"Reedese intervjuu" külaline on eluaegne pedagoog, pikalt Gustav Adolfi gümnaasiumis õpetajana töötanud ja sama kooli juhtinud Henrik Salum, kes pani eelmisel suvel ootamatult direktoriameti maha ja õpetab nüüd hoopis Viimsi gümnaasiumis inglise keelt. Räägime hariduselust: milliseid muudatusi on reformid lastele ja õpetajatele kaasa toonud ning kas ja kellel on koolis paremaks läinud.
Henrik Salum, te olete unikaalses positsioonis inimene: olite pikalt õpetaja, seejärel sama kooli direktor ja nüüd läksite ootamatult tagasi õpetajaks, aga mitte enam Gustav Adolfi gümnaasiumi, vaid hoopis väga suurde kooli – Viimsi gümnaasiumisse.

Ei, see on riigigümnaasium, mis ei ole üldse väga suur kool. Kunagi oli Viimsi gümnaasium tõesti vist Eesti suurim, aga siis lahutati põhikool ja gümnaasium. Mina olen praegu väga mõnusas, koduses ja minu jaoks isegi väikeses koolis.

Aga oma olemuselt on see ilmselt päris erinev eliitkoolist.

Ma isegi ütleksin, et sarnasusi on rohkem. Mulle tegelikult üldse ei meeldi sõna "eliitkool".

Tegelikult ei meeldi see kellelegi, aga sellest saavad kõik enam-vähem ühtviisi aru.

Mina kasutan alati väljendit "väga hea kool" või "hea kool". Tajutavam erinevus ongi võib-olla suuruse teema, sest Viimsi gümnaasium on võrreldes Gustav Adolfi gümnaasiumiga väike ja loomulikult spetsiifika, et tegemist on vaid gümnaasiumiga, Gustav Adolfi gümnaasiumis on nii algkool, põhikool kui ka gümnaasium. Aga jah, sarnasusi on pigem rohkem kui erinevusi.

Millised need sarnasused on?

Kui ma hästi lihtsalt ütlen, siis õpilased on ikka õpilased, nad on igal pool sama toredad. Võin ka öelda, et kool on ikkagi kool – sa tunned ära, kui sa oled koolis. See ei olnud minu jaoks täiesti teise maailma minek. Õhkkond, inimesed ja suhtumine on ka kaunis sarnased.

Kuid direktoriametit ju vabatahtlikult maha ei panda. Miks te seda tegite?

Seal on hästi palju väikseid detaile, aga kokkuvõttes ma väsisin ära.

Põlesite läbi.

Olen hiljem aru saanud, et mul oli läbipõlemise märke, mida ma seal ise sees olles ei märganud. Olin alates 2001. aastast Gustav Adolfi gümnaasiumis tööl, see oli minu kõige esimene töökoht, ja kuni 2025. aasta augustini oligi see minu elu ainukene töökoht. Kui oleksin jäänud õpetajaks, siis tõenäoliselt ma poleks mõelnud kooli vahetamisele, aga juhina tundsin ma, et mul on vaja vahetust ja arvan, et ka koolil oli vaja vahetust. Olin koolijuht, kes oli samast organisatsioonist välja kasvanud ning tol hetkel, kui mina koolijuhiks sain, oli see muide eelis – ma teadsin keskkonda, õpetajate ootusi ja seda, mida tahetakse. Kuid olles kuus aastat koolijuht, saad ühel hetkel aru, et mingid otsused ning enda soovid ja tahtmised jäävad selle taha, et sa tunned organisatsiooni ja inimesi liiga hästi.

Raske on olla valusaid otsuseid vastu võttev juht, kui tunned inimesi juba nii kaua.

Jah, kui valusad otsused puudutavad eelkõige inimesi. See oli pikem protsess, mis hakkas pihta juba eelmise õppeaasta alguses, kui ma mõtlesin hästi palju sellele, kuidas edasi minna ja mida oleks koolile vaja ning mõtted, mis minu peas olid, tähendasid teatud valusaid otsuseid. Oli ka muid asju ja märke, mis ütlesid mulle terve kooliaasta jooksul, et minu aeg selle kooli juhina on jõudnud lõpp-punkti.

Kas need asjad, mis teid läbi põletasid, olid tingitud pigem selle konkreetse kooli sisemistest arengutest ja väga pikalt ühes keskkonnas viibimisest või kõigist turbulentsidest, mis väljastpoolt peale tulid?

