Harri Tiido: ulmekirjandus sõjateaduse abilisena
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord Elina Hiltuneni abil vaatluse all ulme ja sõjateadus. Ulmekirjandusel on sõjalise mõtte arengus oma kindel koht, see aitab murda rutiine nii mõtlemises kui ka planeerimises ja seda võib kasutada ka poliitiliste otsustajate mõjutamiseks, märgib Tiido.
Tuleviku sõjategevuse olemust püütakse kõikide riikide relvajõududes nii või teisiti ette arvata. See ei ole ennustamine, vaid tuleviku kalkuleerimine. Ennustamises nähakse ette mingi pilt. Tuleviku kalkuleerimisel on aga aluseks arusaam, et me ei tea, mis tulevikus juhtub. Kuid saame läbi mängida erinevaid stsenaariume. Huvitaval kombel on abiks ka ulmekirjandus või üldse ulme.
Jutu mõte tekkis sellest, et ette jäi Soome riigikaitse kõrgkoolis kaitstud Elina Hiltuneni väitekiri teemal "Sõjast ajas ja tulevikus: teadusulme kasutamine sõjalises tulevikuvaates" (Elina Hiltunen, "Sodasta ajassa ja tulevaisuudessa: science fictionin käyttö sotilaallisessa ennakoinnissa", 2025).
Suur osa teadustööst on pühendatud aja mõistele ja omadustele, eelkõige sõjalises kontekstis, ning ka inimese ajatajule või üldse tajule. Seegi on huvitav, kuna ajataju mõjutavad ühiskonna nägemused, kultuur ja ajalugu. Seetõttu on võimaliku vastase puhul väga kasulik ka tema kultuuri tundmine. NATO-s on aeg üks mittefüüsilise lahinguvälja osa koos teaduse, elektromagneetilise spektri ja küberruumiga.
Huvitav on ka meenutus, et sõjalistes operatsioonides on juba pikemat aega kasutatud ka erinevaid mõjuaineid inimvõimete suurendamiseks ja bioloogilise kella petmiseks. Näiteks talvesõjas kasutasid soomlased metamfetamiini preparaati pervitiin.
Keskendun ulmeloome kasutamisele sõjaliseks tulevikuks valmistumisel. Varem olen rääkinud mõnest kirjanduslikust düstoopiast kui kasulikust ettevaatest võimalikele tulevastele sündmustele. Seekord siis üldisemalt ulmekirjanduse roll. Näib, et see on lihtsalt üks meelelahutuskirjanduse osa, kuid samal ajal on see üks viis näha võimalusi ja ohte, mida tulevikutehnoloogia toob ühiskonnale ja inimesele. Ja seda kasutavad nii valitsused, ettevõtted kui ka sõjalised struktuurid.
Põhirõhk ongi tehnoloogilise tuleviku variantide käsitlemisel. Puhuti arvatakse, et ulmekirjanikud oskavad tulevikku ette näha, kuna mitmed nende kirja pandud vidinad ongi tulnud kasutusse.
Jules Verne'i "20 000 ljööd vee all" aastast 1869 kirjeldas elektri jõul liikuvat allveelaeva, mis praegu on tegelikkus. George Orwelli "1984" tõi meile pildi massilise jälgimise ühiskonnast, mis tänapäeval mitmes riigis reaalsus. Neid näiteid on palju ja on isegi netilehekülg, kuhu on kogutud üle 2500 näite ulmes kirjeldatud nähtustest, mis hiljem reaalsuseks saanud.
Kui sõjandusega piirduda, siis kasutatakse ulmekirjandust, kuid ka filme, tulevaste sõdade ja kriiside võimalikust olemusest ettekujutuse saamiseks. Näiteks Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa, USA, Ühendkuningriigi ja Brasiilia sõjalised struktuurid on kasutanud muuhulgas eri stsenaariume ja ulmekirjandust. Ka NATO teeb seda. Soomel on pikk kogemus tulevikku vaatamisega ja praegu tegeleb sellega kaitsejõudude uurimisasutuse doktriini osakond. Nähtus pole uus, juba aastal 1928 avaldas nõukariigi armee peastaabi luureosakond raporti nimega "Tuleviku sõda".
