Hiljuti jagati taas Oscareid. 15. märtsil toimunud 98. Oscarite tseremoonia tuletas mulle meelde selle konkursi 25. aasta eest võitnud filmi. "Piinatud geenius" võitis 2001. aastal neli Oscarit, sealhulgas parima filmi auhinna. Filmi lavastas Ron Howard ning peaosas mängis Russell Crowe, kelle osatäitmine aitas teha ühest keerulise elusaatusega matemaatikust laialt tuntud ajalookangelase.

Film jutustas John Nashist, Ameerika matemaatikust, kelle töö muutis olulisel määral mänguteooriat ja kellele selle eest anti hiljem ka Nobeli majandusauhind. Hea mäluga filmihuvilistele meenub ehk filmist stseen, milles üritati ära seletada nn Nashi teoreemi põhiolemus.

Nimetatud stseenis istub Nash sõpradega parasjagu kõrtsis, kui ruumi siseneb rühm noori daame, nende seas üks eriti silmatorkav blondiin. Selles olukorras taipab Nash midagi olulist: majandusklassik Adam Smith eksis, kui pakkus, et kui kõik tegutsejad lähtuvad oma huvidest lähtuvalt on ka lõpptulemus kõigi jaoks parim. Kui kõik mehed kõrtsis läheneksid samale daamile, hakkaksid nad teineteist segama ning lõpptulemus pole kellelegi parim.

See episood ei ole muidugi Nashi teoreemi ajalooliselt korrektne sünnilugu ning ka lihtsustab teoreemi olemust, kuid ometi selgitas see kõnekalt üht tema keskset ideed, seda, et meie valikute tulem sõltub alati ka teiste valikutest, neist tuleb teadlik olla ja neid ka koordineerida.

Nashi teoreemi, täpsemalt Nashi ekviliibriumi ehk tasakaalumudeli tuum on tegelikult lihtne. Tasakaal tekib siis, kui iga osaline teeb enda seisukohalt parima võimaliku valiku, arvestades seejuures ka seda, mida teised parajasti teevad, ning seejuures ei saa mitte keegi oma olukorda parandada lihtsalt sellega, et muudab üksinda oma strateegiat.

Idee juures on aga üks väga oluline nüanss: selline tasakaal ei pruugi tähendada sugugi ühiskonna jaoks parimat tulemust. Vastupidi, taoline tasakaal võib olla laiemas plaanis väga halb, see võib osutuda ummikuks, millesse kõik on oma ratsionaalsete otsuste tagajärjel sirgelt sisse kõndinud. Nashi suur leid seisnes selles, et individuaalne ratsionaalsus ja kollektiivne heaolu ei lange sugugi alati kokku.

Linnaliikluses on seda eriti lihtne ära näha.

Iga inimene otsustab hommikul, kuidas tööle või kooli minna. Kui ühistransport on aeglane või halvasti ühendatud, kui ümberistumised on ebamugavad, kui rattaga sõitmine tundub ohtlik ja kui auto näib vähemalt esmapilgul kõige kindlam valik, siis on täiesti ratsionaalne otsustada auto kasuks.

Ent kui paljud inimesed jõuavad täpselt sama järelduseni, siis täituvad tänavad autodega, tekivad ummikud, bussid jäävad samuti aeglaseks, rattasõit muutub ebameeldivamaks ning kogu süsteem lukustub Nashi mõistes halba tasakaalu. Keegi ei tee tingimata eraldivõetult rumalat otsust, aga kokkuvõttes saavad kõik halvema linna. Just see ongi halb Nashi tasakaal liikluses.

Sellepärast on oluline, milliseid signaale annavad omavalitsuse otsused. Tallinna uus koalitsioon on otsustanud loobuda Liivalaia trammiliinist, mille ärajätmine tähendab ka ligikaudu 40 miljoni euro suuruse lubatud Euroopa Liidu toetuse kaotust. Liivalaia trammita kaob ka Kristiine liiklussõlme mõte, see võimaldanuks ühistranspordiga linna lääneservalt tulijatel kiirelt ümber istuda.