Eks ta ilmselt kombinatsioon kahest ole. Arvan, et minu puhul oli põhiline ikkagi see, et ma tundsin, et olen ühte organisatsiooni väga kinni jäänud. Läbipõlemist põhjustavad asjad olid mul võib-olla rohkem koolipõhised, aga ei saa salata, et ka üldises hariduselus mängisid rolli teatud sündmused. Mina sain koolijuhiks aastal 2019 ja minu kui koolijuhi tee oli justkui ühest kriisist teise.

Väga ebaõiglane aeg.

Mõnes mõttes ebaõiglane, aga samas oli koroonakriis ka suur tasandaja. Tol hetkel ei olnud absoluutselt vahet, kas sa oled esimest aastat koolijuht või oled viis, kümme, viisteist või 25 aastat koolijuht olnud – see oli kõigi jaoks ühesugune väga uus olukord.

Kõik pandi täpselt samale stardipositsioonile.

Jah, ja mõnes mõttes see, et mul ei olnud varasemat koolijuhi kogemust, oli isegi teatud määral eelis. Selles suhtes ei vaata ma koroonaajale tagasi kui lihtsalt keerulisele ajale. See oli keeruline, aga ka tohutult põnev aeg, eriti esimene koroona-aasta.

Viimased aastad on hariduselus toonud tohutult reforme ja algatusi. Millised on kõige kapitaalsemad ja kas nad on toonud endaga heas või halvas mõttes muudatusi kaasa?

Kui ma alustan natuke negatiivsema poole pealt, siis küsimus ei ole selles, kas algatused on olnud head või halvad – arvan, et kõik algatused on olnud head –, aga koolijuhi ja kooliinimese pilgu läbi on küsimus lihtsalt selles, et neid algatusi kipub tulema väga palju ja väga tihti ning jääb mulje, et ühte suurt asja ei viida korralikult lõpule, enne kui järgmine juba peale tuleb.

Toon näitena ühe viimase, julgelt paarikümne aasta kõige olulisema reformi – eestikeelsele haridusele ülemineku. Keegi ei võta seda kui halba algatust, see on kõik väga vajalik, aga mulle tundub, et see võiks olla asi, millele keskendutaks paar aastat järjest, sest see ei puuduta ainult üleminekukoole, vaid ka kõiki teisi koole.

Kuidas see kõiki koole puudutab?

Väga lihtsalt. Kui varem tegid paljud vanemad koolivaliku õppekeelepõhiselt – vene pere vanemad otsustasid venekeelse kooli kasuks –, siis nüüd, kui kõik koolid on eestikeelsed, teeb järjest enam vanemaid valiku traditsioonilise eestikeelse kooli kasuks just sellel põhimõttel, et seal on kompetentsi rohkem. See tähendab, et ka teistes koolides on vaja natuke teistmoodi lähenemist ja arusaama, kuidas õpetada last, kellel emakeel ei ole eesti keel.

Kui tuli eestikeelsele haridusele üleminek, siis hakkas lisanduma ka muid reforme. Millised muudatused on olnud liiga valusad, et pole jõudu, jaksu ega energiat, et nendega lõpuni minna?

Ma toon näitena põhikooli lõpueksamite teema, mille puhul ma ei ütle, et see on täiesti vale või halb algatus, kuid seda oleks võinud teha rohkem konsulteerides ja mõeldes, sest kui me toome põhikoolieksamid kuu aega varasemaks, siis see ei ole ainult kalendrisse vaatamine ja ühe sündmuse ettepoole nihutamine, vaid see toob koolile kaasa väga palju ümbermõtlemist alates tunnijaotusplaanidest ja ainekavadest.

Mäletan, et just oli eestikeelsele haridusele ülemineku protsess edasi minemas ja suhteliselt algusjärgus, kui tuli peale see otsus (põhikooli lõpueksamite teema), millega oli minu arvates kiirustatud. Seda enam, et kukkus välja nii, et kui selle aasta põhikoolilõpetajad sügisel alustasid, ei teadnud nad täpselt, kuidas nende lõpetamine välja näeb. Õpilaste suhtes ei ole see väga aus.

Värske inimarengu aruanne, mis keskendub tänavu haridusele, toob esile, et tehakse palju uuringuid ja raporteid, kuid neid loevad vähesed ja veel vähem viiakse neid ellu. Teisalt on meil reformid, mille kohta ilmselt ei olegi enne midagi uuritud, aga neid hakatakse kohe, müraki, ellu viima. Kuidagi vastuoluline.

Jah, on vastuolud. Ma ütlen kohe, et minu viimase aja kõige põnevam lugemine ongi seesama inimarengu aruanne. Iga kooliinimene võiks seda lugeda, sest see pakub nii palju inspiratsiooni ja mõtteid ning avab seda teemat, ka oma vaadet.

