Eesti riik on jälle leidnud lahenduse, mis näeb paberil välja peaaegu vastupandamatu. Kui gümnaasiumivõrk on ebaühtlane, osa koole liiga väikesed, otsused on veninud ja kohaliku poliitika julgus napp, siis võtame gümnaasiumid lihtsalt riigi kätte. Üks pidaja, üks loogika, üks vastutus. Aastaks 2035 olgu pilt selge. See kõlab hästi. Liigagi hästi.

Eestis on viimasel kümnendil saanud peaaegu reegliks, et kui mõni valdkond muutub keeruliseks, siis pakutakse sellele halduslikku lahendust. Kui süsteem ei tööta, joonistatakse uus skeem. Kui vastutus on hajunud, koondatakse see keskustesse.

See on ametkondliku mõtlemise vana tugevus ja vana häda ühekorraga. Osatakse vormi väga hästi korrastada, aga kiputakse vormi pidama sisuks. Hariduses on see eriti ohtlik. Just seepärast tuleb küsida küsimus, mida praegu küsitakse liiga harva: kas Eesti gümnaasiumite suurim probleem on tõesti see, kelle nimele on kirjutatud pidamisvastutus? Või on päris probleem hoopis mujal?

Võib-olla on probleem selles, et me ei räägi enam gümnaasiumist kui vaimsest institutsioonist, vaid kui haldusobjektist. Võib-olla on probleem selles, et koole mõtestatakse järjest sagedamini tabelite, mastaapide ja optimeerimise keeles, mitte vaimu, iseloomu ja haridusliku tähenduse keeles. Võib-olla on probleem selles, et me tahame lahendada haridusprobleemi vahenditega, mis on hariduse jaoks liiga jämedakoelised.

Ükski kool ei muutu paremaks lihtsalt selle tõttu, et tema uksel on teistsugune silt. Seda lauset tasub korrata, sest avalikus arutelus püütakse see mugavalt unustada. Riik võib koondada raha, muuta seadust, võtta üle pidamisvastutuse, kehtestada kriteeriumid ja joonistada võrk ümber, aga sellest ei sünni veel head gümnaasiumiharidust. Sellest võib sündida korrastatum süsteem ja sellest võib sündida ühtlasem pilt, aga head kooli sellest veel ei sünni. Hea kool sünnib millestki hoopis keerulisemast ja isiklikumast.

Eesti kool sünnib õpetaja professionaalsusest. Ta sünnib koolijuhi sisemisest õigluskompassist. Ta sünnib nõudlikust koolikultuurist, milles noorele inimesele antakse mõista, et temas nähakse rohkemat kui lihtsalt järgmist statistilist rida või numbrit koolide pingeridades. Ta sünnib kooli vaimsest kliimast, mis ei allu täielikult ühelegi ministeeriumi mudelile.

Ja siit algabki ebamugavus, mida praegune gümnaasiumide riigistamise jutt eriti hästi paljastab. Riik tahab võtta enda kätte normi. Mitte ainult, et tema vastutab, vaid ka määrab, milline gümnaasium on "õige". Kui osa munitsipaalkoole jääb küll vormiliselt alles, kuid peaks halduslepingute kaudu muutuma sisuliselt riigigümnaasiumi sarnaseks, siis ei ole see enam ainult korralduslik muudatus. Et parem haridus on see, mida on lihtsam hallata. Nüüd tasub hetkeks seisatada, sest selles loogikas on peidus üks Eesti avaliku juhtimise suuremaid enesepettusi: me ajame segamini korrastatuse ja kvaliteedi.

Aga sellest ei järeldu veel, et riigistamine ise on lahendus. Sellest järeldub ainult see, et lahendus peab olema targem kui loosung. Praegu on oht, et reformi kõige nähtavam osa saab olema omandivormi muutus, samal ajal kui kõige raskemad küsimused jäävad puutumata.

Kuidas taastada õpetaja autoriteet? Kuidas anda koolijuhile tagasi päris juhtimisruum, mitte ainult käsutäitja roll? Kuidas vältida, et riigigümnaasiumi mudel muutuks kvaliteedi sünonüümiks olukorras, kus tegelik kvaliteet sünnib ikka inimestest, mitte majast? Kuidas hoida alles koolide eripära, kui kogu süsteemi survestatakse liikuma ühetaolise "õige kooli" poole?

