Kuigi vahel on öeldud, et Eestil ja Leedul pole muud ühist kui Läti, tuleb seda võtta kui heatahtlikku huumorit. Tegelikult oleme me koos pika tee käinud.

See tee on olnud eriti tugevalt pinnatud viimase saja aasta jooksul, kui meie ajalugu kulges harmoonias ja riimus mitmel moel. Neil aegadel loodi vabariigid ja tehti esimesed suveräänsed sammud, et tagada kaasaegse rahva tulevik.

Siis saabusid okupatsioon ja sõda koos kõigi oma õuduste ja kurjusega, millele paljud meist metsa põgenedes vastu hakkasid, et säilitada vabaduse ideaalid. Me elasime üle nõukogude võimu rõhumise ja ebainimliku näo, hoides samal ajal oma vaimu ning säilitades oma keele ja kultuuri, seda hoolimata okupandi jõhkratest püüdlustest saavutada vastupidist.

Tuleb küll öelda, et Tallinna Kalevi korvpallimeeskonna regulaarne vastasseis Žalgirise ja Statybaga pakkus tollal meile mõningast rõõmu. Need, kes mäletavad, mäletavad.

Ja siis seisime koos Balti ketis – üks tänapäeva maailmaime –, taastasime oma iseseisvuse, andes mõlemale meie rahvale uue tulevikuvaate vabast maailmast ja jõukamast tulevikust. Koos kaaslastega Lätist ühendasime jõud, et taaskord iseseisvana edasi liikuda.

Ja pärast 35 aastat kestnud ühist teekonda on meist saanud NATO, Euroopa Liidu, ÜRO ja paljude teiste tänapäeva maailma keskmes olevate rahvusvaheliste organisatsioonide liikmed.

Oleme ühendanud jõud oma kaitseväe ülesehitamisel. Praegu on hea hetk meenutada Baltimaade sõjalisi projekte, nagu Balti rahuvalvepataljon, Balti õhuseire võrgustik, Balti miinitõrjeeskaader ja Balti Kaitsekolledž, mis moodustasid meie sõjalise struktuuri ja rahvusvahelise haarde tuumiku 1990. aastatel.

Või rahvusvaheliste sõjaliste õppuste seeriaid nagu Baltic Challenge või BALTOPS. Oleme olnud relvavennad mitmetes rahvusvahelistes rahuvalveoperatsioonides: Balkanil, Iraagis ja Afganistanis, kui nimetada vaid mõnda neist.

NATO ja Euroopa Liidu liikmeks olemine on tugevdanud meie arusaama demokraatiast, liberaalsest turumajandusest, õigusriigi põhimõtetest, inim- ja kodanikuõigustest ning kollektiivsest kaitsest ja neile pühendumist.

Meil on kaitsekavad ja ühised taristuprojektid, nagu Via Baltica ja Rail Baltic, oleme edukalt integreerunud Mandri-Euroopa elektrisüsteemi ning meie poliitilised institutsioonid konsulteerivad üksteisega regulaarselt, et leida poliitilistes küsimustes ühine seisukoht.

Kuigi on olnud nii tõuse kui ka mõõnasid, aeg-ajalt arusaamatusigi nagu igas normaalses peres, on meie suhe ja mõtteviisi sarnasus üsna ainulaadsed. See võiks olla teistele eeskujuks. Peaksime selle üle uhked olema.

Ajad muutuvad üha ärevamaks. Õhus on liiga palju rahulolematust, liiga palju vihkamist, liiga palju agressiivsust. Tundub, et maailm on kaotamas oma suunda, et seni kindlalt püsinud sõjajärgne maailmakord on kõikuma löönud.

Kui mitte iga päev, siis iga nädal toob meie välisasjadesse midagi uut. Pean tunnistama, et see uus ei ole sageli eriti meeldiv, vastupidi, mõned asjad, mis nii kaua kindlad tundusid, on muutunud või muutumas.

Liim, mis hoiab riikide, demokraatiate mõtteviisi ja ühtsust koos, on kadumas. Liiga sageli on inimesed hakanud uskuma, et võim, jõud ja vägi on lahendused ja tegutsevad vastavalt sellele. See suhtumine on laienemas, ja see tuleb peatada, enne kui see pole enam võimalik.

Meiesuguste väikeriikide jaoks on stabiilsus ja kord elutähtsad. See loob parimad tingimused oma õiguste teostamiseks ja oma unistuste täitmiseks, tagab õnne poole püüdlemise, mis on kõigi vabade inimeste ülim eesmärk.

Mida tuleks teha, et tormis mitte ära eksida? Kui palju meie poole tormavast tõusulainest suudame me enda jõupingutustega tagasi pöörata? Üks asi on kindel: kui me midagi ei tee, siis on meie igavikku kadumise tõenäosus palju suurem.

