"Pealtnägija" tõstatas hiljuti olulise teema, suunamudijate ebateaduslikud tervisenõuanded, mis jõuavad iga päev tuhandete inimesteni. Saates käsitleti inimesi, kes teadusele avalikult vastanduvad. Aga nemad on jäämäe nähtav osa. Suur osa probleemist on märkamatult liikunud teaduse eitamise juurest teaduse imiteerimise ehk jäljendamise juurde. See on jäämäe veealune osa, mis märkamatuks jäädes meid palju ohtlikumalt varitseb.

Olgu selleks meditsiini halvustamine, teaduse ründamine või füüsikaseaduste eiramine, teadusele vastandumist propageerivate sõnumite taga on sageli ka mingi suurem eesmärk. Olgu see mõni imevidin, toidulisand või kursus, mida lahendusena meile maha müüakse.

Probleem on aga selles, et teadusele vastandujate hulk on oluliselt väiksem kui teaduse pooldajate hulk. Seega on palju tulusam keskenduda oma eristuvate, tähelepanu püüdvate ja miks mitte sensatsiooniliste sõnumitega just teaduse pooldajate veenmisele. Küsimus on, kuidas seda teha. Kuidas muuta ebateaduslik jutt teaduslikuks?

Sageli piisab sellest, kui panna oma tegevusele teadusele viitav nimi: kliinik, akadeemia või teraapia. Nii võib rahulikult kanda tiitlit "Diplomeeritud Holistilise Regressiooni terapeut", ilma et peaks seitse aastat ülikoolis käima. See on sageli kõige lihtsam viis jätta endast teaduslikum mulje.

On ka palju kavalamaid ja raskemini läbinähtavaid skeeme. Näiteks võib tuhandete jälgijatega populaarne terviseentusiast reklaamida toidulisandit, mis lubab tasakaalustada naiste hormoone. Kõlab ju hästi. Seda enam, et ta alustab teaduslikult korrektse väitega: "teatud eas toimuvad naise kehas hormonaalsed muutused". See on tõsi ja keegi ei saa sellele vastu vaielda.

Sealt edasi liigutakse aga suurte sammudega teadusest eemale ja müügile lähemale. Esmalt soovitused stiilis: "Sa pead tasakaalustama oma hormoone" ja sealt kiiresti toidulisandi kui lahenduse pakkumise juurde. Oma soovituse tõenduspõhisuse tõendamiseks esitatakse ka rohkelt viiteid teadustöödele, mis kõik justkui kinnitaksid selle toidulisandi soovitamise teaduslikku põhjendatust. Ainult et enamik neist viidetest kas ei toeta müügiväidet, käsitleb hoopis teist ainet või järeldab otsesõnu, et tõendid mõju kohta on ebapiisavad.

Bioloogias nimetatakse seda mimikriks: nõrgem liik matkib tugevamat. Mida tugevam on teaduse maine, seda tulusam on ebateadusel seda matkida ja seda ka tehakse. Kliinikud, millel puudub seos meditsiiniga, teraapiad, millel puudub seos teadusega, uuringud, mida kasutatakse lihtsalt mulje loomiseks, kõik see aitab luua illusiooni tugevusest ja usaldusväärsusest.

Miks ma arvan, et teaduse jäljendajad on ohtlikumad kui lihtsalt teaduse eitajad? Sest jäljendajad pääsevad mööda meie kaitsemehhanismidest. Nad kasutavad ära midagi, mida me oleme õppinud automaatselt usaldama. Me eeldame, et see, mis on teaduslik, on ka kontrollitud. Meie ajus töötab tõepärasuse üle otsustamise heuristik, mis ütleb meile alati ja automaatselt, et teaduslik tähendab usaldusväärne. Ja selle tõttu me ei hinda iga kord eraldi, kas konkreetne teaduslik väide või tõenduspõhine soovitus vastab sellele, mida lubatakse.

Veel vähem oskab keskmine lugeja hinnata, kumb kahest vastandlikust seisukohast on korrektne, kui mõlema puhul on olemas uuringuid, mis neid justkui toetavad. Nii saavadki teaduse jäljendajad öelda, et "debatt alles käib", kuigi ühel pool on sajad kvaliteetsed uuringud ja teisel pool üksikud nõrgalt argumenteeritud arvamusartiklid. Aga see pole oluline, sest teaduse jäljendamine mängibki sageli just meie usaldusele. Kui on artikkel, ju siis on ka põhjus ja äri käib edasi.

Inimeste aitamine, tervise parandamine, lahenduste pakkumine, see kõik on tervitatav. Lihtsalt see, mida inimestele soovitatakse või müüakse, võiks päriselt olla tõenduspõhine, mitte seda imiteerima.

Mida me selle vastu teha saame? Tegelikult üpris vähe. Sõna "tõenduspõhine" ei oma Eestis seaduslikku kaitset. Ajakirjanikud võivad uurida, teadlased võivad analüüsida, aga kui seadus probleemi ei näe, siis tulemus on ümmargune null.

Samuti ei ole mõeldav, et me teadlastena hakkame oma teadustöö, loengute ja juhendamiste kõrvalt tegelema lisaks veel uudiskirjade falsifitseerimise või reklaamitekstide ümberlükkamisega, et avalikkust hoiatada. Seda enam, et iga katse juhtida tähelepanu probleemsetele, ülepaisutatud või vananenud väidetele lõpeb suure tõenäosusega sihtmärgiga oma isiklikul seljal.

Teadus ei ole täiuslik. Erinevalt teaduse imiteerimisest ei ole teadusel alati lihtsaid ja elegantseid lahendusi, mis laua probleemidest puhtaks löövad. Vastupidi, teaduses on alati küsimusi rohkem kui vastuseid ja mõnikord tuleb leppida olukorraga, et teadus ei suuda anda ammendavat lahendust. See siin on üks sellistest olukordadest. Meil on probleem. Me teame, et sellel on oluline negatiivne mõju inimeste heaolule, aga meil ei ole veel lahendust, mida anda, aga see ei tähenda, et me ei peaks otsima.

See ei tähenda, et me peaksime aktsepteerima teaduse kaaperdamist ebateaduslike lahenduste müümise nimel. Ei.

Märgake, juhtige tähelepanu ja rääkige sellest. Teadus ja tõenduspõhisus on midagi, mis väärivad kaitset neilt, kes oskavad seda pakkuda.