See toob ju ka sedasama esile, et on algatatud tohutult reforme, aga suurt ühegagi ei ole lõpule mindud ega oodatud ära nende mõjusid, vaid muudkui lajatatakse koolidele uusi ülesandeid peale.

Nende mõjudega on muidugi nii, et mõned mõjud tulevadki välja väga palju hiljem. Aga kui me alustame mingisuguse väga suure muudatusega, siis võiks seda pikemalt keskmes hoida. Kohati jääb mulje, et teeme kõik asjad korraga ära.

Eks see ole juba natuke süsteemi sisse kirjutatud – kui meil on valimistevaheline aeg nii pikk nagu ta on, siis ma saan ka aru, et haridusminister soovib sel ajal võimalikult palju asju ära teha.

Neid käsulaudu tuleb ministeeriumist nagu Vändrast saelaudu, küll mõõdetakse, mis kell algab koolipäev, kui raske on koolikott ja nii edasi. Samas jäävad mingisugused olulisemad asjad kahe silma vahele: kui lähedal on kõige lähemal asuv kool või kui pikalt võtab aega, et maakohas sinna kooli jõuda ja millist haridust seal saab? Kas kõik need asjad, mis ministeeriumist tulevad, on võrdse väärtusega ja kas need ütlevad liiga palju ette, võttes koolidelt autonoomsuse?

See on jah selline kahe otsaga asi. Ma olen väga seda meelt, et Eesti haridussüsteemi üks tugev eelis on autonoomsus – koolidel on võimalik kujundada oma nägu ja kultuur. Ma arvan, et see on hästi oluline, ka koolijuhtidega arutades on alati üks põhiteemadest see, et kui tulevad uued määrused ja juhised, kas need vähendavad või suurendavad autonoomiat või jätavad samaks. Koolijuhid peavad seda väga oluliseks.

Olen mingil määral nõus, et on otsuseid ja käike, mis justkui vähendavad autonoomiat. Kõikide puhul muidugi ei saa seda öelda, näiteks hilisem kooli algusaeg. Mina olen seda meelt, et hariduses ja koolis peaks olema alati keskmes õpilane ja tema heaolu.

Mis puudutab kooli algusaega, siis meil on palju teadusuuringuid, mis ütlevad, et igas vanuses õpilased vajavad hommikul uneaega, aga me justkui ei võta seda nii palju arvesse kui täiskasvanu mugavust. Tüüpilised vastuargumendid, miks ei saa koolipäeva hiljem alustada, on transpordiküsimused või see, et lapsevanem läheb tööle ja oleks hea laps enne kooli viia, et ise õigeks ajaks jõuda. Kõige naljakam argument on aga see, kui öeldakse, et mina pidin kunagi veel varem kooli minema ja minust tuli täitsa normaalne inimene.

Lisaks olevat vanasti koolitee alati olnud 20 kilomeetrit ülesmäge ja vastutuult, ükskõik kummas suunas.

Just, just! Ma arvan, et me võiksime rohkem hoida keskmes õpilast ja tema heaolu. Midagi ei ole teha, maailm on muutunud ja meie arusaam maailmast on muutunud.

Kas lisaks koolipäeva alguse nihutamisele on veel õpilasest lähtuvaid otsuseid, mida positiivsena esile tuua?

Jah, ikka. Toon ka eestikeelsele haridusele ülemineku väga positiivse näitena. Ma arvan, et see on väga õige samm, sest ka inimarengu aruanne ütleb väga selgelt, et suurim probleem – hariduslõhe – on väga paljuski tingitud sellest, et meil on olnud kaks paralleelset süsteemi, mille vahel tekivad väga suured käärid ja erinevused. See ei mõjuta ainult seda perioodi, kui laps käib koolis, vaid tema edasist elu ning ühiskonnas lõimumist.

Võib muidugi arutleda, kas seda oleks võinud teha juba 10–15 aastat tagasi ja järk-järgulisemalt – näiteks alustada alusharidusest ning esimesest, teisest ja kolmandast klassist. Need on aruteluküsimused.

Kui veel näiteid tuua, siis ka uuendatud riiklik õppekava on väga hea näide. Need põhimõtteid on küll sellised, mis mind väga kõnetavad.

Inimarengu aruanne toob hariduslõhest kõneldes esile ka selle, et mõneti üllatuslikult on kõige suurem hariduslõhe just Tallinnas, kus võiks haridustase olla kõige ühtlasem. Millest see tuleneb?

