Tehnoloogiline areng ei kulge lineaarselt. Aeg-ajalt, kusjuures järjest lühema tsükliga, toimuvad platvormivahetused ehk hetked, mil senine viis väärtust luua asendub hüppeliselt uuega. Hea näide on tehisaru, mille mõju on võrreldav aurumasina, elektri, penitsilliini või interneti tulekuga. Pole mingi uudis, et tehisaru mõju ulatub kõikide Eesti kõrgkoolide tegevustesse, olgu need siis kunst, muusika, õpetajakoolitus, meditsiin, metsandus, IT või inseneeria.

Just neil hetkedel algab kõrgkoolides võidujooks, et olla esimeste hulgas uute võimaluste rakendamisel teaduse, õppe ja ettevõtluse koostöös. Talente ei jagu kõigile ja edukad on need, kes reageerivad esimestena.

Kuivõrd edukad on Eesti kõrgkoolid globaalses võidujooksus? Spordi kõnepruugis peagrupi keskel, juhtgrupist reageerimise kiiruselt kolm kuni viis aastat maas. Finišisse ehk uute suundadeni jõuame medalitseremoonia ajaks. Teisisõnu siis, kui tippülikoolides uute mõtetega juba maailma muudetakse.

Mis meil siis viltu on?

Kuidas siis nii? On ju Eesti ülikoolide üldine riiklik rahastusmudel sarnane muu arenenud maailmaga: riik ja kõrgkoolid lepivad kokku eesmärkides, mis fikseeritakse halduslepingutes. Kokku lepitud tegevuste katteks eraldab riik kõrgkoolidele raha.

Alatihti kõlavad meedias kõrgkoolide sõnumid, et sellest rahast ei piisa kokkulepete kvaliteetseks täitmiseks, rääkimata uute akadeemiliste suundade avamisest. Ei erine me ka sellest muust maailma kõrgharidusest, aga riiklik rahastus pole üheski maailmatasemel kõrgkoolis ei uutesse strateegiliste valdkondade avamise aluskapital ega ka reageerimiskiiruse tagaja.

Põhjus on lihtne, tehnoloogiline areng ei kulge halduslepingute sõlmimise tsüklis. Ajaks, kui meie oleme riigiga kokku leppimas uusi suundi, on nn juhtgrupi ülikoolid juba ülemaailmseid trende järgimas. Kuidas nemad saavad ja suudavad?

Vaatame korraks üleilmsete edetabelite tipus olevaid riiklike ja avalik-õiguslikke ülikoole. Neid ühendab see, et nad on suutnud erasektori ja riigi koostöös tekitada märkimisväärse rahalise võimekuse, mida tuntakse sihtkapitali nime all (endowment fund).

Vanade eraülikoolide salarelv levib

Tegemist on kõrgkoolide endi investeerimisfondidega, mille põhikapitalilt teenitud investeerimistulu võimaldab ülikoolidel väga kiiresti reageerida nii uute suundade avamisel kui ka talentide esimesena värbamisel.

Niisugust rahastust kasutatakse eeskätt uute suundade jaoks, konkurentsieelise tekitamiseks, mitte riikliku rahastuse puudujääkide lappimiseks. Otsused uute valdkondade osas langetakse lähtuvalt suurimast vahetuimast mõjust riigi majandusele, eeldusel, et uued suunad suudavad läbi ettevõtluskoostöö või teadusprojektide ennast peagi ise rahastada ja laieneda.

See vanade eraülikoolide edukuse salarelv on viimastel aastatel väga kiiresti levinud ka riiklike ja avalik-õiguslike ülikoolide hulgas üle terve maailma. Soome Aalto ülikool on 15 aasta jooksul oma sihtkapitali nullist ligi 1,4 miljardi euroseks fondiks suutnud kasvatada. Viimastel aastatel on Aalto sihtkapitali investeerimistulu ületanud saja miljoni euro piiri aastas. Samal ajal pole Aalto kaugeltki suurima sihtkapitali mahuga ülikool Euroopas.

Kuidas nad Aaltos seda suutsid?

Nii Aalto kui ka teiste põhjamaiste kõrgkoolide sihtkapitali edulugu rajaneb riigi, erasektori ja vilistlaste koostööl. Kogu eraraha, mida ülikool suudab kaasata, võimendab riik 2,5-kordselt. Nii koguti 200 miljonit ja riik lisas 500 miljonit.

