Te olete viimased kolm aastat Eestist ära olnud. Kui te olete Eestis olnud ja siin on olnud ohuteavitusi ja drooniohtu, siis kas teil on olnud hirm sellepärast, mis Eestis toimub?

Ma ei ütleks, et hirm, sest oma varasema tausta tõttu ma usun sellesse, et need inimesed, kes vastutavad selliste olukordade ennetamise ja lahendamise eest, on oma oskuste tasemel. Selles mõttes hirmu ei ole olnud. Aga kui keset ööd tuleb sõnum, et on oht ja olge valmis varjuma, siis ta ikkagi paneb hetkeks mõtlema küll.

Kuidas te reageerisite teisipäeva öösel, kui see sõnum tuli?

Mul on praeguses ametis telefon öösel hääletu peal. See luksus mul on. Aga mu väiksem laps ärkas pärast selle sõnumi tulekut üles. Nii et ma keset ööd oma telefoni kontrollisin ja laps jäi küll kohe magama, aga mina natuke aega mõtlesin selle olukorra üle. Kui oli esimene olukord, kus sõnumid välja saadeti, siis ma olin Luksemburgis ja mind isegi, ma ei tea, kas häiris, aga pani rohkem mõtlema, et need inimesed, kellega ma seal kokku puutun, et kui lihtne on seal ignoreerida seda fooni, mis meil siin Euroopa nurgas ehk Eestis on. Kui sa oled Luksemburgis ja su naabrid on Belgia, Prantsusmaa ja Saksamaa, siis sa väga vähe mõtled selle peale, mis siin toimub. Igapäevane rahulik rütm on seal päris paljude jaoks üsna uinutav.

Kolm aastat tagasi, olles rahandusminister, lahkusite Eesti tipp-poliitikast. Olete tagantjärele seda kahetsenud? Oleksite täna suure tõenäosusega Eesti peaminister, arvestades, et Kaja Kallas lahkus EL-i välisasjade kõrgeks esindajaks. Kahetsete, et ei ei jäänud ootama oma hetke?

Üldse ei kahetse. Esiteks, mul ei ole kombeks kahetseda neid otsuseid, mis ma teen. See ülesanne või roll, mis mul praegu on Euroopa Kontrollikojas ja see töö, mida ma praegu teen, on huvitav. Ja teiseks, ma olen paadunud uskuja. Ma tahan, et Euroopa Liidu projekt õnnestuks. Ma päriselt arvan, et ka Eesti jaoks see, kuidas Euroopas asjad lähevad, on eksistentsiaalse tähtsusega. Kui Euroopas on asjad halvasti, ei ole võimalik, et Eestil oleks asjad hästi.

Sellega, mida ma praegu teen, mul on võimalik sellele kaasa aidata. Kõige viimane näide: ma olin vastutav ühe eriraporti eest, mis valgustas läbi kriitiliste toormete ehk majanduse jaoks ülioluliste maavarade pildi ja hetkeseisu Euroopa Liidus. Me andsime Euroopa Komisjonile konkreetsed soovitused ja need kõik on juba töös. See tähendab, et Euroopa Liidu tasandi poliitika saab grammike paremaks. Ja ma võtan seda väga tõsiselt. Mul on selline loomus, et kui ma midagi teen, siis nii-öelda täie rauaga, Ma ei oska mõelda tagantjärele, et kui oleks läinud kuidagi teistmoodi. Ma arvan, et see, mis ma praegu teen, on oluline ka Eestile.

Aga potentsiaalselt oleks ikkagi olnud nii, et Kaja Kallase asemel oleks olnud valik teie või Kristen Michal? Te oleks pidanud oma vana liitlasega lihtsalt kokku leppima.

Ma saan aru, kuhu lõksu te mind proovide tõmmata, aga ma ei lähe sinna lõksu. Veel kord, see, et mul on võimalus Eestit teenida edasi, see on asi, mida ma teen täie põlemisega.

Kui natuke Eesti poliitikaajaloos tagasi vaadata, kus teil on olnud märkimisväärselt suur roll, siis mingil hetkel teie põlvkond, kus olid Taavi Rõivas, Kalle Palling ja teised, otsustas poliitikast kõrvale astuda. Miks?