Ühelt poolt tunduks loogiline, et Tallinn kui suur tõmbekeskus võiks olla ühtlane, aga samas on Tallinn teistest omavalitsustest haridusmaastiku osas teistmoodi, hästi eripärane. Mõnikord võrreldakse Tartuga, aga isegi Tartuga on erinevused päris suured. Tallinnas on väga palju piirkondi ja isegi kui me kooli ja hariduse välja jätame, teame ju, et ka muus osas on piirkondade vahel suured erinevused. Kuni keeleküsimuseni välja –  venekeelsed inimesed kipuvad koonduma teatud piirkondadesse. Seega ei ole see nii suur üllatus, et kõik jõuab ka kooli.

See ei ole ju ainult õppekeelega põhjendatav. See sõltub ka sellest, kui suured on klassid, kas klassi ette on õnnestunud värvata õpetaja, kes valdkonda tunneb ja nii edasi – küsimusi on palju.

Jooksin hiljuti kokku endise kolleegiga, kes oli teinud karjääripöörde ja läinud kooli tööle matemaatikaõpetajaks. Ta ütles, et kui teda paar aastat tagasi värvati, oli kool nii meeleheitel, et koolijuhil ei tulnud isegi pähe uurida, kas tal üldse mingeid ainelisi teadmisi on. Oluline olevat olnud lihtsalt see, et oleks "soe keha" klassi ette panna. Ta lisas, et paari aastaga on olukord läinud veel intensiivsemaks ning teda üritatakse teistesse koolidesse üle osta. Miks me oleme jõudnud punkti, kus ainus nõue õpetajale on, et ta oleks "soe keha" klassi ees?

See on selles mõttes täitsa tõsi, et koolijuhina vastutad sa oma õpilaste heaolu eest, aga sa ei saa vastutada õpilaste turvalisuse eest, kui klassi ees ei ole mitte kedagi. Kahjuks, eriti teatud valdkondi ja aineid vaadates, kipubki olukord päriselt niimoodi olema, et peaasi, et oleks keegi, keda saaks klassi ette saata.

Kuidas me sinna jõudnud oleme? Siin on hästi palju tegureid ja kindlasti ei ole asi ainult palganumbris. See, et me oleme olukorras, kus meil pole kvalifitseeritud õpetajaid leida, on pigem 10–15 aastat tagasi tehtud otsuste tagajärg. Seda ei ole põhjustanud mitte eelmise ega üle-eelmise aasta otsused, vaid varasemad otsused, mida kindlasti ei tehtud halbadel kaalutlustel, aga mis on õpetajaameti populaarsust vähendanud.

Kas õpetajaamet on populaarsuses tõusu tegemas või jätkub mõõn veel tükk aega?

Ma ei ole andmeid, ma pole praegu statistikat uurinud.

Kas õpetajate enesetunne on koolis paranenud, et see võiks soodustada uute inimeste tulemist kooli?

Ja püsimist koolis!

Kui ma räägin puhtalt enda kogemuse põhjalt, siis tahaksin sellega väga nõustuda, sest minu arvates on õpetajaamet maailma kõige ägedam amet. See on raske, on palju koormust, vastutust, ka valusaid hetki, aga ma ei tea ühtegi teist ametit, kus sa nii palju tagasi või vastu saad.

Mulle tundub, et järjest rohkem noori kaalub õpetajaametit, on ju tehtud palju teadlikke kampaaniaid selleks, et rohkem noori läheks õpetajaks õppima ning et oleks rohkem karjääripöörajaid. Arvan, et need annavad tulemust ja tahaks loota, et asi läheb järjest paremaks. Ma ei tea, kas õpetajatöö maine on kunagi päris halb olnud, aga kuvand läheb paremaks.

Mis õpetajaid läbi põletab?

Ma olen seda meelt, et elus peab olema tasakaal, ja mul on tunne, et see tasakaal ootuste, koormuse ja võib-olla ka palganumbri vahel ei ole paigas.

Õpetajatele ja koolidele pannakse järjest enam ootusi ja kohustusi juurde, samas midagi vähemaks ei võeta. Lastega on sama lugu. Kuskil peab hakkama tegema lahutustehteid. Milliseid ülesandeid peaks koolilt ära võtma, kas kool teeb praegu midagi, mida ta ei peaks tegema?

See on osa inimarengu aruandest, mis mind kõige rohkem mõtlema pani. Me anname koolidele järjest rohkem ülesandeid – lapsevanemate, laste ja kogu ühiskonna ootused koolile muudkui kasvavad, aga me ei taha mingeid kohustusi ära võtta.

Ma ei tea, mis need konkreetsed asjad oleksid. See on miljoni dollari küsimus – kui ma seda öelda teaksin, siis oleks väga hästi.

Ütleksin, et need ongi need ootused. Tegelikult ei saa kool olla koht, kus lapsest vormitakse ideaalne täiskasvanu. Kahjuks kipub aeg-ajalt olema nii, kus arvatakse, et ma lükkan hommikul lapse kooliuksest sisse ja haridustee lõpus tuleb sealt välja ideaalne inimene. Neid ootusi oleks mõistlik natuke lahutada.