Nii et visioonid sõjast ja ulmekirjandus on juba pikka aega omavahel seotud. Ulmekirjandus on ka osa meie kultuurist ning juba seeläbi mõjutab see ka sõjalist mõtlemist. USA-s on ulme inspireerinud armees erinevaid sõjatehnoloogilisi lahendusi ning osa neist on saanud ka nime ulmekirjandusest pärit terminitelt. Olgu mainitud kasvõi Jeep ja X-tiib. Lisaks on USA armee kasutanud ulmekuvandeid ka sõdurite värbamisel ja tootnud temaatilisi arvutimänge. Väidetavalt on ulme mõjutanud USA sõjalisi strateegiaid ja tehnoloogilist arengut alates möödunud 1960. aastatest.
Tulevikuvaate tööriistana on teadusulmet kasutanud ka Iisraeli armee. Prantsuse armee asutas 2020. aastal üksuse, mida nimetatakse punaseks tiimiks. See koosneb teaduskirjanikest, kunstnikest ja graafikutest ja selle ülesanne on aidata armee strateegia eest vastutavaid isikuid nägema võimalikke ohte riigi julgeolekule.
Kunstnike kaasamist põhjendatakse sellega, et neil on anarhilist potentsiaali luua kujutlusvõimel põhinevat materjali, eelkõige sellist, mis lammutab sõjaväejuhtkonna tabusid ja toob esile asju, mida sõjaväejuhid ei oska näha. Lisaks on veel valge tiim, mis jälgib pakutu eetilisust, purpurtiim, mis vastutab teadusliku vaate eest, sinine tiim, mis kaalub, kuidas armee punase tiimi pakutud ohupildile vastab, ja must tiim ehk tugirühm.
USA armeel on aga tulevikku suunatud programm nimega Mad Scientist Intitiative ehk hullu teadlase algatus, millega võib tutvuda netilehel Mad Scientist Lab. 2016. aastal korraldati ulmekirjanduse võistlus, millel osales 150 kirjutist kümnest riigist. Tulemusena avaldati raport "Ulme: Kujutades ette sõjanduse tulevikku 2030–2050", milles oli 20 välja valitud lugu. Samasugused ulmekirjanduse võistlused korraldati ka 2019. ja 2021. aastal.
West Pointi armee küberinstituut on aga keskendunud muuhulgas graafiliste ulmenovellide tegemisele ja vahemikus 2018–2023 on neid avaldatud 14. Lood kujutavad graafiliselt visioone sõja ja konfliktide tulevikust.
Ühendkuningriigi kaitseministeerium üllitas 2023. aastal raporti nimega "Lood tulevikust: uurides uut tehnoloogiat läbi kasuliku kirjanduse". Selles on kaheksa lugu, mis käsitlevad eri tehnoloogiaid ja nendega kaasnevaid ohte ning võimalusi, autoriteks Peter Singer ja August Cole. Cole muide kasutab enese kohta tiitlit Atlandi nõukogu futurist ja ta räägib ka mõistest FICINT, milles ühendatakse kirjandus ja luure nii, et tulemuseks saadakse tõepõhised tuleviku stsenaariumid.
NATO üllitas 2016. aastal raporti "Sõjategevuse visioonid 2036", milles on 12 visiooni tuleviku sõjategevusest. Värskeimad NATO ulmega seotud üllitised on NATO kaitsekolledžilt, mis avaldas 2024. aastal kolm kirjutist, mida võib lugeda ulmekirjanduseks. Ühes neist kujutletakse NATO-t aastal 2099. Lisaks on avaldatud ka koomiks "NATO 2099" ja kolmandaks stsenaariumid lähituleviku kohta, kuid seal on ulme kõrvale jäetud ja keskendutud geopoliitilistele ohtudele.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ulmekirjandusel on sõjalise mõtte arengus oma kindel koht. See aitab murda rutiine nii mõtlemises kui ka planeerimises ja seda võib kasutada ka poliitiliste otsustajate mõjutamiseks.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