Edukate jätkukampaaniate ja investeeringute tulemusena on Aalto maailmas tõusev täht, sest suudab suurtele muutustele reageerida proaktiivselt. Sama edukaid sihtkapitali fondide loomislugusid on nii Soomes kui ka lähiregioonis veel mitmeid. Teatakse ju, et maailmas, kus kellelgi pole ideede monopoli, loeb ainsana reageerimiskiirus.

Eesti kõrghariduse konkurentsivõimeliseks tõstmisel oleksime sama põhimõtet pidanud rakendama juba mõni aeg tagasi. Läti on meist pigem ees, Leedu on seda põhimõtet planeerimas. Absoluutselt viimane aeg on seda teha ka Eestis.

Kas nii väikeses riigis nagu Eesti on sellisel mudelil üldse potentsiaali? Siinkohal on paslik refereerida Müncheni Tehnikaülikooli sihtkapitali legendaarselt juhti Arnulf Melzerit. "Sihtkapital tähendab eelkõige suhete loomist, oma eesmärkide ja plaanide aktiivset tutvustamist ühiskonnale ja erasektorile. Selle tulemusena tekivad toetavad vilistlased ja sõbrad. Kui sul on sõbrad, on sul kõik olemas, sealhulgas raha."

Arnulf Melzeri mõtetega saab ka jätkata. Et mugavalt vaid riikliku rahastuse juurde nõudmisest ei piisa, et nii võõrandute globaalsest konkurentsist ja tegelete teemadega, mis võivad rahuldada küll teadlase uudishimu, aga mis ei toeta riiki majandusliku või kultuurilise edu saavutamisel.

Sihtkapital tõstab sidusust ülikooli, riigi ja ettevõtluse vahel, käivitab rakendusliku innovatsiooni ja seeläbi majanduskasvu mootori, olles investeering põhikapitali, pikk vaade kõrghariduse rahastamisele ja vajaliku reageerimiskiiruse tekitamisele.

Oleme veendunud, et sihtkapitali loomise potentsiaal on igas Eesti kõrgkoolis. Veelgi enam: raha kaasamise näol on tegu Eesti kõrghariduse vajalikkuse vältimatuse testiga. Keda toetatakse, seda hinnatakse, selle tegemisi väärtustatakse.

Lõpuks on iga kõrgharidusasutus ja ka riik täpselt nii edukas, kui edukad ja kõrgkooliga seotud on tema vilistlased, selline on ka Aalto sihtkapitali juhi Hannu Seristö kokkuvõte.

Vilistlaseks kasvamine algab kohe

Rahulolevaks vilistlaseks kasvamine algab esimesest üliõpilaspäevast. Selle nimel peab ülikool motiveeritult ja strateegiliselt panustama. Õpingute ja üldisemalt tudengiajaga rahule jäänud üliõpilased on iga haridusasutuse ja riigi parim investeering.

Kui me soovime Eesti kõrghariduse rahvusvahelises konkurentsis peagrupist juhtgruppi murda, siis tuleb meil parandada suutlikkust reageerida käimasolevale ja tulevastele tehnoloogilistele platvormivahetustele. Reaalsed sammud peavad astuma riik ja kõrgkoolid koos ning vältimatu on kõrgkoolide juurde sihtkapitalide loomine.

TalTech asutas oma sihtkapitali tänavu 13. veebruaril. See on fond, mille investeeringute tulu saab ülikooli vabalt kasutada uutesse valdkondadesse laienemisel.

Üle võtta võiksime Aalto ülikooli eduloo, seda loomulikult meie riigi võimaluste piires. Nii tasub arutleda riigi rahalise võimenduse kordaja üle: kas on see samuti 2,5?

Arutelu vajab ka ettevõtete maksuvabalt annetamise piirmäär, et soodustada investeeringuid põhikapitali. Praegu võib ettevõte ülikoolidele ja nende juurde loodud sihtasutustele tulumaksuvabalt annetada kas kolm protsenti sama kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud palgafondist või kümme protsenti eelmise majandusaasta kasumist. Mis oleks, kui kaotaks need piirangud haridusasutustele? Või vähemalt tõstaks piirmäärasid, võimaldades nii rohkematel ettevõtetel ülikoole toetada?

Vajalikku sidusust loov ja fookuseid seadev sihtkapitalide loomine ja institutsionaliseerimine võiks tõusta riigikogu valimistel kõrghariduse rahastamise, aga ka kogu majanduspoliitika üheks põhifookuseks. Seda muidugi juhul, kui soovime arendada välja oma spetsiifilised raskesti kopeeritavad võimekused, mille järele on globaalne vajadus.