Kodud võiksid rohkem enda õlule võtta?

Kas just enda õlule, aga võiks teha avatud koostööd ja julgeda mingitest muredest rääkida. Eesmärk on ju kõigil sama. Võib-olla tuleks ka enda prioriteedid paika panna.

Kooli ei saa suhtuda nii, et ma olen teie klient.

Jah, just! Et tõin oma lapse siia ja ootan parimat teenindust, aga ise sealjuures liiga palju panustada ei soovi, sest mul on omad tegemised.

Te olete tõesti terve elu koolis olnud. Milliseid muutusi te olete aja jooksul näinud, alustades ajast, mil te ise koolipoiss olite?

Kõige suuremad muutused on võib-olla selles, kuidas me õppimist näeme. Mina lõpetasin gümnaasiumi aastal 1996, mis tähendab, et alustasin kooliteed okupatsiooni ajal ja lõpetasin taasiseseisvunud Eestis. Mäletan, et koolis oli suhteliselt range kord ja tähtis ei olnud niivõrd see, kuidas ma õpin, kuivõrd see, et ma õpin mingisugused asjad ära, kas või pähetuupimise teel. Aga ma nii traagiline ei ole – vaatan oma kooliajale positiivselt tagasi ja näen, et sotsiaalne pool oli ikkagi sama.

Muutunud on see, et me näeme õppimist ilmselt teistmoodi ja ehk on ka hariduse eesmärk teine. Aastakümned tagasi oli eesmärk õpetada inimesi välja mingiks teatud tööks, aga nüüd on paradoksaalne olukord, mil koolide eesmärk on valmistada õpilasi ette tulevaseks eluks, kuigi keegi ei oska ennustada, milline tulevik kahe, kolme või viie aasta pärast välja näeb. Universaalsete oskuste ja pädevuste õpetamine on muutunud kindlasti palju süsteemsemaks ja olulisemaks.

Kas võib ka seda öelda, et varem oli kool selgemalt haridusasutus ja nüüd üha enam sotsiaalne koht?

Absoluutselt. Ka arusaam, et õppimine ei toimu ainult nii, et 45 minutit klassiruumis, siis 10 minutit pausi, kus õppimise seisukohalt mitte midagi ei toimu, ja siis tuleb järgmine 45 minutit. Just arusaam koolist kui komplekssest asutusest, kus toimub õppimine kogu aeg, sealhulgas koolist väljaspool. Nimetame seda lõiminguks.

Meil on väga kõrged PISA testi tulemused, lapsed on hästi tublid ja innukad, tehes palju tööd nii koolis kui ka kodus. Aga nad on seejuures hirmus õnnetud. Miks?

Eks seal ole individuaalseid põhjuseid ja päris ühe mõõdupuuga ei saa kõike mõõta, aga minu kogemus ütleb, et need on jällegi ootused. Kui ma panen end õpilase kingadesse, siis esiteks on mu vanematel mulle ootused, minu õpetajatel on ootused ja mul endal on ootused. Mõnikord ei kipu need kokku minema ja mõnikord võimendab üks teist.

Hästi kurb on näha õpilasi, kes on väliselt nii-öelda parimatest parimad: käivad olümpiaadidel, saavutavad suurepäraseid tulemusi, on rõõmsad, õnnelikud ja uhked oma saavutuste üle. Aga kaunis tihti kipub välja tulema, et just need õpilased on endaga kõige rohkem kimpus ja hädas seetõttu, et nad on rattas sees, ootused neile kasvavad kogu aeg. Selle tulemusena tõstavad nad pidevalt iseendale seatud ootusi ega ole valmis latti allapoole laskma. Nii satutaksegi ummikusse.
See toimib täiskasvanutega samamoodi – sealt see läbipõlemine tulebki.

Mida muuta, et lapsed oleksid õnnelikud?

Tuleks rohkem fookusesse tuua inimeseks olemise kunst – kuidas olla inimene, kes on tasakaalus nii enda kui ka teistega. Ei tohiks liiga palju rõhuda tulemustele, sest õppimine ei ole kunagi sihtkoht või tulemus, vaid alati protsess, ja seda protsessi tuleks rohkem väärtustada.

Kuna ma olen ise teisest põlvkonnast pärit, kipun minagi mõõtma õppimist liiga palju mõõdikutega, mis hindavad ainult tulemust. Tähtsam on siiski iga õpilase individuaalne areng ja sama oluline on see, kui hästi üks väike inimene iseendaga hakkama saab.