Samal ajal on koalitsioon teatanud, et loobutakse ka osast kavandatud rattateede investeeringutest ning rattaliikluse arendamist tahetakse suunata pigem kõrvaltänavatele kui peamistele liikumistelgedele. Selliste otsuste üldine mõju on üsna selge, need muudavad ühistranspordi vähem atraktiivseks ja jätavad rattasõidu paljude jaoks endiselt ebaturvaliseks ning seega tugevdavad auto suhtelist eelist.

Kui auto suhteline eelis tugevneb, siis ei ole põhjust loota, et inimesed hakkavad massiliselt autodest loobuma. Vastupidi, üha rohkem inimesi jõuab täiesti ratsionaalselt järeldusele, et just auto on nende jaoks ikkagi kõige mõistlikum lahendus.

Nii toodavad Isamaa ja Keskerakond oma valikutega ummikuid, mille üle nad samaaegselt kõva häälega halavad. Kui trammivõrku ei tihendata, eri liikumisviise omavahel paremini ei seota ja rattaga liikumist päriselt turvaliseks ei tehta, siis autokasutus ei vähene, vaid suureneb. Sellest kaotavad aga ennekõike autojuhid ise, sest rohkem autosid tähendab aeglasemat liikumist ka nende jaoks, kellel on autot tõepoolest vaja.

Selles peitubki peamine Keskerakonna ja Isamaa poliitiline eksitus. Sageli kujutatakse vastandust nii, nagu oleks valik kas autojuhtide aitamise või ratturite ja ühistranspordi soosimise vahel.

Nash, too nobelistist piinatud geenius, ütles ent läbi oma teoreemi, et asi on täiesti vastupidi. Kui linn tahab, et ka autoga oleks võimalik mõistlikult liigelda, peab ta vähendama nende sõitude hulka, mida oleks võimalik teha muul viisil.

Tänavaruumi ei tule kuskilt juurde. Kui kõik surutakse autosse, siis ei saa lõpuks sujuvalt sõita keegi. Kui aga piisavalt paljudel inimestel tekib reaalne, kiire, turvaline ja mugav alternatiiv, jääb teedele vähem autosid ning liiklus muutub ladusamaks just neile, kes autot päriselt vajavad, olgu nendeks kaubavedajad, teenindajad, väikeste lastega pered, piiratud liikumisvõimega inimesed või need, kelle teekonda ei ole tõesti võimalik mõistlikult teisiti teha.

Seega peaks Tallinn tegema mitte seda, mis kinnistab Nashi halba ekviliibriumit, vaid võtma ette samme, mis aitavad sellest välja murda. See tähendab trammiliinide arendamist, mitte nende tühistamist. See tähendab eri ühistranspordiliikide paremat sidumist, et ümberistumine ei oleks karistus, vaid loomulik osa liikumisest. See tähendab rattateid seal, kus inimesed tegelikult liiguvad. Ning see tähendab arusaamist, et autoliikluse sujuvamaks muutmise kõige tõhusam viis ei ole kõiki autosid eelistada, vaid teha nii, et võimalikult paljud ei peakski autot valima.

Nash õpetas, et inimesed võivad teha täiesti ratsionaalseid valikuid ja jõuda ometi ühiselt halva tulemuseni. Linnajuhtimise ülesanne ei ole targutada inimeste valikute üle, vaid muuta mängureegleid nii, et inimestele pealesunnitud  kõige mõistlikum isiklik otsus viiks ka mõistliku ühise tulemuseni.

Tallinnas tähendab see väga konkreetselt üht: kui me nõrgestame rattateid, tramme jm ühistransporti, siis me ei vähenda ummikuid, vaid tekitame neid juurde. Paremat liiklust ei loo see, kui surume veel rohkem inimesi autosse, paremat liiklust loob see, kui anname võimalikult paljudele mõjuva põhjuse auto koju jätta. Kas varasemas elus puusalt majandusprognoose tulistanud nüüdne linnapea Peeter Raudsepp ent Nashi teoreemi mõistab, pole selge.