Esiteks peame tagama, et sõda Euroopas – meile kaugelt liiga lähedal – lõppeks ja et oma iseseisvust ja vabadust kaitsevad ukrainlased võidavad, et õiglus võidab.

Seejärel peame tagama, et praegune maailmakord ja selle aluseks olevad põhimõtted – territoriaalne terviklikkus ja rahvaste suveräänsus, vaidluste rahumeelne lahendamine, õigus enesemääramisele, inimõigused ja inimväärikus – ei laguneks koost ega kaoks.

Ilma kokkulepitud korrata seisavad väiksemad riigid silmitsi pideva ebakindlusega. Suuremadki peavad samuti end jõhkramate riikide tahte järgi painutama. Enamiku maailma vaatenurgast on praegu toimuv ebamõistlik. Ükski süsteem ei ole täiuslik, kuid sellist süsteemi, kus kõigil on sõna- ja hääleõigus, tuleks üldiselt pidada parimaks lahenduseks olemuslikult ebakindlas maailmas.

Kuigi maailmas on mitmeid autokraatlikke riike ja neid kõiki tuleks ohjeldada ja piirata, on Venemaa see, mis meid kõige rohkem häirib. Tegemist on võimuga, mis ei varja oma jõhkrust, vastupidi, see riik näitab seda pidevalt, et teisi hirmutada, alistada ja alla suruda.

Ainus viis Venemaa tagasi oma piiridesse surumiseks on Ukraina toetamine, sanktsioonide järjepidev jõustamine ja Venemaa hoidmine rahvusvahelises isolatsioonis. Ka sõjaõhutajaid tuleb karistada. Mul on hea meel, et oleme agressioonikuritegude tribunali loomisele üpriski lähedal.

Mõne protsessi ja reageerimisaja suhtes võib olla kriitiline, kuid liitlaste ja Euroopa Liidu tugevus seisneb selles, et kui oleme otsuseni jõudnud, siis selle edasine toimimine on kindel.

Möödunud aasta on olnud täis rahulootusi, mis ei ole tõeks saanud. Selles suhtes tundus Venemaa pool algusest peale ebasiiras. Nende eesmärk oli võita aega ja oodata võimalusi, mis oleksid neile kasulikud.

Mida meil seetõttu ei ole, on rahu. Sellise osapoolega rahuläbirääkimiste laua taha istumine ei ole meeldiv, kuid siiski saabub kord hetk, mil Euroopa peab selle laua taga koha sisse võtma. Ja siis peame olema valmis mitte ainult läbirääkimisteks rahutingimuste üle, vaid ka omama ühist arusaama, kuidas me Venemaad sõjajärgsel perioodil kohtleme ja millistele põhimõtetele me rajame oma tulevased suhted temaga.

Et olla valmis kiiresti reageerima, peaksid need arutelud juba käimas olema. Vastasel juhul on oht, et kui on vaja tegutseda, upume ise sisemistesse vaidlustesse. See oleks nõrk lähtekoht.

Euroopa peaks muutuma tugevamaks: tugevamaks sõjaliselt, tugevamaks ühtekuuluvuses ja ühtsuses, tugevamaks tulevikupüüdlustes. Oma elujõulisuse säilitamiseks peame saama võrdseks ja austusväärseks partneriks, sealhulgas Ameerika Ühendriikide jaoks. Me ei saa jätkata maailma vaatamist, silmad kinni, ja oma hääbuvat edu nautida.

Euroopa peab suutma oma julgeoleku ja kaitse eest paremini hoolitseda. Otsus tõsta kaitsekulutused viie protsendini oli õige, kuid me kõik teame, et sellest ei piisa, kui seda ei tehta kiiresti ja koosmeeles.

Kaitsetööstuse konsolideerimine vajab kiiret hoogu, eriti teadus- ja arendustegevuse ning tootmise vallas. Me ei peaks suhtuma endisse kui konkurentidesse, peame olema koostööpartnerid selle sõna otseses mõttes.

Kaitsetööstuse edasiarendamine on selle riigivisiidi üks keskseid teemasid. On palju, mida jagada, mitmeid teid, mida mööda edasi liikuda, ja koostöövõimalusi.

Teine Euroopa jaoks äärmiselt oluline valdkond on tehnoloogiline areng ja uute tehnoloogiate kasutamine kõigis riigi ja ühiskonna valdkondades. Mario Draghi aruannet tuleks mitte ainult lugeda, vaid ka päriselt rakendada. Vastasel juhul peavad ainult vähesed riigid Euroopat lähitulevikus globaalses plaanis tõsiseltvõetavaks tegijaks.

Selle tulemusena võib meie sisemine ühtekuuluvus lagunema hakata. Tehisaru, nanotehnoloogia, biotehnoloogia, kosmos ja robootika peaksid saama meie tugevateks külgedeks.

