Võru linnas on lahti rullunud jabur olukord, kus linn ja sõiduteenust pakkuv ettevõte Bolt on laskunud põhimõttelisse vaidlusse. Linn ütleb, et kõik, kes nende territooriumil kauplevad, peavad maksma kauplemise tasu. Bolt ütleb, et sellise tasu küsimine pole seadustega kooskõlas ning plaanib pöörduda õiguskantsleri poole.

Kogu lugu sai alguse, kui selgus, et Bolti tõukerattad ei pruugigi sel hooajal Võru linna tänavatele jõuda, sest linn ja ettevõtja ei jõua kokkuleppele teenustasus. See omakorda tekitas pahameeletormi kohalikes elanikes ja ettevõtjates. Linnale heideti ette liigset jäikust.

Bolti tõukerattad võivad meeldida või mitte, aga kindel on see, et Võru linnas läheb Boltil hästi. Ettevõtte sõnul kasutavad turistid Võrus Bolti tõukerattaid protsentuaalselt sama palju kui Pärnus. Tugeva panuse annavad ka Võrus asuvad USA liitlased.

Siin on muidugi väike konks. Liitlaste panus oli märkimisväärne, kuni nad elasid linna piiril asuvas Taara sõjaväelinnakus. Läinud aastal kolisid liitlased Võru kesklinnast kaheksa kilomeetri kaugusele Reedo linnakusse, mis tähendab, et ka sõitmine vähenes, kuna Bolti tõuksidega ei saanud nii kaugele sõita.

Vaatamata sellele on Võru söögi- ja joogikohad tõmmanud Bolti tõukerataste, liitlaste ja äri edukuse vahele võrdusmärgi. Selline seos on lihtne tekkima, sest kui einela esine on rohelistest liikuritest ummistunud, siis see tähendab, et kassa tuleb korralik.

Unustada ei saa sedagi, et Võrus on välja arendatud suurepärane promenaad ja rannaala ühes kioskite, rannaklubi ja atraktsioonidega. Ja muidugi meeldib inimestele sellest kõigest osa saama sõita just Bolti roheliste liikurite seljas.

Niisiis võeti uudis Bolti tõukerataste Võrru mittetulemise üle raskelt vastu. Eriti seepärast, et tasu, mille üle vaidlus käib, on nii Bolti-suuruse ettevõtte kui ka linna vaatest kommiraha, 150 eurot kuus.

150 eurot on see tasu, mida linn küsib kõigilt, kes tahavad linnas oma kaupa või teenust hajutatult müüa. Olgu need maasikad, veepealne seiklusrada, surfilauarent – kui kauplejal on rohkem kui viis müügikohta, siis tuleb linnale maksta 150 eurot kuus. Jah, mitte müügikoha pealt, vaid kõige eest kokku. Neile, kel kauplemiskohti vähem või kes pakuvad oma kaupa-teenust ainult teatud päevadel kuus, kehtivad teised hinnad.

Võru linn ei ole ainuke, kes soovib oma linna territooriumil kauplemise eest tasu saada. Õhtulehe artiklist selgub, et näiteks Pärnu linnas maksab Bolt linnale oma teenuse pakkumise eest 3806 eurot, Rakveres on see summa 2000 ning Narvas 18 eurot ja 20 senti.

Boltile see olukord mõistagi ei meeldi. Ettevõttest öeldakse, et nad on sel teemal küsinud hinnangut mitmelt ministeeriumilt ja saanud tagasisidet, et selline rahaküsimine ei pruugi olla seaduspärane. Et asjas selgust tuua, plaanib ettevõte pöörduda õiguskantsleri poole, seni ollakse nõus leppima linnade esitatud tingimustega ning Võrulegi on juba tehtud uuesti ettepanek teenus avada.

Tõenäoliselt on juba ülejärgmise nädala algul Bolti tõuksid Võru linnas tagasi, aga seda vaid kuni õiguskantsleri seisukoha selgumiseni. Kui peaks selguma, et sellise tasu küsimine ongi seadusega vastuolus, siis lõpetab ettevõte tasu maksmise ja oleme nullpunktis tagasi.

Ratsionaalselt arvutades ei peaks Bolti tõukerattateenuse olemasolu linnatänavatel teenima mitte ühegi linna huve. Jah, see võib olla mugav osa linlaste jaoks, aga olgem ausad, kui me vaatame meie rahvastiku tervisenäitajaid, siis tuleks meil kõigil käia jala.

Arusaadavalt on inimene mugav. Niisiis, kui tal pole tõukeratast võtta, kasutatakse hoopis Bolti sõiduteenust või siis Bolti toidukullerit. Te ei kujuta ettegi, milline äri on Võrus lahti läinud. See pole küll massiivne, aga siin on inimesed, kes tänu Bolti taksole või Bolti toidu kohaleveo platvormile toovad endale leiva lauale. Niisiis pärsib Bolti üks haru paradoksaalselt teise haru toimimist.

Kohaliku omavalitsuse vaatest on kahtlemata kasulikum see, et inimesed teenivad endale Bolti abil palka ja maksavad makse ning panustavad seega ka omavalitsuse eelarvesse. Tõukerataste puhul jääb kogu kasum ettevõttele.

Minu hinnangul pole küsimus selles, kas renditõukeratta teenus on seaduse silmis kuidagi teistmoodi teenus kui maasikate müümine või surfilaua rent. Asi on põhimõttes. Regionaalne olukord on kõigile teada, nagu seegi, et väiksemad omavalitsused peavad mitmekordselt pingutama, et tagada kõik teenused, ehk teisisõnu hoida muuhulgas korras ka kogu see taristu, kust Bolt tahab saada vaid koore, aga vastuteenet peab ülekohtuks.

Seda kõike arvestades teeks mina Bolti asemel ääreala omavalitsustesse panustamisest auasja ja eduloo, selmet jonnida peenraha pärast. Ning ei, see pole veel üks neid küsimusi, mida riik peaks hakkama reguleerima, mõnda asja võib ju oma peaga ka mõelda. Kõike ei saa arvutada kasumisse, vaid tuleb olla aus: kui võtad, siis anna midagi tagasi ka.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.