Ukrainlased on oma maa okupantidest vabastamisel viimastel nädalatel olnud pigem edukad, kuigi tuleb tõdeda, et see ei puuduta kogu rindejoone ulatust. Mis tunne teil praegu on – kas ukrainlased on saanud käima mingi positiivse laine?

Taktikalises mõttes ja võib-olla operatiivtasandil jah, aga strateegilises mõttes ei ole see saavutatud edu nii oluline. Võib öelda, et pärast 2023. aastat on ukrainlased esimest korda venelaste vastu maade tagasivõtmisega tegelikult plussis.

Kust see edu tuleb ja millest see johtub? Kas see on see, millest on räägitud – et nad said venelaste kommunikatsiooni maha võtta, et nad ei saaks enam kasutada moodsaid satelliitsüsteeme? Kas Elon Musk tuli siin Ukrainale appi või on leitud mingi muu võti venelastest lahtimurdmiseks?

Sõjapidamine on muutunud, ta muutub kogu aeg. Kui vaatame tänast rinnet, siis niisugune tapatsoon on laienenud veelgi rohkem. Varem räägitud kümne kilomeetri asemel on see nüüd mõlemale poole vähemalt 15 kuni 20 kilomeetrit. Seal toimetavad põhiliselt droonid ja inimesed, kes sinna satuvad, on suhteliselt suures ohus.

Ukrainlased on mulle üllatuseks – mida nad mulle viimati Ukrainas ka rääkisid – saanud nüüd paika droonide ja jalaväe koostegutsemise operatsioonid. Ma uskusin, et see on neil kohe algusest peale niimoodi olnud, aga tuleb välja, et nad on selle alles nüüd paremini paika saanud.

See tähendab, et droon, mis on üleval, on vahetus suhtluses maa peal olevate jalaväelastega ja aitab operatsioone läbi viia. See tagab suurepärase luurevõimekuse ja õhutoetuse. Kõik see kokku annab võimaluse teha edukaid väikeseid ründeoperatsioone.

Lisaks rünnatakse droonidega vastast sügavuses, just nimelt logistikat, mistõttu jäävad Vene rindeüksused tihti ilma vajaliku varustuse ja toetuseta. See on ühelt poolt frustreeriv, aga teiselt poolt mõjutab kindlasti lahingulisi saavutusi. 

Milliseid logistikapunkte või sõlmkohti selles pikas ahelas ukrainlased praegu kõige paremini tabavad ja salvavad?

Põhiliselt logistikakonvoid, sest Zaporižžja rindel, kus on tehtud kõige suuremad edusammud, on teid vähe. Liigutakse mööda väga kitsaid kanaleid, mida Ukraina pool hoiab droonide ja muu tehnikaga oma pilgu all ning on valmis nende pihta lööma.

Teiseks on suudetud likvideerida Vene poole ajutisi laskemoona- ja relvaladusid, mis leitakse samuti tavaliselt droonidega. Nende suhtes viiakse läbi erinevaid operatsioone, rünnates kas droonide, kaugtulega või isegi on olnud operatsioone, mida viiakse läbi üksustega ehk siis meestega füüsiliselt maastikul.

Ja nad suudavad seda teha, sest venelased millegipärast ei suuda nende käikudele hetkel vastust leida?

Üks põhjus ongi see, et Vene pool on täna ikkagi "kergelt pime". Esineb ka kommunikatsiooniprobleeme. Nad ei suuda korraldusi jagada ega infot alt üles saata, sest Starlinki neil enam ei ole.

Aeg-ajalt kohtab viiteid venelaste kevadpealetungile, millest on rääkinud ka Ukraina poliitikud ja asjatundjad. Kas sellest on mingeid märke või teate, kas see on tulemas? Kas venelased koguvad reserve või vastab pigem tõele väide, et nad ei suuda praegu meeste mõttes nii palju peale värvata, kui seal "hakklihamasinas" ära kulub?

Kui vaatame statistikat, siis Venemaa ühe kuu värbamisvõime on kuskil 25 000 kuni 35 000 meest. Kui uskuda kanaleid, mis toodavad infot Vene kaotuste kohta, siis need on umbes 35 000 kuni 45 000 meest kuus. See näitab umbes 10 000 mehe suurust miinust värbamise ja kaotuste vahel.

Seetõttu hakkavad ka Vene poolel rindelõigud hõredaks jääma. Kui nad tahavad koondada suuremaid jõude kuhugi mujale – nagu näiteks praegu Pokrovskisse –, siis tähendab see, et mujal on neid vähem. See ei loo ka head võimalust suurte rünnakute ettevalmistamiseks. Pigem näeme täna, et Vene poolel sõdivate sõdurite kvaliteet on kõvasti alla läinud, kuna neile ei jõuta sisuliselt väljaõpet teha. Tihti saadetakse nad pärast väga lühikest ettevalmistust kohe otse rindele.