Meie Ameerika liitlased on meile meelde tuletanud vajadust rohkem teha ja rohkem vastutust võtta. Kuigi Ameerika kriitika ei ole alati põhjendatud, on selles ka tõde.

Me kõik teame, et koos oleme tugevamad, koos saavutame rohkem, kui eraldi tegutsedes. Seega, hoiame oma aastakümnete pikkust ühtekuuluvust, sest liiga palju on kaalul, et millegi muu peale loota. Tõeline ja tõhus partnerlus ei tähenda ainult seda, et mõlemat osapoolt koheldakse võrdselt, vaid et mõlemad pooled on ka võrdses positsioonis.

Meie kujuneval uuel reaalsusel on üks tunnusjoon, millele peaksime rohkem tähelepanu pöörama. See on Põhja- ja Baltimaade koostöö, meie samas rütmis hingamine, lühidalt NB8. Ütleksin, et siin on kõige rohkem sarnast mõtteviisi ja ühist nägemust elulaadist, mille poole püüelda. Meid ei seo mitte ainult turvalisus või kaubandus, olulisem on meie arusaam õnnest, heaolust, inimlikest hoiakutest ja püüdlustest.

See on hea põhjus meie koostöö süvendamiseks ja selle viimiseks kõikidesse valdkondadesse, mis edendavad ühiskonda ja elu. Viimased 30 aastat on meid lähendanud ja nüüd on aeg astuda järgmine samm meie koosolemises, et muuta Põhja-Euroopa, NB8 piirkond, parimaks kohaks, kus elada ja oma unistusi ellu viia.

Need ei ole ainsad väljakutsed, millega me silmitsi seisame. Nimekiri on pikk, alustades ohu hübriidsest kontekstist ja hübriidselt rakendatavate elementide paljususest, millele järgnevad sõltuvused, millega peame tegelema ja lõpetades autokraatlike riikide vastu seismisega kogu maailmas.

Lisaks laienemine, ulatuslikum koostöö Läänemere piirkonnas, pidades silmas meie sõpru Saksamaad ja Poolat, ning Euroopa Liidu mitmeaastane finantsraamistik. Need ja paljud teised küsimused on päevakorras, kui Leedust saab järgmisel aastal EL-i nõukogu eesistujariik. Soovin Leedule palju jõudu ja edu selles ettevõtmises. Eesti on kindlasti konstruktiivne ja avatud partner, nagu alati.

Küsimus ei ole ainult julgeolekus, kuigi see on geopoliitiliste pingete tõttu üha olulisemaks muutunud. On ka teisi olulisi valdkondi, millele peame keskenduma. Vastasel juhul võime unustada, miks me üldse olemas oleme. Seisame silmitsi mitmete katsumustega, mida on lihtsam ületada koos, kui üksi edasi liikudes.

Arvestades meie ühist tausta ja hiljutisi ajaloolisi kogemusi ei tohiks üheskoos edasi liikumine väga raske olla; vastupidi, ma ütleksin, et see peaks olema üsna lihtne.

Üks viimaseid edusamme Balti koostöös oli meie elektrivõrgu desünkroniseerimine Venemaa elektrivõrgust. See juhtus varem kui planeeritud ja meil kõigil – lätlastel, leedulastel ja eestlastel – õnnestus end kokku võtta, et protsessi kiirendada.

Tahaksin siinkohal tänada Leedu valitsust tema otsustavuse ja teiste inspireerimise eest. Kuigi seal oli ka ohte, olime valmis riskima. Nagu teame, on veel teisi Venemaast eraldumise projekte, näiteks raudtee. See näitab, et kui me tõesti midagi tahame, leiame koos viisi selle saavutamiseks.

Ühenduvuse parandamine on oluline valdkond, et kindlustada meie riikide tulevikku. Pean silmas telekommunikatsiooni, gaasijuhtmeid ja elektriliine, aga ka transpordikoridore erinevate transpordivahendite jaoks. Need on kaks suurt taristuprojekti, mis on meid juba aastakümneid köitnud. Via Baltica ja Rail Baltic. Need on põhja-lõuna ja põhja-lääne suunaliste ühenduste selgroog meie kõigi jaoks.

Pärast valmimist laiendavad need oluliselt meie võimalusi ja suurendavad meie konkurentsivõimet. Siinkohal tahaksin lihtsalt kutsuda kõiki osapooli üles käsitlema neid projekte kui meie ühiste huvide ilmingut, kui tunnistust meie edust ja võimest saavutada üheskoos midagi silmapaistvat.

Nende õigeaegne tervikuna lõpule viimine oleks ka tunnistus ja eeskuju teistele Euroopa riikidele, sealhulgas meie Põhjamaa sõpradele. See oleks heaks näiteks sellest, kui palju me oma ühiseid huve väärtustame ja et oleme võimelised asju lõpule viima.