Oleme jõudnud tehisaru ajastusse, mis sunnib ühiskondi mõtlema, millised on rollid ja ootused inimesele ning kui palju me oma intellektist nii-öelda käest ära anname. Kui me aju vähem kasutame, siis ilmselgelt see lõpuks taandareneb. Kuhu peaks piiri tõmbama? Kuidas peaks muutuma õppimisprotsess – mida ja kuidas me õpetame?

Ma arvan, et me ei oskagi seda piiri veel tõmmata. Kui me mõtleme, et me ei tea veel ka selliste igapäevaste asjade nagu nutitelefonide pikaajalisi mõjusid, siis tehisaru on meie ümber ja igapäevatoimetamises olnud võrreldamatult lühemat aega. Tõenäoliselt näeme pikaajalisemaid mõjusid 15–20 aasta pärast.

Ma ei ole ei õpetaja ega koolijuhina kunagi olnud seda meelt, et me saame mingeid asju keeldude ja käskudega muuta või raamidesse suruda. Ka tehisaru ja muude tehnoloogiavahenditega on alati üleval arutelu, kas koolid peaksid need keelustama ja kas seda peaks tegema kõikides koolides riiklikul tasemel. Mina seda ei poolda, sellepärast et ega tehisaru me ümbert ära kao – kui me koolis selle keelustame, siis mujalt ei kao ta mitte kuskile.

Siin on seesama tasakaalu küsimus ja see, kas me suudame õpilastele näidata, kuidas tehisaru mõistlikult kasutada. Usun, et tehisaru puhul on minu generatsiooni õpetajatele vajalik mõtteviisi muutus: me peame õpilasi rohkem usaldama, sest nemad on sellega rohkem kursis kui meie. Olen sel õppeaastal pidanud õpilastega tehisaru teemal päris mitu arutelu ja on väga huvitav, mismoodi nemad seda näevad.

Õpilane võib ju küsida, miks ma pean mingisuguse valemi või Pythagorase teoreemi pähe õppima, kui need on vaid ühe kliki kaugusel. Mida peaks edasi õppima? Kas sellisel faktipõhisel tuupimisel on enam koolis kohta?

Arvan, et tänapäeval ei ole enam väga palju faktipõhist tuupimist, koolides on edasiminek olnud märgatav. Olen õpilastele alati öelnud, et on teatud faktid, mille äraõppimine arendab sinu loogilist mõtlemist ja õpioskusi, isegi kui sul seda fakti kunagi elus vaja ei lähe. Need on asjad, mis muutuvad elus olulisemaks. Ma arvan, et me ei oska praegu tehisaru täit potentsiaali ära kasutada.

Kui hästi saavad meie koolid erinevate ainete omavahelise lõimimise ja seoste loomisega hakkama? Meil on ju endiselt matemaatika, füüsika, keemia, geograafia ja nii edasi – kas neid peaks rohkem ühiselt vaatlema ja õpetama?

Ma arvan küll, et peaks. Aga see on mingisugusest teada-tuntud asjast lahti laskmine, mis ei ole kunagi lihtne. Olen ise selles samamoodi süüdi. Võib-olla peaksime lähtuma rohkem teaduspõhisusest: kui meil on uuringud, mis näitavad, kuidas toimivad asjad paremini, kuidas õpioskusi õpetada ja kuidas luua rohkem seoseid eluliste teemadega, siis võiksime seda andmepõhisust rohkem kasutada.  

Midagi peaks võib-olla ka õpetamata jätma? Ootame lastelt üha rohkem, kogu aeg öeldakse, et seda, teist ja kolmandat peaks koolis õpetama.  

Jah, õpilaste vaatenurgast tuleb samamoodi lahutamistehteid teha.

Kust võiks alustada?

Võib-olla tekitan ma nüüd natuke pahameelt, aga alustada võiks kodustest töödest. Ütlen kohe ära, et ma ei ole totaalne koduste ülesannete vastane, aga me võiksime õpilasi vaadata enda tööelust lähtuvalt. Kui me räägime väga palju sellest – ja eriti õpetajaameti puhul –, kui oluline on tõmmata vahejoon töö ja eraelu vahele, hoida vaimset tervist ja kas või sunniviisiliselt lõpetada töötegemine, et õhtud ja nädalavahetused jääksid perele ja sõpradele, siis miks me ei mõtle samamoodi õpilasest. Õpilase töö on käia koolis ja kui tal on pikk koolipäev seljataga, siis me ei peaks eeldama, et ta töötaks oma vabast ajast veel kaks, kolm või neli tundi. Kindlasti on erandeid.

Ma ei ole sel aastal õpilastele kordagi tüüpilist, traditsioonilist kodutööd – et lahendada ülesanded töövihikust või õpikust –, jätnud. Arvan, et seda enam väga palju ei tehtagi.

