Suur laev pöörab aeglaselt. Alguses ei saa arugi, et kurss on muutunud. Inerts on suur, silmapiir avar igas küljes. Ja kui hoog on niigi raugemas, kapten miskit selget ei ütle, peaaegu et end ei näitagi, tähelepanu hajubki, ohutundest rääkimata.

Kuulujutud, et taaskord jäetakse miskit pikalt kavandatut ära või mõni kogenud meeskonnaliige lahkub (või sunnitakse lahkuma), saavad küll korraks tähelepanu, kuid… Suures pildis pole vahet, niikuinii triivime.

See on aga enesepettus. Nii kursi, kiiruse kui kõigi varusid hoidvate lukkude vabaks tegemine on otsus, mille kapten on langetanud. Otsus, mille ta oleks võinud ka tegemata jätta. Ja paraku, hetk, mil seda kibedalt kahetseme, tuleb vääramatult. Kapteni ainus lootus on, et tema siis enam ei vastuta.

Tallinna linnavalitsuse sada esimest päeva on täpselt selline lugu. Lugu triivivast laevast, peata kanast, ebamäärasest fluidumist, ilmavaatevabast populismist.

Lühiajaliselt tehakse otsused, mis (enda) olemise mõnusaks teevad. Pikaajalised protsessid pannakse lihtsalt seisma. Kaugemale kui kaks aastat ei vaata keegi. Tühjade loosungitega püütakse perspektiivitust lihtsalt varjata, tõenäoliselt iseennastki veenda.

Hommikul jutlustatakse dogmasid korras rahaasjadest ja vastutustundest, õhtul lastakse Tallinna eelarve enneolematusse miinusesse. Kaamera ees nõutatakse rohkem lapsi, kinniste uste taga otsustatakse aga koolide sulgemine ja lõpetatakse lasteaedade ehitamine.

Jah, me saame tasuta lasteaia, aga selle sama pastakaga tõmmatakse paraku joon peale lasteaiakohale endale. Tallinna haigla, Liivalaia tänava ja veel kümnete teiste objektide puhul räägitakse kõva häälega, et tuleb kaaluda ja teha senisest parem plaan, kuid aastani 2030 selleks – isegi mitte plaani tegemiseks – raha ei kavandata.

On omajagu sümboolne, et täpselt ametis oleku sajanda päeva täitumisel esitles linnapea Peeter Raudsepp eelarvestrateegiat ehk oma nägemust Tallinnast järgnevaks neljaks aastaks. Esitles dokumenti, kus püsikulud on asendatud avatud arvega, kus haridusinvesteeringud vähenevad senisega võrreldes poole, kus peaks olema kirjas uus plaan Tallinna haiglatega, kuid investeeringute real on aastate lõikes kirjas "0", seejärel "0", siis "0" ja lõpetuseks "0".

Kokkuvõttes rullub meie silme all lahti üks järjekordne peatükk populismi. Juttu on palju, tegusid vähe, ühisosa nende vahel puudub sootuks. Tulude peatükk eelarves jääb tuleviku mureks, kulude poolega võetakse aga kohe bussitäis parteilasi priskele linnapalgale.

Jutus kõlab eestikeelsus ja -meelsus, tegudes võetakse linnaosades maha Ukraina lipp ja palgatakse venemeelne propagandist. Uudistes öeldakse, et ühe sihtasutuse otstarbekust tuleb analüüsida, aga istungil kinnitatakse selle nõukogusse pistisekogemusega veteranpoliitik.

Optimist minus mõtleb, et Tallinn on elanud üle igasuguseid aegu, elab ka selle. Seisak teeb küll käsituks ja kahju on, et raha põleb. Tõsisteks põntsudeks ei näi aga ei jaksu ega oskusi. Pessimist minus aga muretseb, et see kõik on ju alles käeharjutus, katsetused riigijuhtimiseks.

On ju Tallinna linnapea alati väga meelitatud, kui talle viidatakse kui järgmisele rahandusministrile. Ja see, kõike eelnevat silmas pidades, saab olema juba mitu kraadi kangem kraam, kordades kõrgemate panustega. Seepärast tasubki märgata, mille eest meid praegu hoiatatakse.