Igaühel on ilmselt olnud selleks oma põhjus. Ega siis seda, kui inimene ei näe ennast terve elu poliitikas, saa kellelegi ette heita. Ma ise pean ka seda mõistlikuks, et inimesed, kes on Eesti mõistes tipp-poliitikas, ikkagi mõne aja käivad Eestist eemal. Sa võid tegeleda Eesti-siseselt ka väga rahvusvaheliste teemadega, aga see taju, mis sa saad Eestist väljaspool ning kõik need teadmised, kontaktid ja kogemused, see on hoopis teistsugune. Kui keegi soovib seda hiljem Eesti jaoks uuesti rakendada, siis see on pigem positiivne.

Kas Eesti poliitikafolklooris on ülemüstifitseeritud Reformierakonna toonast tagatuba, kes siis justkui juhtis Eestit täiel rinnal?

Ma ei tea, millist tagatuba te täpselt silmas peate.

Seesama Reformierakonna nii-öelda noortekamp, kus teiegi toona olite.

Meil on olnud tõesti üsna ühevanused inimesed, kes omavahel suhtlevad väljaspool tööaega või poliitikat. Aga seda tagatubade rolli ma üle ei tähtsustaks. Iseenesest see, et peaministri juures on mingi inimeste seltskond, kes igapäevaselt analüüsib ja hoiab kätt pulsil ning proovib tajuda, millised muutused ühiskonnas on, see kindlasti on ju hea. Mitte vastupidi.

Kui hea poliitiline strateeg te olete olnud?

Ma küll ei oska seda hinnangut ise anda.

Ma toon kaks näidet: kas selline Kristen Michali tüüpi, kes mõtleb seitse sammu ette ja planeerib isegi oma poliitilise comeback'i elegantselt või Jüri Ratase tüüpi, kes teeb asju näiliselt siin ja praegu?

Ma olen Keit Pentus-Rosimannus, ma ei võrdleks ennast kummagagi neist.

Mulle meenub üks pressikonverents jaanuarist 2021, kui Kaja Kallas hakkas moodustama valitsust koos Keskerakonnaga ja seal oli üks tähelepanuväärne moment. Jutt läks millegipärast väga pikaks ja teie andsite Kaja Kallasele sõrmedega vaikselt märku, et tõmbame otsad kokku. Kallas kuuletus ja ütles kohe, et kõik on läbi ja ajakirjanikud, minge nüüd ära. Paljud on analüüsinud, et see oli hetk, mis näitas, kes tegelikult seda valitsust tol hetkel kokku pani ja hiljem ka juhtis.

Kaja Kallase valitsust juhtis kahtlusteta Kaja Kallas. Kaja usaldas neid inimesi, kes tal valitsuses olid. Ja seal, kus oli võimalik nõu anda, seal ma seda kindlasti tegin. Sellist konstruktsiooni ei ole õige ehitada, nagu oleks keegi teine Kaja Kallase valitsust juhtinud. Kaja on nii tugev isiksus. Ja peaministrina tegi seda tööd kindlasti ise.

Tuleme tänasesse päeva. Te olete Reformierakonnas olnud 1998. aastast. Mis Reformierakonnaga on juhtunud?

Ma olen praegu eemal ja mul ei sobi kindlasti väga suuri poognaid sel teemal võtta. Üldiselt on edukad need erakonnad, ma jätan populistid kõrvale, kus suudetakse tajuda seda, mis on kõige suuremad probleemid ühiskonnas, mida on vaja lahendada. Ja lahendada mitte ainult sellises väga lühikeses vaates, vaid kuhu see riik või Euroopa Liit peaks jõudma 10–20 aasta pärast. Ja osatakse need lahendused välja pakkuda ja nendele toetajaid leida. Sõltumata erakonnast, see on nii ka rahvusvahelises plaanis.

Kuidagi on läinud nii, et Reformierakond täna ei suuda pakkuda strateegilist nägemust ja visiooni, mis läheks korda nii paljudele kui varem. Miks?

Ma olen praegu erakonna asjadest eemal ja seetõttu arvan, et mul ei oleks paslik seda kommenteerida.

Aga teid see muretsema ei pane, kui peaksite mõne aja pärast soovima tagasi tulla erakonda ja poliitikasse?

Ma jälgin murega seda, mis Eestis toimub. Ma jätan erakondliku poliitika kõrvale, aga teades, millised muutused Euroopa tasandil ja üleilmsel tasandil toimumas on, kui me räägime kas või kõikidest tehnoloogilistest muudatustest, et me ei jääks maha sellest. Eesti on olnud selline riik, kes suuri muutusi pöörab iseenda inimeste kasuks ja praegu on üks nendest aegadest jälle.