Küll aga on õigustatud pikemad projektid, kodulugemine või kontrolltööks kordamine. See on ka väga individuaalne – mõni ei vajagi kordamist, mõni vajab. Sellised nii-öelda kodused toimetamised ja tööd on õigustatud.  

Meil on väga individualistlik ühiskond. Võib-olla on selle kõige parem peegeldus liikluses toimuv – väga paljud autojuhid ei rakenda seal elementaarset viisakust. See on kahtlemata peegel sellest, kust me tuleme. Meie kooliajal öeldi, et kui pinginaabriga konsulteerid, teeme hinde pooleks, meil ei väärtustatud varem grupitööd, seda ei õpetatud ega arendatud olulise oskusena. On see muutunud? Kas seda peaks veel rohkem soodustama?

Mõeldes üldpädevustele, mida koolides õpetatakse ja mida peabki õpetama, on koostöö ilmselt kõige olulisem.

Kogu tööelu tugineb ju tegelikult sellele, kas me suudame teha koostööd või ei.

Olin aastaid tagasi ühel koolitusel, kus koolitaja palus tuua näite mõnest ametist, kus koostööd üldse vaja ei lähe. Näiteid leiti – üks oli loodusfotograaf, kes on üksi metsas. Aga siis hakkas koolitaja jõudma küsimuste kaudu selleni, et ei ole olemas ameteid, kus koostööd ei ole. Ta tõi loodusfotograafi puhul näiteks küsimuse, kuidas ta teab, millist fotoaparaati osta ning kui ta pildi valmis saab, kus neid avaldada – kas annad üksi raamatu välja. Vastati, ei, siis ma suhtlen ikkagi kirjastusega.

See ongi kõige alus – kuidas luua suhteid ja kuidas neid hoida. Kuidas saada aru sellest, et sa puutud tõenäoliselt elu jooksul kokku inimestega, kes sulle ühel või teisel põhjusel väga ei meeldi, aga kellega on vaja koostööd teha. See on üks põhilisemaid pädevusi või oskusi, mida edasi anda, ja koolid teevad seda järjest rohkem. Selles koolis, kus ma praegu olen, näen õpilasi rühmatöid tegemas igal hetkel koolipäeva jooksul

Kuna te olete endine Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor – kooli, kuhu on läbi aegade kõige rohkem tahetud saada –, siis oleme kuulnud isegi juhtumitest, kus lapsevanem kaebab kohtusse, kui tema laps on jäänud koolikoha määramisel ukse taha. Kas kooliteed kodust koolini peaks arvestama kooli ukseni või koolimaja keskkohast – miks me oleme jõudnud sellisesse absurdi ja millest see kõneleb?

Koolijuhina oli mul alati tunne, et ühelt poolt on see ju positiivne, kui sinu kool on niivõrd populaarne, et kõik tahavad sinna tulla, aga olles teinud läbi kõiki neid jamasid – kohtu- ja muid vaidlusi, lõputuid telefonikõnesid ja meilivahetusi –, tuli mõnikord küll pähe mõte, et äkki peaks teadlikult hakkama tegema kehvemat kooli, et sellest pääseda.

Ma ei tea, kuidas me sinna oleme jõudnud. See, mis asju tehakse selle nimel, et oma laps just sellesse kooli saada, on uskumatu.

Rääkige, mida te olete näinud.

Kõige tüüpilisem on nii-öelda fiktiivne sissekirjutus: kirjutan oma lapse kooli lähedasse hoonesse sisse ja siis on mul justkui õigus saada koolikoht. Kuid kuna nii reaalseid piirkonnas elavaid lapsi kui ka fiktiivseid sissekirjutusi on nii palju, siis ei piisa enam sellest, et tegin sissekirjutuse aasta tagasi. Siis hakatakse tegema omavahelisi kokkuleppeid. Kuna Tallinnas on ka erakoole ja koole, kus on esimese klassi katsed, siis näiteks juhul, kui õpilane määratakse Gustav Adolfi gümnaasiumisse, aga ta läbib katsed ka teises koolis ning teeb otsuse tolle kasuks, lepitakse omavahel kokku, et sulle öeldaks, mis hetkel sa teatad koolile, et sa ei tule, siis sa saad olla järjekorras esimene. Selliseid asju tehakse.

Kas sellised asjad lähevad läbi?

Kõik sõltub kooli vastuvõtukorrast. Kui juriidiliselt tehakse kõik vastuvõtukorra järgi, siis loomulikult, ja siis ei olegi midagi öelda.

Kas raha või muid hüvesid on ka pakutud?

