Elame Eesti jaoks uudsel ajastul, mil riigi võlakoormus on kiiresti kasvamas. Kui veel lähiaastatel saame tänu eelmiste kümnendite konservatiivsele eelarvepoliitikale kaitsekulusid suuremate probleemideta järsult tõsta, siis pikaajaliselt ei ole püsivalt kõrgem kulutuste tase ilma oluliste eelarvepoliitiliste muutusteta riigi rahakotile jõukohane.

Arvudes tähendab see, et kui Eesti riigivõlg moodustas 2019. aastal veel üheksa protsenti majanduse mahust (SKP-st), siis tänavu on see jõudmas 26 protsendini ja ilma täiendavate sammudeta 35 protsendini 2029. aastaks.

Riigivõla intressikulu tõuseb selle ajaga ligi poole miljardi euroni aastas. Just sellest muret tekitavast asjaolust ajendatuna korraldas eelarvenõukogu avaliku seminari riigirahandusest, kus lisaks kodumaise olukorra analüüsile suunasime pilgud meie põhjanaabrite Soome ja Rootsi õppetundidele riigirahanduse korrastamisel.

Soome valitsuste pingutusi eelarveseisu korrastamisel on ajakirjanduses palju kajastatud, kuid meil on ka hea võimalus eurotsooni kuuluvalt naaberriigilt õppida.

Keerulise olukorra juuri tuleb Soome puhul otsida minevikust. Kui Apple tõi oma iPhone'i turule 2007. aastal ja lükkas sellega troonilt Nokia, siis aasta hiljem tuli üle ookeani Euroopasse järgmine suur tagasilöök, Lehman Brothersi kokkuvarisemise tagajärjel lahvatanud üleilmne finantskriis.

Nendest tagasilöökidest majandusele, kuid eelkõige riigirahandusele, ei ole Soomes praeguseni üle saadud. Pärast üleilmset finantskriisi on Soome majandus kasvanud keskmiselt vaid pool protsenti aastas. Lisaks on kiiresti vananev ühiskond märgatavalt suurendanud sotsiaalkulusid.

Soome viimased neli parlamendi koosseisu on järjest kinnitanud sõnades oma pühendumist riigirahanduse korrastamisele, kuid võlakasv on sellest hoolimata jätkunud. Võlakasvu pidurdamiseks pole Soomes piisanud ka Euroopa Liidu eelarvereeglitest, mis piiravad eelarvepuudujäägi suurust kolme protsendiga SKP-st.

Eelmisel aastal, kui Soome riigivõlg hakkas liginema juba 90 protsendile SKP-st, otsustas valitsus tegutseda, astudes mitmeid valusaid, kuid vajalikke samme. Riigirahanduse korrastamiseks moodustati erakondade ülene töögrupp, kaasates nii koalitsiooni kui ka opositsiooni. Lahendus väljendus uutes kodumaistes eelarvereeglites, millele kirjutasid alla kõik erakonnad peale ühe.

Rootsi riigivõlg paisus suureks 1990. aastatel pärast panganduskriisi ja aastaid kestnud ülekulutamist. Värvika näitena kõlas New Yorgi investeerimispankurite sõnum toonasele Rootsi rahandusministrile, et nemad pole valmis lõpmatuseni Rootsi turvalist heaoluriiki finantseerima. Mõneks ajaks peatati finantsturgudel isegi Rootsi riigivõlakirjadega kauplemine, kuna ostjate huvi lihtsalt puudus. Samal ajal alustati põhjalikku tööd riigirahanduse aluste ülevaatusega ja kriisiaja mälestus talletus Rootsi riigirahanduse mõtteloos aastakümneteks.

Kui varem rajanes Rootsi eelarvepoliitika iga-aastastel riigieelarvetel ilma põhjaliku pikaajalise ettevaateta, siis reformide tulemusel suudeti riigi tulud ja kulud suuresti tasakaalustada ning riigi võlakoormus stabiliseerida tasemel, mis ulatub praegu 35 protsendini SKP-st. Kusjuures 2019. aastal seati just sellise võlataseme hoidmine ka Rootsi pikaajaliseks eesmärgiks. Mis veelgi olulisem, eelarvepolitika põhimõtted on jäänud puutumata päevapoliitika tõmbetuultest.

Soome ja Rootsi näited rõhutavad üht: riigirahandus tuleb meil endil korda seada enne, kui seda nõuavad finantsturud ja kui valusad lahendused muutuvad veelgi valusamaks. Oleme seda ka varem suutnud ja poliitilise tahte korral saaksime ka nüüd.

Üleilmse finantskriisi ajal suudeti Eestis kokku hoida nii riigisektori majandamiskuludelt, palkadelt kui ka investeeringutelt, pensionidelt ja töötutoetustelt, teedehoiult ja tervisekindlustuselt. Teisisõnu panustasid kõik ja riigieelarvet korrastati jõuliselt nii kulude kui ka tulude poolelt.

Kui toona aitas eelarveparanduse vajadust põhjendada eurole üleminek, siis praegu võiks meid motiveerida kaitsetahe. Igatahes on kätte jõudnud ülim aeg, et heita pilk lähitulevikku ja otsustada, kuidas püsivalt suuremaid kaitsekulutusi riigieelarvest rahastada.

Kuidas seda saavutada? Suurest võlakoormusest hoidumiseks ei piisa ainuüksi Euroopa Liidu eelarvereeglite järgimisest. Seega tuleb riigivõla kontrolli all hoidmiseks olla Maastrichti kriteeriumidest nõudlikum. Reeglite pidev lõdvendamine või nende kehtivuse ajutine peatamine, mis on Eestis viimasel ajal olnud sagedane, ei ole riigirahandusele kindlasti kasuks tulnud.

Kodumaised eelarvereeglid ei tohi olla nagu poliitiliste vanemateta lapsed, keda lihtsalt eiratakse. Olgu eelarvereegel ükskõik kui hea, ilma poliitilise tahte ja laiapinnalise kokkuleppeta ei saavuta me midagi. Ja selleks, et poliitikud peaksid korras riigirahandust oluliseks, peavad seda oluliseks pidama ka nende valijad.

Tuginedes teiste riikide kogemustele ja õppetundidele võiksime juba nüüd küsida, milline on parlamenti pürgivate erakondade vaade Eestile jõukohase riigivõla kohta ja mida plaanitakse selleks teha pärast 2027. aasta valimisi.

Põhjanaabrite kogemuse põhjal tuleb meil tõenäoliselt eelarveseisu parandamiseks taas vaadata nii kulude, tulude kui ka struktuursete reformide poole (struktuurseks reformiks oleks näiteks tervishoiu reform). Loodame, et need valimised – ajal, kui üks globaalne kriis ajab teist taga – ei muutu kulutuste suurendamise ja maksulangetuste festivaliks ilma katteallikaid pakkumata.