Meil on veel üks ühine probleem, ühine väljakutse. Meie mõlema ühiskonnad vananevad ja kahanevad. Juba pikka aega oleme näinud rohkem kurbasid lahkumisi kui rõõmsaid sünde.

Lisaks toimub ka väljaränne parematele jahimaadele, inimesed kolivad teistesse riikidesse. Mul ei ole midagi inimeste vaba liikumise vastu, see on õige ja peaks nii ka jääma, aga me peame leidma ka võimalusi, kuidas hoida oma inimesi siin, kus nad on sündinud, kus on nende sugulased, kus on nende mõttemaailm.

Vastasel juhul seisame varsti silmitsi probleemiga, kuidas säilitada riiki, kuidas täita kõiki meie ees seisvaid ülesandeid ning kuidas tagada rahumeelne ja vabadusel põhinev heaolu meie rahvale.

Nendele küsimustele ei ole lihtsaid vastuseid. Pigem on selle probleemi lahendamine keeruline ning nõuab laiaulatuslikku ja mitmekülgset vaatenurka. Küsimus on seotud ka tööjõu olemasoluga, et toota jõukust ja riiki käigus hoida.

Ma ei usu koolkonda, kelle arvates peitub lahendus selles, et tehisaru võtab mõned ametid üle ja vajadus inimtöö järele väheneb. Selline lähenemine viib meid varem või hiljem väljasuremiseni ja juhib meid reaalsusest kõrvale ning pimestab meid, kuigi peaksime tegelikult valvsad ja valvel olema.

Mul ei ole veel vastuseid, kuid ma tean, et kui me neid varsti ei leia, siis oleme hädas. Sündimuse suurendamiseks peaksime leidma uusi ühiskondlikke stiimuleid, nii emotsionaalseid kui ka rahalisi. Ema või isa olemine peaks olema auasi, sotsiaalse edu sümbol.

Meie kaasmaalaste ja nende järeltulijate koju toomine nõuab samuti tähelepanu. Nad tulevad, kui teavad, et see on koht, kus kõigil on hea võimalus õnnelik olla. Kuna loodus tühja kohta ei salli, on ka võimalus, et tulevad teised ja täidavad tühjaks jäänud kohad. Meie ülesanne on neid suunata ja aidata neil saada meie kultuuri- ja intellektuaalse ruumi osaks. Ajalugu on näidanud, et see on võimalik.

Aga see kõik on hüpoteetiline. Tean vaid seda, et peame midagi ette võtma. Ainus, mis mulle rahu annab, on teadmine, et see ei ole esimene kord, kui see juhtub, ja varem või hiljem leiame alati kõikidest probleemidest väljapääsu. Loodetavasti läheb see ka seekord nii.

On aeg midagi ette võtta. Meie kui juhtide ja poliitikute peamine ülesanne ehk see, mida rahvas meilt tegelikult ootab, on kindlustada riigi ja rahva väärikus ja eluiga ning saavutada see, mille demokraatlikud ühiskonnad on juba ammu oma eesmärgiks seadnud: õnne poole püüdlemine.

Kõige õnnelikumad riigid maailmas on meie naabrid, need, kellel on ristidega lipud. Kui vaatate maailma õnnelikkuse aruannet, siis näete, et kõik need viis riiki on nimekirjas esimese kuue hulgas. See on olnud nii juba kümme aastat.

Ma ei ole suur indeksite fänn, kuid pean siiski tunnistama, et Põhjamaad on midagi õigesti teinud. Ja ma olen kindel, et inimesed jäävad ja naasevad sinna, kus neil on head väljavaated ja kõrgetasemeline elukvaliteet. Miks me ei peaks seda eeskuju järgima?

Ehkki meie õnnelikkuse tase ei ole sugugi halb, on alati ruumi arenguks ja kõrgemate eesmärkide seadmiseks. See on keeruline ülesanne, mitme muutujaga võrrand, kuid see on vaeva väärt. Meie inimesed väärivad seda.

Mõned nädalad tagasi sirvisin ühte Leedu paastuaja kokaraamatut. Lehitsemisel jäi mulle silma üks meid siduv sarnasus: meie toidulaua keskmeks on must rukkileib, kodujuust, hapukoor ja kartul.

See tuletas mulle meelde meie ühist päritolu, kust me tuleme. See on talupojapärimusega rahvas, kes elab loodusega harmoonias, hindab nelja aastaaega, tunneb rõõmu kevadest, saab jõudu suvepäevast, kindlustab oma elu sügisese saagiga ja leiab lohutust vaiksest talvest.

Kuigi tänapäeva elu on modernsusega maitsestatud, on see kese ikka veel olemas. See on iga päev meie sees ja meie ümber.

Elu on ilus. Hoiame seda!