Olen kuulnud jutte, kuidas on rahapakke pakutud. Minule ei pakutud reaalset raha kuue aasta jooksul, aga pakuti erinevaid hüvesid. See oli kaunis tüüpiline: mõnikord jäi vanemaga suheldes jutt väga üldiseks, et nad on igati valmis panustama kooli heaolusse, mõnikord läks see aga konkreetsemaks. On pakutud spaapääsmeid kooliperele ja õpetajatele ning muid selliseid asju. Seda on ikka ette tulnud.

Kokkuvõttes ütlen, et ükskõik milline see meetod ka poleks, tasuks mõelda, et sellised asjad tulevad kellegi teise arvelt – ja see on kõige hullem. Selle kõige tulemus on kahjuks see, et õpilane, kes reaalselt elab kooli kõrval, ei pääse sinna õppima ja tema koolitee muutub seetõttu palju pikemaks ning ohtlikumaks.

Ühest küljest on sisseastumiskatseid demoniseeritud, teisest küljest näeme, et ka siis, kui katseid ei ole, on tung samasugune. Kumbki lahendus ei too rahulolu, aga võib ka ilmselt aru saada vanemate soovist valida oma lapsele kool.
Milline oleks hea lahendus ja kuidas vabaneda sellest nii-öelda "Rahamaa" fenomenist, kus tahtjaid on palju, aga võimalusi vähestel?

Täpselt, meil ongi mõlemapoolseid näiteid: on kesklinna koolid, kus on esimese klassi katsed ja sinna on tung suur, ning siis on Gustav Adolfi gümnaasium, kus juba pikka aega katseid ei ole, aga tung on ikka sama suur.

See on ilmselt selle katseteaegse taseme inerts ja õpitulemused.

Ilmselt on see inerts, aga ma arvan, et põhiline põhjus on väga lihtne: tegemist ongi väga-väga hea kooliga. Sealt ka see kummaline mõte, kas peaks tegema kehvemat kooli – seda ju kuidagi ei tahaks.

Miks Gustav Adolfi gümnaasiumil õnnestub väga-väga hea kooli tegemine paremini kui mõnel teisel koolil?

Kool hakkab pihta inimestest. Seal on väga head õpetajad, väga head inimesed, kes seda tööd teevad. Kindlasti on selle kooli suur pluss ka maine ja kuvand. Väga keeruline on hakata mainet muutma koolis, kus see on olnud kehv – see võtab väga pikalt aega. Ka uue kooli puhul on maine kujundamine oluliselt keerulisem kui Gustav Adolfi gümnaasiumi puhul, kus see on kogu aeg väga hea olnud.

Samas vaadates hariduselu korralduslikke lähenemisi, tundub, et eesmärk ei ole mitte nõrgemaid järele aidata, vaid pigem tugevamaid peajagu lühemaks võtta, et saavutada tasapaksu ühtlust.

Ma arvan, et see ongi üks võti: haridusvõrgu ühtlustamine võiks toimuda selle arvelt, et kehvema mainega või nõrgemaid koole teadlikult järele aidata. See kipub olema maineküsimus, mille muutmine on keeruline. Tunnen paljusid koolijuhte, kes töötavad nendes keerulisemates koolides, ja näen, kuidas nad möllavad, mis asju nad teevad ning näen nende tohutut edasiminekut, aga võtab aega, et see jõuaks kogukonda ja laiemalt ühiskonda. Usun, et esimesed sammud on tehtud, lihtsalt me ei näe tulemusi veel nii selgelt.

Nüüd üks kuldkala küsimus: kui te saaksite koolis ükskõik millise muudatuse esile kutsuda, siis mis see oleks?

Mul on heaolu ja vaimse tervise teema kõige rohkem hingel. Kui ma saaksin teha nii, et kõik õpilased ja õpetajad tunneksid ennast ühe vitsalöögiga suurepäraselt ja hästi, siis see on see, mida ma tahaksin teha.

Kas te ise olete koolis õnnelikum õpetaja või direktorina?

Need on nii erinevad ametid. Ma ei saa eitada, et mul millalgi ikkagi kisub koolijuhiameti juurde tagasi. See kuus aastat oli küll hästi raske ja vaatamata sellele, et tundsin lõpuks läbipõlemise märke, ei kadunud mul soov ühel hetkel veel koolijuht olla. Ma vastan siis niimoodi, et olen õpetajatööd tehes väga-väga õnnelik, aga natukene sooviks ühel hetkel veel koolijuhi ametit pidada.

Soovin kena esimese õppeaasta lõppu taas õpetajana ja loodetavasti need kuldkalale esitatud soovid ka täituvad. Aitäh saatesse tulemast, õpetaja Henrik Salum!

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.