Seitse aastat tegutsenud Tartu rattaringlus on Euroopa 177 sarnase süsteemi seas kasutussageduselt esinelikus. Meie kliimat arvestades on tegemist erakordse edulooga.

Nüüd on aga ebaõnnestunud riigihanke järel uute rataste ostmiseks selle kohale kerkinud kahtlusepilved. Rattaringlusest adekvaatse ettekujutuse saamiseks tuleks seda käsitleda ühistranspordi lahutamatu osana ning vaadata samaaegselt nii tulu- kui kulupoolt. Rattaringluse skeptikutele meeldib rääkida kuludest, vastukaaluks keskendun allpool tuludele, millest on õppida ka teistel Eesti linnadel.

Tartu rattaringluse aastaseid pileteid müüakse hinnaga 60 eurot ja kasutajaid on üle 7000, lühiajalised piletid toovad sisse täiendava raha. Tänavuses Tartu linnaeelarves on rattaringluse tuluks arvestatud 480 000 eurot. Aktiivne müük, liitumiskampaaniad, seotud turunduspakkumised ettevõtetega ja uuenev rattapark laseks seda kindlasti tõsta. Rattaringlusega liitus käivitamise esimesel nädalal 15 000 tartlast, tõsi, alguses tasuta. See võiks olla soovitud sihttase pikas vaates, mis kahekordistaks piletitulu.

Tõenäoliselt kõige alakasutatum rattaringluse tuluallikas on reklaam. 2022. aastal müüdi kogu süsteemi reklaamiõigus aastaks 25 000 euro eest. Hästi ei usu, et poolte Tartu välireklaamipindade aastahind täna nii odav on. Üks paarinädalane reklaamikampaania maksab Eestis suurusjärgus 50 000-100 000 eurot. Reklaami saab müüa rattakorvidele, rattaraamile, parklatahvlitele, telefonirakendusse, ürituskampaaniatena, nimesponsorile jne.

Praegu otsib linn enampakkumisel reklaamipartnerit kaheksakuuliseks perioodiks ja ainult elektrirataste korvidele. Kui linn ei saa ise panustada aktiivsesse müüki ja läbirääkimistesse, võiks kõigi reklaamikanalite kasutusõiguse müüa hoopis kopsakama summa eest paariaastaseks perioodiks mõnele turundusagentuurile.

Nimesponsori leidmine eeldab pikemat lepinguperioodi ja proaktiivseid läbirääkimisi. Süsteem võiks müüa ka kasutajaandmeid reklaamiandjatele täpselt sihitatud ja asukohapõhisteks sõnumiteks, näiteks väntad õhtul kaubamajast mööda ja saad teada, et sel nädalal on seal eripakkumine.

Rattaringlus toetab rattateede võrgu arendamist. Paremad rattateed aitavad väikeettevõtlusel kanda kinnitada kohtades, kuhu klient jalgsi ei jõua või autot ei saa parkida. Paremini ühendatud linn on majanduslikult elujõulisem linn.

Rattaringlus teeb linnukesed kõikidesse õigetesse lahtritesse: liikumine, keskkond, hea linnaruum, tervislikkus, jagamiskultuur, kogukonnatunne jne. Linn, mis suuresti toetub noortele ja haridusele, peaks seda väga kiivalt kaitsma. Vilets keskkond ja keskkonnasõbralike trendidega võitlemine võimendab provintsikuvandit ja peletab linnast noored ning koos nendega tööandjad.

Terved inimesed on töötavad inimesed, töötavad inimesed maksavad linnale makse. Mullu kasutati Tartu rattaringlust kokku 790 000 korral läbisõiduga 2,1 miljonit kilomeetrit ehk 21 kilomeetrit elaniku kohta. Rattaringlus on elavdanud märgatavalt eraratastega liikumist, see on kokku tuntav panus linnarahva tervisesse.

Tartu on Eesti rohelisemaid linnu, mis koos tugeva majandusega teeb sellest atraktiivsema tõmbekeskuse uutele elanikele. Tipptundide autoummikud sildade juures ja asfalteeritud parkimisalad töötavad sellele otseselt vastu. Rattad töötavad otseselt selle kasuks.

Tartu valiti ainukese Eesti linnana Euroopa Komisjoni missiooni "100 kliimaneutraalset ja tarka linna aastaks 2030" liikmeks ning jätkab liikumist kliimaneutraalsuse poole. Roheline ambitsioon on ka Tallinnal, kuigi peamiselt sõnades. Ideaalselt klapib see kuvand kokku ka kuurortlinnadega.

Linnal on mõistlik arendada ühistransporti koos rattaringlusega. Kogu Tartu rattaringluse aastane kulu on võrdne umbes kuue liinibussi aastase käitamiskuluga. Busse ei ole mõtet kõigil liinidel reisijate vähesuse tõttu tiheda graafikuga sõitma panna, siin tulebki appi linnaratas. Viimase kilomeetri ühendusena on rattaringlus kõige tõhusam ja odavam lahendus. Ühistranspordiga liidendatud rattaringlus suurendab ka busside kasutust ja piletitulu, ruumilist ulatust ja elanike rahulolu teenusega. Ratas võimestab ülejäänud ühistransporti.

Rattaringlus hoiab kokku tartlaste aega, sest ratast ei tule peatuses oodata, vaid saab kohe liikuma minna. Liinibussi oodates ja sellega sõites kulub keskmiselt kaks ööpäeva iga linnaelaniku kohta aastas, mis – pange tähele! – veedetakse suuresti telefone näppides.

Rataste liikumine on reaalajas detailselt jälgitav, tehisaru abil on võimalik süsteemi toimimist korralikult optimeerida ning selle põhjal rattateede võrku kavandada. Seda kindlasti juba ka tehakse. Nii hoiab linn kokku halvasti planeeritud liikumisteede ümberehituskulusid.

Kokkuvõttes on rattaringlusest rääkides ainult kulusid mainida sama hea, kui vaadata poes hindu, ilma et teaks, kui palju sa palka saad. Kui lüüa kokku kõik otsesed ja kaudsed kulud ja tulud, on tõenäoline, et Tartu rattaringlus on oma Euroopa esinelikus oleva kasutatavusega linnale tuluallikas, mitte "maksumaksja raha" tuulde laskmine. 15 miljonit rattaringluses läbi sõidetud kilomeetrit on argument, millega on raske vaielda.

Tartu tegi seitse aastat tagasi otsa lahti ja see nõudis julgust. Senine kasutus on näidanud kätte süsteemi potentsiaali ja nõrgad kohad, millest teised Eesti linnad saavad õppida. Riskid ja tulud on Tartu näitel nüüd oluliselt läbipaistvamad ja arusaadavamad.

Eriti tähelepanulikult peaksid seda vaatama linnad, kel on probleemid oma ühistranspordi korraldusega, kas vähese kasutatavuse, kehva liinivõrgu või suurte kulude tõttu. Rattaringluses võib peituda oluline täiendus, mis neid vigu suhteliselt odavalt siluda aitab. Ja lõppu viimane tähelepanek: kui rattaringlus peaks tõesti tegevuse lõpetama, võib ilmeksimatult ennustada, mis on järgmiste kohalike valimiste peateema Tartus.