Ma muidugi jälgin ja elan väga kaasa, ka oma töö kaudu. Eestis vahepeal käies proovin nii palju kui võimalik kõiki neid valukohti, mida ma Euroopa tasandil näen, välja tuua ja tutvustada otsustajatele. Et neil oleksid võrdlusmomendid ka teiste riikidega. Et oleks võimalik õppida sellest, mida kuskil mujal on tehtud.

Millised on Kristen Michali tugevused peaministrina?

Ei ole minu kommenteerida.

Vahetame teemat, räägime sellest, mis te praegu teete. Te olete Euroopa Kontrollikojas, mis teie töö on?

Selle võib kokku võtta nii, et me valgustame läbi Euroopa Liidu rahakasutuse, aga tegelikult poliitikad laiemalt. Et aidata kaasa sellele, kui on mingid suured eesmärgid seatud, siis need ei jääks lihtsalt kuidagi paberitele, vaid et päriselus asjad paremaks läheks. Me teeme eri raporteid, kus me võtame konkreetse valdkonna ja lõpptulemus on, et anname konkreetsed soovitused Euroopa Komisjonile, kuidas ja mida teha paremini, et päriselus see muutus näha oleks.

Mis teie kolme aasta olulisemad töövõidud on olnud?

On olnud õnne tegeleda hästi huvitavate tulevikuteemadega. Energeetika ja Euroopa Liidu konkurentsivõime on need, mis praegu on kõige teravamad teemad. Aga kõige viimane ja mu enda jaoks üks kõige huvitavamaid teemasid on olnud kriitiliste toormete eriraport. See on saanud üheks Euroopa Kontrollikoja läbi aegade kõige enam tähelepanu saanud tööks. Ei ole väga tavaline, et kui me sellise töö avaldame, siis on 130 ajakirjanikku kohal. Aga sellest olulisem on, et see on valdkond, kus me konkureerime üleilmses konkurentsis Hiinaga. Paraku järjest rohkem ka Ameerika Ühendriikidega. Ja kus selline kõrvalpilk aitab mingeid asju, mis on muidu kuskil kännu taga kinni, liikuma lükata.

Need soovitused, mis me Euroopa Komisjonile andsime alates sellest, kuidas selliseid strateegilisi leppeid, mis meil on 15 erineva riigiga, praktiliselt tööle panna. Kuidas päriselt jõuaks rohkem kriitilisi toormeid Euroopa Liitu. Kuni lõpetades sellega, kuidas Euroopa Liidus juba olemasolevaid toormeid ümber töödelda, mitte neid Hiina tagasi saata ja neid uuesti hiinlastele kandikul kätte viia.

Aga teistest valdkondadest samamoodi on olnud väga põnev ja tuleviku vaates kindlasti oluline see töö, mis puudutab suuri energiaühendusi, elektritaristut, päikeseenergia tulevikku. Selliseid teemasid on olnud üksjagu.

Aga mis need konkreetsed soovitused Euroopa Liidule toormete teemal on?

Kuna neid soovitusi on seal üksjagu, siis mõned näited. Needsamad strateegilised partnerlused, mida on väga lühikese ajaga 15 tükki sõlmitud ja mis on kõik kaunisõnalised dokumendid, aga mille tulemusel ükski tonn kriitilisi maavarasid Euroopa Liitu siiani tulnud ei ole. Meie soovitus on konkreetsed teekavad ja keskendumine nendele projektidele, mille tulemusel Euroopa Liidu varustuskindlus tõesti paraneb. Ja lisaks hinnata läbi, mis ei ole võib-olla kõige stabiilsemad partnerid. Et ka need riskid oleks paremini läbi hinnatud.

Samamoodi ümbertöötlemist puudutavalt – võtame näiteks energeetikasektori, aga samamoodi puudutab see ka kaitsetööstust. Energeetikas on meil 26 olulist kriitilist materjali ilma milleta meil ei ole võimalik olulisi muutusi teha. Ei ole võimalik investeerida. Kümmet nendest materjalidest ei töödelda ümber või ei taaskasutata Euroopa Liidus. Tooted, kus on meie jaoks väga hinnaline materjal sees ja kui nende eluaeg lõpeb, me saadame nad Hiina tagasi. Ratsionaalne mõistus ütleb, et see ei ole väga tark ressursikasutus. Me teame, kui valulik ja kui vaevarikas on Euroopas endas uute kaevanduste avamine. Selle asemel, et seda materjali, mis meil juba olemas on, ümber töödelda, me muudame ennast veel haavatavamaks. Ehk ka seal olid meil konkreetsed soovitused, kuidas seda kõige lihtsamat olukorra parandamist ümbertöötlemise vallas ette võtta.