Haridusinimesed kardavad muutust, mille keskmes ei ole haridus, vaid haldus. See vahe on otsustava tähtsusega. Kui reformi põhikeel on juriidiline selgus, võrgu optimeerimine, pidamisvastutuse koondamine ja mudeli ühtlustamine, siis saavad haridusinimesed väga hästi aru, et mäng käib peamiselt süsteemi, mitte vaimsuse peale. Nad saavad aru, kui kvaliteedijutuga kaetakse tegelikult kontrolli suurenemist. Ja nad saavad aru ka sellest, kui "riik võtab vastutuse" tähendab päriselt seda, et koolilt võetakse veel veidi ruumi ise mõelda.

Just siin peitub kogu vaidluse sotsiaalne närv. Gümnaasium on koht, kus noor inimene peaks puutuma kokku vaimse nõudlikkusega. Mitte ainult teadmistega, vaid tõsidusega. Mitte ainult valikainetega, vaid küsimusega, kelleks ta kujuneb. Kui me käsitleme seda institutsiooni peamiselt haldusüksusena, siis oleme me juba poolel teel sisulise kaotuseni.

Tegelik vaidlus käib selle üle, milline riik me tahame olla. Kas selline, mis usaldab professionaale ja talub erinevust? Või selline, mis rahuneb alles siis, kui kõik on piisavalt sarnane, piisavalt mõõdetav ja piisavalt keskelt juhitav?

Kui riik tõesti tahab gümnaasiumihariduse suuremat vastutust, siis peaks tal olema julgust öelda välja vähemalt nelja asja.

Esiteks, et riigistamine ei tohi tähendada koolide muutmist ühetaolisteks. Tugev riik seab lati, aga ei tapa omanäolisust. Ta nõuab taset, aga ei kaota vaimsust.

Teiseks, et koolijuht peab reformi järel saama juurde, mitte kaotama juhtimisruumi. Kui kogu ettevõtmise tulemus on see, et koolijuht muutub veel natuke rohkem kohaliku haridusametniku või ministeeriumi käepikenduseks, siis on reform sisuliselt läbi kukkunud isegi siis, kui see paberil õnnestub.

Kolmandaks, et õpetaja peab tundma, et süsteem usaldab teda rohkem, mitte vähem. Kui reformi tagajärg on veel rohkem mõõdikuid, rohkem joondumist, rohkem kartust eksida ja vähem õpetajale vajalikku professionaalset ruumi, siis ei sünni kvaliteeti.

Neljandaks, et igal ümberkorraldusel peab olema avalik vastus küsimusele, mida noor sellest võidab. Mitte mida võidab riik, mida võidab eelarve, mida võidab juhtimisahel, vaid mida võidab 16-aastane, kes läheb esimesse gümnaasiumiklassi. Kui sellele küsimusele ei osata selgelt vastata, siis on reformi kese vales kohas.

Kas me teeme reformi, mille tulemuseks on vähem koole, rohkem tsentraliseeritust ja rahulolev ametkond? Või teeme reformi, mille tulemuseks on vähem juhuslikkust, rohkem kvaliteeti, selgem vastutus, aga ka rohkem usaldust, rohkem autonoomiat ja rohkem julgust hoida alles see, mis teeb ühest koolist kooli?

See oleks juba palju raskem tee. Aga ainult see raskem tee on väärt tegemist, kuna gümnaasiumiharidust ei päästa lõpuks omandivorm ega isegi mitte hea haldus. Gümnaasiumihariduse päästab see, kui riik saab aru millestki, mida ükski seletuskiri ei suuda lõpuni sõnastada: haridus elab inimese kasvamise ja arenemise võimalusest.

Kui riik tahab gümnaasiumid enda kätte võtta, siis peab ta kõigepealt tõestama, et ta ei tule sinna ainult korda looma. Muidu juhtub see, mis Eestis liiga sageli juhtub: vorm saab parem, jutt saab tugevam, pressiteade saab ilusam, aga elu ise hääbub.