Ei, ma ei kavatse analüüsida, kas sai äsja Eesti olümpiakomitee juhi kohalt lahti saanud Kersti Kaljulaidile sai saatuslikuks tema juhtimisstiil. Ega selle üle, kas tegu oli "väärtusküsimusega". Või et kas tema kukutamine oli "onu Heinode revolutsioon" (sest kas-küsimusele on vaid kaks vastust ning needki peegeldavad vaid vastaja arvamust). Tahaksin kirjutada millestki palju laiemast. Nimetagem seda parema puudumisel "Kaljulaidi sündroomiks".

Tegelikult on sündroomi definitsioon väga lihtne. Inimene on keskeas või veidi üle selle. Tema suured töövõidud on saavutatud, ta on äsja lahkunud kõrgeimalt ametikohalt, kuhu ta eales pääseb. Või on elutöö muudmoodi tehtud ja ta ise on sellest ülimalt teadlik. Ning nüüd on tal tühi tunne. Kohanemisraskused. Lapsed on juba suured, eluase käe-jala järgi sisse seatud. Aga jõudu ja tahtmist oleks veel midagi teha. Ent puuduvad väljakutsed. See ongi "Kaljulaidi sündroom". Suutmatus paratamatusega kohaneda.

Inimlikult ja psühholoogiliselt vägagi mõistetav. Nagu aevastus, mis välja ei tule, või orgasm, mis just tipu eel ära vajub. Tahaks midagi teha, aga pole seda õiget asja.

Esimene ja kõige loogilisem valik oleks pöörduda tagasi oma juurte juurde. Naasta selle ameti või hobi manu, millest kunagi alustati. Aga siin ongi esimene kari elumeres, paljudel tippjuhi ametit pidanud inimestel puudub tegelik amet ning hobi pole kiire elu vältel jõudnud tekkida. See tähendab, et elul puudub sisu. Iseennast defineeritakse oma ameti kaudu. Kord president, alati president.

Teiseks on võimust, isegi näilisest võimust, loobumine raske. See on põhjus, miks presidendid ja kindralid kolmanda maailma riikides diktaatoriteks hakkavad. Et võimu säilitada. Demokraatias oleks säherdune käitumine aga n-ö enesetapp, sestap tuleb otsida uusi väljundeid, kandideerida mõnele kõrgele ametikohale, et saaks surra ametis. Et elu lõpuni rakkes olla. Et olla keegi. Et tunda end vajaliku ja tähtsana. Et adrenaliin voolaks. Et jumala pärast ei peaks iseendaga kahekesi jääma.

Nii põkkuvad kaks eestlaslikku omadust. Ühelt poolt armastame me olla "maailma töökaim rahvas", teiselt poolt oleme leiutanud Fred Jüssi stiilis "mõtestatud molutamise". Minu kogemuse järgi on eestlane ainus rahvas maailmas, kes oskab mõtestatult vaikida. Ja lihtsalt olla. "Presidentidel" tuleb see meile sünnipäraselt kaasa antud anne lihtsalt üles leida ja õppida mitte midagi tegema. Sest lõppeks on see üksnes tühi tundmus, millest lahti ei osata lasta.

Minu lemmik lahti laskmise vallas on Rooma keiser Diocletianus (242/245–311/312), kes tõusis sõjaväes teenides ratsaväe ülemaks ja kuulutati umbkaudu 40-aastasena (284) keisriks. Ta korrastas Rooma impeeriumi valitsemise, määrates ametisse kolm kaasvalitsejat, et hiigelriiki paremini juhtida. Siis võitis vastaseid Kesk-Euroopast kuni Euraasia steppideni ja Egiptusest Pärsiani ning reformis riiki nõnda, et see püsis majanduslikult ja halduslikult veel 150 aastat.

Ja Diocletianus loobus 305. aastal umbkaudu 60-aastasena vabatahtlikult võimust, läks tagasi kodukanti praeguses Horvaatias, tegeles elu lõpuni kapsaste kasvatamisega ning keeldus korduvatest palvetest võimu juurde naasta. Suurepärane valitseja, kes oli võimul vajadusest, mitte võimuihast.

Tegelikult leiame Eestist lihtsa vaevaga oma eeskujud. Näiteks Lennart Meri (1929–2006), kes oli kaks ametiaega (1992–2001) Eesti president ning seejärel tõmbas avalikule elule joone alla ega tükkinud esile. Tõsi küll, Kersti Kaljulaid ei saanud olla kaks ametiaega Eesti president.

Temale veidi parem eeskuju oleks Arnold Rüütel (1928–2024), kes oli Eesti juhtfiguur kahel korral (1983–1992 ja 2001–2006) ja hoolimata sellest, et teda ei valitud lausa kahel korral (1992 ja 2006) ametisse tagasi, oli ta pidevalt pildil, ent hoidus skandaalidest, ja säilitas väärikuse isegi mitte midagi tehes. Ka võimuta igati presidentaalne.

Kindlasti ei soovita ma endistel tippjuhtidel või riigimeestel hakata nõu andma. Valjusti ja rämedalt teisi kritiseerima. Nagu teevad seda näiteks Andrus Ansip, Juhan Parts või Jüri Mõis.

Võib-olla peaks kaaluma koguni "endistele" mingi mõttekoja või miks mitte parlamendi ülemkoja loomist. Saagu "Tarkpeade tagatuba"! Las jutustavad seal, selle asemel, et avalikkuses nüüdseid riigijuhte poriga loopida. Räägivad end tühjaks, lähevad koju ja silitavad lastelastel pead.

Loodetavasti mõistab aga igaüks, kes "Kaljulaidi sündroomi" all kannatab, et säherdused lood, kus endine kõrge riigitegelane tema hilisemast ametist n-ö kukutatakse, pole Eesti mainele just eriti head. Isiklikust mainekahjust rääkimata.

Pole tarvis säherdusi negatiivseid emotsioone enesele tekitada. Nii hakkab veel süda puperdama või ütleb koguni üles. (Ja igaüks, kes Kaljulaidi kukutamist telepildis vähegi vaatas, nägi tema näost, et koha kaotamine oli talle emotsionaalselt valus löök.) Pole tarvis. Säästke end ja teisi.

Ilmselt on aga tähtsam, mida siit õppida võib, ning mida sündroomi all kannatajaile ravimiks soovitada saab, tõdemus, et maailma ei saa muuta. Muuta saab üksnes iseend. Iga inimene ise. Äärmisel juhul on meil võimalik teisi õigele teele kallutada. Juhatada ja abistada. Kui sedagi. Sestap vähem asjatut rabelemist, ja rohkem molutamist! Osakem ka olemata olla.