Energeetika ja kliimatemaatika on väga kuum. Te olete olnud siin Eestis tugev rohepöörde toetaja, aga nüüd on hakanud nii Eestis kui ka Euroopas nihe toimuma. Enam ei nähta neid kliimaeesmärke nii suure ja olulisena, isegi Ursula von der Leyen teeb samme tagasi. Miks nii läheb?

Mind väga huvitab, millele te tuginete, kui te ütlete, et on mingi oluline pööre või muutus toimunud? Kui ma vaatan rahvusvahelist pilti, numbreid ja investeeringuid taastuvenergiasse, siis kui vaatame eelmist aastat üleilmselt, siis kokku investeeriti umbes 3,3 triljonit, millest 2,2 olid seotud puhtalt just nimelt taastuvenergeetikaga ehk puhta energiaga. Puhas energia tõmbab kaks korda rohkem investeeringuid ligi kui fossiilenergia.

Mis puudutab kliimamuutusi, siis need eesmärgid ei ole selline trendikaup, need on asjad, mis on eluliselt Euroopa Liidus vajalikud. Me Eestis tajume seda vähem, aga kui mõtleme vähegi lõunapoolsete riikide peale, siis kõik need erakordselt ekstreemsed ilmaolud, mis järjest sagenevad, see mõjutab inimeste igapäevaelu. Mõjutab ka ettevõtlussektorit ja majandust tervikuna. Seda lihtsalt ei saa ignoreerida. Kui me vaatame viimase viie aasta mõju näiteks Euroopa Liidus, siis 162 miljardit on see kahju, mida kliimamuutused on majandusele kaasa toonud. Ehk see igal juhul nõuab reageerimist.

Aga mis muutub, ja ma arvan, et see on tervitatav, et selline administratiivne agarus asendub hästi läbi kaalutud ja läbi analüüsitud ning sihitud poliitikaga. See on olnud ka meil Euroopa Kontrollikoja üks soovitusi. Eesmärk ei ole mingi asi iseeneses, oluline on, et need investeeringud, mis tehakse, ka päriselt tooks kaasa mõju. Mõistlik on ju ikkagi investeerida sinna, kus see on kõige kulutõhusam ehk siis kus on võimalik igast eurost kõige rohkem kätte saada. Mitte lihtsalt lausaliselt ja kohtades, kus see mõju on väga väike. Et raha küll kulub palju, aga mõju ei tule. See kindlasti ei ole praktiline. Ja seda vaadatakse ringi ja see on väga mõistlik, et seda tehakse.

Te ütlete, et Eesti vaates tagasipöördumine fossiilenergia juurde ei ole praegu valitsev trend?

Eestil on energeetika mõttes hästi siis, kui Euroopal on hästi ehk me oleme nii väike, me oleme nii sõltuvad sellest, mis ja kuidas Euroopa tervikuna toimib. Ma olen tähele pannud, et aeg-ajalt kerkivad sellised pompöössed ettepanekud, kuidas tuleks tagasi pöörduda täielikult põlevkivienergeetika juurde. Ma arvan, et see ei ole võimalik. Ei ole otstarbekas. See on väga kallis tarbija jaoks.

Aga tervikuna Euroopa Liidu enda täiendav sõltumatus energeetika vallas on see, mis on Eesti jaoks oluline. Ja ka hinna vaates. Lugesin hiljuti ühte analüüsi, mis võttis võrrelda viimase talve hinnakõikumised ehk võrrelda Eesti hinda Soomega ja Leeduga. Suur erinevus tuleb sellest, et Soomes on olnud kasutada tuuleenergiat nendel hetkedel, kui Eestis on hind väga kõrge. Soome hind on olnud madalam, sest nad on investeerinud väga suures mahus tuuleenergiasse ja nüüd saavad oluliselt odavamat energiat kasutada.

Inimene kuulab ja mõtleb, et tore, aga elektriarved on ikka nii suured.

