Kuna valitsuse toetus kukkus kokku üpriski eelmiste valimiste tuules, on kogu seda parlamendiperioodi saatnud üks suur küsimärk: kas need ajaloolises plaanis ebatavalised toetusnumbrid, mida me viimased kaks ja pool aastat oleme näinud, muutuvad ka valimistulemuseks? Kas praegune valitsus ja ennekõike Reformierakond jääbki sinna sügavasse auku, kuhu ta on kukkunud ja kas Isamaa toob koju selle toetuse taseme, mis neil nüüd juba päris pikalt on olnud?

Me teame, mis on erakondade toetuse hetkeseis ja me teame ka seda, mis on valijate tõenäosus hääletada iga erakonna poolt. Just see viimane annab meile aimu, kui hästi või kui halvasti võiks kellelgi minna.

Eelmisest nädalast pärit Norstati ja Ühiskonnauuringute instituudi erakondade reitingute alusel toetab Isamaad praegu 27,7 protsenti valijatest, Keskerakonda 21,4 protsenti, Sotsiaaldemokraate 13,5 protsenti, Reformierakonda 12,8 protsenti, EKRE-t 12,4 protsenti ning Parempoolseid 6,5 protsenti valijatest. Juba pikemat aega valimiskünnise all olevat Eesti 200 toetab kaksprotsenti valijatest. See on toetuse hetkeseis. Mis aga on toetuse potentsiaal?

Veebruari lõpus ja märtsi alguses tehtud Ühiskonnauuringute instituudi iga-aastane väärtushinnangute uuring sisaldas endas muuhulgas küsimuste plokki, kus vastajad said iga erakonna puhul hinnata, kui tõenäoliselt nad selle erakonna poolt hääletaksid.

Kuidas tõenäosused erakondade toetuseks arvestada? Oletame esmalt, et valima lähevad ainult sellised inimesed, kellel on tõenäosus hääletada mõne erakonna poolt vähemalt 70 protsenti või suurem. Mainitud küsitluses oli selliseid vastajaid natuke enam kui 80 protsenti. Seega on see ilmselgelt väga optimistlik hinnang.

Kui tõenäosus mõne erakonna poolt valida on suurem kui teistel, siis on vastaja eelistus selge. Kui vastajal on aga mitu samaväärse tõenäosusega esimest eelistust, peab eeldama ja arvesse võtma, et tema valik võiks juhuslikult langeda emmale-kummale. Nii kokku arvutatuna on toetuse üldpilt laias laastus sama, mis ka siis, kui inimestelt otse nende erakondlikku eelistust küsida. Keskerakonna toetus võrreldes eelpool mainitud tavareitinguga on ehk ainult natuke ülehinnatud ja Isamaa toetus alahinnatud.

Kui palju võiks selliste hääletamistõenäosuste alusel mõni erakond endale ideaalis toetust koju tuua?

Iga erakonna maksimaalne võimalik toetus võiks olla see hulk valijaid, kelle puhul selle erakonna hääletamistõenäosus on 70 protsenti või enam, olenemata sellest, mis tõenäosus neil mõne teise erakonna poolt hääletada on. See tähendab seda, et iga erakond toob koju kõik need valijaid, kes võiksid olla nende toetajad. Nii need, kes on oma valikus kindlad ja kelle jaoks see erakond on kõige suurema tõenäosusega valik, kui ka need, kes hetkel natuke suurema tõenäosusega eelistaksid mõnda teist erakonda. See võiks olla iga erakonna toetuse absoluutne lagi praegusel hetkel.

Niimoodi kokku loetuna oleks Isamaa ja Keskerakonna toetuspotentsiaal mõned protsendipunktid rohkem kui 30. Neile järgneksid sotsiaaldemokraadid ja EKRE, kelle maksimaalne toetuspotentsiaal oleks natuke üle 20 protsendi. Reformierakonnal oleks see natuke alla 20 protsendi ning Parempoolsetel natuke alla 15 protsendi. Ja Eesti 200-l oleks see mõni protsendipunkt üle valimiskünnise.

Mis puudutab valitsuserakondi, siis Eesti 200-l on olemas teatud teoreetiline toetuspotentsiaal, kuid see on valijate hulgas, kes pigem selgelt eelistavad mõnda teist erakonda. Oluline on ka ära märkida, et Reformierakonna toetuspotentsiaal isegi ideaalse valimistulemuse puhul oleks alla 20 protsendi. Ehk siis vähemalt praegu ei paista küll kuskilt, et oravad võiksid oma tavapärasele valimistulemusele isegi lähedale tulla.

Kui palju on igal erakonnal selliseid valijaid, kelle tõenäosus selle erakonna poolt hääletada on 70 protsenti või enam ja kõikide teiste erakondade toetamise tõenäosus on alla 50 protsendi? See oleks iga erakonna raudvara ehk valijad, keda on väga raske kaotada.

Keskerakonnal on selliseid toetajaid kõige rohkem, umbes 15 protsendipunkti. Isamaal on neid umbes 10 protsendipunkti, EKRE-l mõni protsendipunkt alla kümne, sotsidel ja Reformil umbes viis protsendipunkti, Parempoolsetel paar protsendipunkti. Ning Eesti 200-l sellised valijad sisuliselt puuduvad ning just seetõttu on nende toetuspotentsiaal tegelikult väga habras.

Hääletamistõenäosused lubavad meil näha ka erakondade konkurentsimustreid. Üldine häälte pärast konkureerimise muster näeb välja umbes järgnev. On kaks erakondade gruppi. Ühel pool EKRE ja Keskerakond. Teisel pool Reformierakond, sotsiaaldemokraadid ja Parempoolsed. Erakonnad nendes gruppides konkureerivad ennekõike üksteisega. Nende kahe vahel, konkurentsimaastiku keskel, on Isamaa. Isamaa saaks hääli võita mõlemalt tiivalt, aga ta võib ka hääli mõlemale tiivale kaotada. Niimoodi vaadates on Isamaa Eesti parteimaastikul see lüli, mis mingis mõttes seob kokku kõik teised erakonnad. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.