Seesama idarinne on siiski olnud selline, kus venelased rullivad vaikselt jätkuvalt peale. Tuleb öelda, et seal nad suudavad oma sõjamasinat käigus hoida. Kas see ongi puhtalt see, et nad on toonud ühte kohta, näiteks Pokrovski kanti tohutult varustust ja mehi juurde ning panustavad eelkõige sinna?

Just nimelt. Vene poolel on seal kohal oluliselt suuremad jõud kui ukrainlastel. Lisaks kasutavad nad seal väga intensiivselt kõiki oma tehnilisi vahendeid ja pommitamist. Vene lendurid pommitavad seda piirkonda ikkagi suhteliselt julmalt.

Ka taktika, mida venelased kasutavad, on muutunud. Pokrovski maastik iseenesest on keeruline, sest see on lage maa – varjumisvõimalusi ei ole palju, ongi vaid asulad ja linn ise.

Teiselt poolt – mullu detsembri alguses, kui ma Ukrainas käisin, teatas Vene pool juba siis, kuidas nad on Pokrovski võtnud. Nüüd on see linn nende jaoks tegelikult auküsimus, kas nad võtavad selle ära või mitte.

Räägime ka Ukraina rünnakutest Vene naftataristu ja eelkõige liikuvate objektide pihta. See puudutab tankereid ja LNG-gaasilaevasid. Kuidas nad seda teinud on? On teil mingit aimdust või oskate seletada, kuidas see käib – Vahemerel sõidab laev ja saab Ukraina drooniga pihta.

Esiteks ei ole Ukraina pool seda täielikult tunnistanud, et see on nende tehtud. Kuid vahendeid selleks on palju. Tänapäeval on nii mere- kui ka õhudroonid arenenud nii palju, nad on suutelised läbima väga pikki vahemaid.

Teiseks on erinevad võimalused toimetada sinna piirkonda. Kui see on SBU operatsioon, siis on selge, et nemad on selle korraldanud. Aga on täiesti võimalik ka see, et on palgatud näiteks Liibüas tegutsevaid poliitilisi gruppe, kellega võidakse teha diile Vene tankerite ründamiseks.

Ja nad ise ei pruugi teadlikud ollagi, et nad ründavad konkreetselt Vene tankereid? Nad ründavad tankereid.

Jah, neile lihtsalt makstakse selle eest. Kõik need võimalused on olemas, aga kuna informatsiooni on liiga vähe ja me teame asju põhiliselt Vene poole teadete järgi, siis mis seal täpselt juhtus, me ei teagi.

Üks asi, millest kindlasti tuleb rääkida ja mis on Pärsia lahe ümbruses pildile tõusnud, on see, et ukrainlased oskavad suhteliselt hästi tõrjuda Vene või Iraani päritolu pommitusdroone Shahed. Nüüd tundub, et neil on võimalus seda oskust isegi eksportida. Nende efektiivsus on umbes 70 kuni 80 protsenti, sõltuvalt kellaajast. Mis on see salarelv, mida nad eksportima hakkaksid?

Tõepoolest, ukrainlased on töötanud välja päris tõhusaid vahendeid droonide tõrje osas. Üheks vahendiks on kindlasti akustilised süsteemid, millega droone leitakse. Samuti niinimetatud interceptor-droonid, mis peaksid aeglasemad Shahedid kinni püüdma ja neid rammima või hävitama. See on Ukrainas olemas ja on olnud hästi efektiivne.

Ukrainlased on suutnud luua endale mitmekihilise õhukaitse. Seda on hea liitlastele pakkuda ja sellega ka poliitilist profiiti lõigata.

Kogu asja eesmärk on tegelikult see, et ei peaks kasutama kalleid Patriot-rakette. Muidu lasevad Araabia riigid nende odavate Shahedide pihta mitmemiljonilisi rakette.

Shahedi laskmiseks ei ole Patriot muidugi kõige tõhusam. On palju lihtsamaid ja odavamaid variante. Patriotidest on kahju, kui võrdleme proportsioone. USA tootlikkus oli vist kuskil 600 tükki aastas, aga Ukraina kulutas möödunud talvel 700 ja nüüd Iraani sõjas kulutati kolme päevaga 800 tükki.

Nii et proportsioonid on paigast ära ja on selge, et on vaja leida uusi ning odavamaid lahendusi. Üks on kindlasti see, mida ukrainlased ise pakuvad.