Jaa, aga veel kord, kui võrrelda näiteks sedasama elektriarvet Soomega. Täiesti õigustatult küsitakse, et kuidas on nii, et Soomes on hind odavam kui Eestis. Analüüs ütleb, et see põhjus on eelkõige selles, et Soomes on tuuleenergia, mis ka tipuhetkedel on võimaldanud Soomes kasutada odavamat energiat. Eestis need investeeringud on täna sellises mahus puudu.

Mõnest taristuprojektist ka. Rail Baltic on asi, mis Eestis justkui paisub pärmi peal rahalises vaates. Ometi jääb lõpuks mulje, et me saame heal juhul Pärnusse sõita ja kaugemale vist ei saagi. Kuidas teil see mulje on?

Ma loodan, et saame ikkagi Varssavisse välja sõita. Ja ma ei räägi ainult Eesti osast, aga tervikuna, kuidas see venimine on toimunud ja tänu sellele ka kallinemine. Muidugi torkab silma. Aga jällegi, kui nüüd panna võrdlusesse ja vaadata teisi väga suuri sarnaseid projekte Euroopa Liidus, siis keskmiselt on hilinemine 17 aastat, mis on ikkagi jube pikk aeg. Ja tegelikult Rail Baltic ei paista kõige hullem välja. Nende väga suurte projektidega kipub nii olema, et seal tuleb takistusi, mis kogu asja algsete plaanidega võrreldes oluliselt venitavad.

Et see optimistlik vaade on, et kuskil seal 2040 või midagi sellist?

Mina ei tea, mina usaldan praegu neid, kes selle teemaga iga päev tegelevad. Ja nemad on küll kõik kinnitanud, et saab selle toppamise kivi tagant liikuma. Kuna siin on mitu liikmesriiki, kes sellega seotud on, siis oluline on, et kõik võtaksid seda ühtviisi tõsiselt. Võtaksid ennast ühtviisi kokku ja kiirendaksid neid protsesse, mis venima on jäänud, et ainult siis saab see edukas olema.

Just, me võime olla siin Eestis ju tublid ja püüdlikud, aga kui Läti jätab vahepeal rööpad maha panemata, siis rong ei sõida.

Ma tahaks küll väga loota, et vahepeal ei jää rööpad maha panemata. Eks siis tuleb leida neid viise, kuidas kõik asjassepuutuvad asja ühtviisi tõsiselt võtaks.

Rööbaste mahapanekust või mittepanekust, kui te olite valitsuses rahandusminister, siis tõmbasite pidurit Haapsalu raudtee projektile. Läänemaa inimesed on siiani väga pahased. Kuldar Leis Reformierakonnast nüüd otsustas, et paneb selle projekti jälle käima. Miks teil oli vaja Haapsalu raudteeprojekti toona pidurdada?

Tol korral olid tõenäoliselt analüüsitulemused sellised, mis ütlesid, et tegu ei oleks olnud majanduslikus mõttes tasuva investeeringuga. Võib-olla on nüüd teistsugused arvutuste tulemused ja analüüs näitab midagi muud.

Aga teie vaates ei tundu mõistlik tegevus, mida praegu tehakse Haapsalu raudteega?

Ma ei saa seda öelda, sest see on praeguste valitsuse liikmete ja tõenäoliselt tervikuna valitsuse otsus olnud. Ma eeldan küll, et sellel ikkagi on taga korralik analüüs.

Samas kriitikud ütlevad, et arvestades kui vähe on Haapsalus elanikke ja isegi kui lisame ka Rohuküla ja selle kaudu Hiiumaa inimesed, ei kõla ka see väga tasuva projektina.

Ehk siis need, kes selle otsuse teinud on, peavad neid kriitikuid kas veenma andmetega või siis selles debatis täie veenvusega esinema.

Aidake nii mind kui ka teisi ajakirjanikke, need Euroopa teemad on hästi tähtsad, aga need ei ole üldse seksikad. Inimestele ei lähe korda, klikke ei saa. Kuidas seda parandada?

