Kui meie ülikool 1632. aastal asutati, siis nõudis esimene põhikiri, et jooksvalt tuleks dokumenteerida ka "akadeemia asjad" ehk teisisõnu kirjutada akadeemia ajalugu. Sellega hakkas kohe tegelema professor Friedrich Menius, kelle ülevaade ülikooli inauguratsioonist asetas Tartu ülikooli asutamise grandioossesse teaduste rände raamistikku.

Tsiteerides reformaatorit Philipp Melanchthoni väitis Menius, et muusad on rännanud algselt idast (st Kaldeast ja Pärsiast) läände (st Kreekasse ja Itaaliasse) ja lõpuks põhja (ehk siis Saksamaale ja Rootsi), ning nüüd lõpuks on Rootsi kuningas toonud nad siia, et istutada "püha evangeelium ja vabad kunstid Liivimaale".¹

See sündmus muutis Tartu linna ja kogu piirkonna ajalugu väga olulisel määral. 17. sajandi lõpus uuesti avaldatud Thomas Sagittariuse teoses akadeemiate kiituseks on kohe alguses kirjas, et akadeemia asutamine on linnale kõrgeim õnnistus (Höchste Glückseligkeit).²

Ta jätkab, et linnad, millest järgmise küla inimesed ehk peaaegu mitte midagi ei teadnud ja mida tuli kaardil laternaga otsida, saavad nüüd tuntuks maailma kõigis nurkades. Kogu linn hakkab tänu üliõpilastele ja professoritele rohkem teadmisi omandama. Sagittarius toob esile ütluse: "kes koos lombakaga käib, õpib ise ka natuke lonkama", tähendades, et isegi püüdmata ja teadlikult õppimata omandatakse mõningaid harjumusi. Just seda tähendab muusade linnaks saamine, ülikooli mõju ulatub kaugele.

See mõju ei piirdu vaid linnaga. Vaimuelu erakordset aktiivsust varauusaegse ülikooli ajal näitab muuhulgas ka meie rahvusbibliograafias registreeritud trükiste arv, mis saavutab 17. sajandiga võrreldava taseme uuesti alles 18. sajandi lõpuks ja kasvab üle selle alles ülikooli taasasutamisega 1802. aastal.

Oluline on mitte ainult asjaolu, et kohalikud saavad õppida ja ülikoolist olid pärit pastorid ja ametnikud, vaid ülikooli oli varauusajal ja valgustusperioodil üks kõige olulisemaid intellektuaalse kohalolu kehtestamise vahendeid. Rootsi riik lõi akadeemia et tuua siia oma vaimu, konkureerides katoliikliku Poola ja õigeuskliku Venemaaga.

Haridus ja selle asutused olid kõige tähtsamad meelelaadi vahendajad. Seda ei pea oletama, täpselt nii oli kirjas Johan Skytte peetud kõnes Tartu gümnaasiumi avamisel: et "see provints ei muutuks ateismi, epikureanismi ja pimeduse riigiks".³

Sisuliselt oleme samade küsimuste ees ka praegusel ajal. Võttes eelduseks, et publitseerimine on valgus, siis nendel aegadel, kui siin oli ülikool, siis siin kirjutati, trükiti, arutleti, siis oli siin valgus ja meid oli näha. Nendel aegadel, kui siin ülikooli ei olnud, oli siin pimedus. Siiani on kahjuks käibel pimeda keskaja metafoor, aga pimedus ei ole kunagi tähendanud midagi muud kui seda, et meil ei ole sellest ajast eriti kirjutisi. Inimesed ikka elasid ja olid, aga me lihtsalt ei tea sellest, meie jaoks pole neid näha.

Ülikoolid on olemuslikult keskaegsed, kloostri ja tsunftisüsteemist välja kasvanud ja ühendusid juba varakult teatavasse suhtlusvõrgustikku, mida varauusajal hakati tundma respublica litteraria nime all. Liikusid inimesed, ideed ja raamatud. Oluliseks sai ühendusteede olemasolu, mis enamasti tähendas soodsaid laevatatavaid olusid ja selle pärast asubki suur osa Euroopa varaseid ülikoole jõekaldal.

17. sajandi Tartu/Pärnu tudengite päritolu kaart näitab selgelt ühist mõtlemist ja lojaalsust: tudengeid tuli sealt, kus olid liitlased, ja puudusid sealt, kus olid vaenlased (Vene, Poola, Taani). Maha on märgitud selged piirid.

Piirid aga tõmmatakse alati millegi ümber, see tähendab, piiridel peab sisu olema. Ülikoolilinnad asutati sageli võimalikult provintside või riikide keskele ja Tartu oli plaanitud teenindama nii Tallinna kui ka Riiat, nagu 17. sajandil öeldi, "Tartu on siinse piirkonna südames".⁴

Ühendused liigutavad ideid, aga ka istutavad ja kasvatavad neid ja seega pole imestada, et just ülikoolidest said alguse nii lollardite, hussiitide kui ka protestantliku reformatsiooni liikumised. Samamoodi kujunevad just ülikoolid 19. sajandil rahvuslike liikumiste keskuseks, mille tõttu Vene impeeriumis nt Vilniuse ülikool kinni pandi ja üliõpilastel keelati välismaale õppima minna.