Tuleb rääkida ja ega seda saa ka lõpuni ette heita, et küllap on ka ajad, mis erinevatele teemadele sellist suuremat kaalu toovad või ei too. Tulles tagasi julgeoleku juurde ning kuidas tajutakse olusid Venemaaga piirnevatel aladel, see on väga üleeuroopaline teema ja väga Euroopa Liidu teema. See, küll mitte väga meeldivatel põhjustel, läheb inimestele väga korda. Ei ole midagi väga ebaloomulikku, et kui kõige suurem valu või kõige teravam probleem on sul endal kodus, siis sa loomulikult tegeled sellega esimesena. Ja loomulikult su põhihuvi on, et see valu saaks maha võetud. Seal ei ole midagi kellelegi ette heita, et nad samal ajal ei pööra tähelepanu globaalsematele teemadele või muredele.

Mis te selle valu all mõtlete?

Siin on mitmesugust pinget hetkel. Muidugi on kõik see, mis puudutab julgeolekut. Et kõik on tehtud selleks, et me Eestis saaksime ennast kindlalt tunda hoolimata sellest, et keset ööd tulevad sõnumid, et on droonioht ja varjuge. See on üks pool. Aga ega ka majanduslik toimetulek ole kuskile kadunud. See, et inimestel on soov, et nad elaksid mõne aja pärast paremini, kui nad täna elavad, see on ju täiesti arusaadav ja mõistetav.

Eestis kurdetakse tihti, et Euroopa bürokraatiamasin on liiga intensiivne ja teisipidi, võib olla me oleme ise ka liiga tublid. Proovime iga komakohta viisakalt täita. Mis teie kui Euroopa audiitori vaade on? Kas peaks rohkem üle nurkade laskma nende Euroopa nõuete ja reglementidega?

Üle nurkade ei tohiks lasta, aga sellist üleliigset agarust ka ei ole mõtet näidata kohtades, kus see ilmtingimata hädavajalik ei ole. Seda ma olen näinud selle kolme aasta jooksul küll, et et sellist kohapealset täiendavat tõlgendust kohtades, kus see ei ole alati hädavajalik, et seda ikka aeg-ajalt tuleb ette. Nii et võib-olla ei ole alati vaja proovida kõikides teemades olla viis plussi peale, neli on ka täitsa okei.

Ma vahetan teemat. Keit Pentus-Rosimannus, milline on teie supervõime?

Supervõime? Kas mul on mõni, ma ei tea?

See küsimus johtub, kui teid guugeldada ja üks esimesi asju, mis sealt välja tuleb, on üks artikkel või viide blogile, kus räägitakse sellest, kuidas teil on supervõime. Toona te olite rahandusminister ja kasvatasite samal ajal väikest beebit. Kas kogu selle elu virvarri, eraelu ja tööelu ühitamine on vajanud mingit supervõimet.

Sellega peavad tegelema paljud emad ja isad. Ju siis on neil kõigil supervõime. Eks see muidugi paneb pingutama. Aga teise külje pealt, see ikkagi tasakaalustab kõike seda, mis tööl toimub.

Kuidas teie elukorraldus täna on seatud?

Loominguliselt kaootiline. Kui on kaks väikest last, kellest üks saab sel aastal viis, teine kaks, see tähendab seda, et väga raske on väga kaugele ulatuvaid plaane teha. Ja õhtul koju tulles, siis legode või klotside otsa võib pikali kukkuda. See käib asja juurde. Suures maalimistuhinas on mõned suured pintslitõmbed ka seina peale tõmmatud. Midagi ei ole teha, see käib asja juurde.

Tähistasite hiljuti suuremat sünnipäeva, kuidas lapsed teid meeles pidasid?

Väga armsasti pidasid meeles. Loomulikult olid oma joonistused tehtud. Selline väga armas kodune sünnipäev. Abikaasa tegi Luksemburgis Eesti kartulisalatit ilma õunata, aga hapukurgiga.

Te olete varem ausalt ja avalikult rääkinud, et lapsevanemaks saamine oli pikk unistus, mis vahepeal jäi erinevatel põhjustel toppama, aga see unistus täitus. Kellele te selle eest eriti tänulik olete?

Laste isale muidugi. Ma olen väga tänulik oma kahele lapsele, kes otsustasid lõpuks tulla. See oli väga pikk hoovõtt ja kindlasti oli ka sellel teel selliseid inspireerivaid... inspireeriv võib-olla on vale sõna, aga selliseid lugusid, mis julgustasid. Ja mul iseenesest ei olnud kogu selle 10 aasta jooksul kordagi tunnet, et ma tõstan käed ja ütlen, et lähme oma eluga edasi ilma, et meil väikseid putukaid seal kodus jooksmas oleks. Aga kõrvalt kuuldud kogemused, et on ka veel teisi, kellel ei ole emakssaamine väga ladusalt läinud, see andis tugevust keerulisematel hetkedel ilmselt juurde.

Milline lapsevanem te olete?

Issand kui keeruline küsimus. Ma eelkõige tahaks anda kindlust ja turvatunnet mõlemale. Süstida enesekindlust, et nad julgeksid ette võtta uusi asju, proovida katsetada, mitte heituda sellest, kui kõik asjad kohe esimese korraga välja ei tule. Ja et nad oleksid rõõmu poole kaldu olevad inimesed. Aga milline lapsevanem ma olen? Ma ei ole selline väga süstemaatiline inimene, kellel oleks aasta lõikes Exceli tabel, kuhu lähme, millal lähme, mida teeme. Ma ikkagi tahaks ruumi loomingulisele kaosele ka jätta, sest et ma olen näinud ja mulle tundub, et nendest perioodidest sünnivad väga toredad asjad.

Kas te Eestisse tagasi igatsete?

Kohati ikka igatsen, kuna meil on ju osa perest ikkagi siin. Vanavanemad on siin. Tütar igatseb väga oma vanavanemate järele. Me küll teeme üsna sageli videokõnesid, aga vahel teevad need asja veel hullemaks. Videokõne lõpus on vaja kohe asjad pakkida ja lennuki peale minna. Nii et kohati igatsen muidugi.

Kas igatsus on ka tegevpoliitiku rolli järele?

Ma ei ole seda tunnet endale kuidagi sisse lasknud. Ma naudin seda, mida ma praegu teen. Ausalt öeldes ei ole mul 20 pluss aasta jooksul, mis ma Eestis Eesti mõistes tipp-poliitikas toimetasin, olnud luksust, et ma saan võtta aasta aega, et minna ühte teemasse süvitsi sisse. Kui ma jätan kõrvale selle, kui ma Bostonis oma teist magistritööd tegin, aga see ei olnud tööga seotud.

Praegu mul on see luksus, et ma saan endale asjad tõesti detailideni selgeks teha. Mul on kasutada Euroopa parimad eksperdid, mul on võimalus konsulteerida tööstuse ja poliitika tippudega. See kõik on olnud väga nauditav ja veel kord, kui ma peaksin seda tööd tegema nii, et kõik läheb kuskile sahtlisse, siis see võiks olla üsna frustreeriv. Aga kuna ma näen, et tõesti needsamad praktilised soovitused, mida ma oma töö tulemusel Euroopa Komisjonile annan, nende tulemusel Euroopa Liidu poliitika teatud valdkondades muutub, siis see on oluline.

Aga poliitilisele comeback'ile vahel ikkagi mõtlete?

Ei mõtle. Ei mõtle.

Aasta pärast, kui Reformierakond on suurejooneliselt valimistel põrunud, siis otsivad nad uut esimeest. Võiksite kandideerida?

Minu praeguses ametis on ametiaeg kuus aastat ja see on tegelikult hea. Tõenäoliselt sõltub inimesest, võib-olla on neid, kes kibelevad varakult kuskile tagasi, aga mina ikkagi näen, et selle kuue aasta jooksul on võimalik teha väga palju Euroopa Liidu tasandil olulisi asju. Ja teha seda nii, et see siinsamas kodus Eestis ikkagi kasulik on.

Jätame Reformierakonna esimehe rolli kõrvale. Suvel otsitakse ka Eesti presidenti. Kontrollikojast on varemgi tulnud president. Kas võtate pakkumise vastu, kui pakutakse?

Ma arvan, et siin on piisavalt palju neid, kes sobivad väga hästi Eesti presidendiks.

Mis teie ambitsioon on?

Minu ambitsioon pole kuidagi mingi ametikohaga kunagi seotud olnud. Ma ei ole osanud nii mõelda ja mulle tundub see kuidagi vildakas. Ma ei taha hukka mõista neid, kes nii mõtlevad. Aga ma olen päris palju saanud näha, kuidas Euroopa Liidu riikides ja maailmas laiemalt asjad arenevad ja ilma igasuguse kõhkluseta ütlen, et minu jaoks on Eesti lihtsalt maailma parim koht. Ja ma päriselt tahan, et nendel inimestel, kes siin toimetavad, et neil läheks hästi. Et neil läheks järjest paremini. Et nende elu oleks viie või kümne aasta pärast parem, kui ta on täna.