Ülikoole on kahtlustatud ja isegi tõrjutud tänu sellele, et neil on oma jurisdiktsioon ja üliõpilased on vabastatud kohalikest maksudest. Sest üliõpilased ei ole ainult kohalikud, vaid ka õpetlaste vabariigi liikmed. Teisisõnu on ülikoolid mõtlemise saatkonnad.

Sagittariust korrates: linnad ja maad, millest keegi polnud midagi kuulnud, saavad tuntuks. Tuntuks saamine ei ole mitte mingisugune ebamäärane "kuulus olemine", vaid oli varasemal ajal ja on eriti nüüd olemasolemine. Just selle pärast loovad riigid saatkondi, et luua diplomaatiat, et ajada asju, teha ennast kuuldavaks. Diplomaatia on kohalolek.

Ilmselt on kõigil meie varasema perioodi ajalooga tegelenud inimestel ühel hetkel tekkinud äkiline arusaamine, et väga paljude meie kolleegide jaoks ei ole mujal maailmas meid, see tähendab meie ajalugu, üldse olemas. Ei teata baltisakslastest, ei teata meie vennastekoguduse liikumisest, ei teata meie varauusaegsest ülikoolist, kuna meie ajalugu on 20. sajandi teisel poolel teatavas mõttes välja kirjutatud Saksa või Rootsi ajalooõpikutest.

Miks meid seal enam ei ole, see on omaette uurimisteema, aga meie puudumine tekitab sisuliselt eksistentsiaalse ohu, kus meid ei tajuta iseseisvana vaid ajaloopimeduse tõttu hoopis Vene impeeriumi põliste aladena. Meil pole oma diplomaatiat.

Rootsi riik rakendas varauusajal ajaloo diplomaatia vankri ette ning loodi üsna grandioosne ajalookirjutus sellest, kuidas rootslased olid muistsete gootide järeltulijad. See oli vajalik selleks, et näidata Rootsit võrdsena teiste Euroopa riikidega. Ka meie ei ole puhtad mütoloogilisest ajalookirjutusest, näiteks Lennart Meri "Hõbevalge". Teose püüdlus oli selge: eesmärk on esiteks, et me üldse oleme olemas, ja teiseks, et me oleme kogu aeg olnud olemas teistega võrdselt.

Selles mõttes on oluline kogu aeg kirjutada ja tuua meie ajalugu oma välismaiste kolleegide teadvusse, teisisõnu luua oma intellektuaalsed saadikud, kes teeksid tööd raamatukogudes, koolides, seminarides, ka siis, kui meid ennast kohal ei ole, need tekstid oleksid meie esindajad ja kui vaja, siis vähemalt tunnistajad.

Siin ei ole vaja midagi ka välja mõelda ja luuletama hakata. Kui vaadata nt 19. sajandi tekste ja veel 20. sajandi alguse tekste, siis olid Eesti ja Liivimaa seal oluliselt nähtavamad kui Eesti ja Läti praegu. Tartu ülikooli teati laialdaselt, see oli rahvusvaheliselt tuntud, seda tajuti kui silda ida ja lääne vahel. Teisisõnu, toimus see, mida nägi juba Skytte 17. sajandil ja mis kehtis ka 19. sajandil. Meil on, millest kirjutada.

Kogu meie 17. sajandi ülikooli eksistents pakub ainest lausa kangelaslikule ajaloole. Olid sõjad, näljahädad, katkud, aga ikka ja jälle taastati ülikool. Koolide rajamine on alati olnud ka lootus, kuna kultuur on juba ladinakeelse sõnaga seotud põlluharimisega ja nagu põlluharija peab kündma, külvama, hoolimata viletsatest ilmadest, nii teeb seda ka koolide rajaja.

Gustavus Adolphuse Nürnbergi sõjalaagris allkirjastatud asutamisürik räägib "vagaduse taimelava" loomisest, kus maha külvatud seemneid niisutab õpetuse jahe allikas, et puhkeksid tarkuse õied ja saaksid valmis viljad, mida võib ehk kunagi rahuaegadel lõigata.⁵

Võib-olla on just keerulistel haiguste ja sõdade aegadel kõige olulisem tegeleda selliste tulevikku vaatavate tegevustega, külvamisega ja hea saagi peale lootmisega, sest see annab kinnitust, et me suudame sõjast ja segastest aegadest kaugemale mõelda. Et oleks märk sellest, et sõda ei jää püsima, et meil oleks mida kaitsta ja et teised teaksid, millise aia me oleme rajanud ja oleksid valmis seda kaitsma.

Kommentaar põhineb Tartu Ülikooli 400. aastapäeva tähistamise mõttetalgutel peetud ettekandel.