Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart saatis alles aasta tagasi peaminister Kristen Michalile avaliku kirja, kus kutsus valitsust üles loobuma kavast sulgeda põlevkivitööstus ning selle asemel rajama Eestisse hoopis uue põlevkivijaama. "Eesti esmane huvi peab olema energiajulgeolek," kirjutas Kõlvart ka kaks kuud tagasi Delfi arvamusartiklis.

Keskerakonna esimees ütles ka nüüd pärast Auvere droonijuhtumit ERR-ile, et Eestisse oleks vaja rajada uus põlevkivijaam. Ta nentis, et elektrijaam on Venemaa rünnaku korral potentsiaalne sihtmärk, kuid Eesti on nii väike, et siin on keeruline kaitsta ka piirist palju kaugemal paiknevaid ehitisi.

"Ukrainas ründab Venemaa energeetikataristut mitte ainult droonidega, vaid ka ballistiliste rakettidega ning sel puhul ei mängi 100 või 200 kilomeetrit kahjuks rolli. Küsimus on selles, et kui on olemas sõjaoht, kas me siis jätame asjad tegemata ja ei hakkagi enda energeetikat arendama? Samamoodi võiks küsida, et mille jaoks me ehitame Rail Balticu, olukorras, kus ühe raketiga saab kogu liikluse peatada ehk see peaks olema justkui mõttetu," ütles Kõlvart.

Endine kaitseväe juhataja Martin Herem ütles eelmisel nädalal ERR-ile, et tema on valitsusele öelnud, et vähemalt 50 kilomeetri kaugusele piirist ei tasu ehitada objekte, mida me kardame kaotada. "Selles tsoonis on neid suhteliselt lihtne hävitada. Sealt edasi on juba keerulisem," sõnas ka Herem.

Eesti põlevkivijaamad asuvad kõik idapiiri ääres. "Sõjaajal me kaotame Auvere kindlasti," nentis ka praegune kaitseväe juhataja Andrus Merilo "Esimeses stuudios".

Kõlvarti sõnul ei pea uus põlevkivijaam tulema aga tingimata sinna, kus on praegu teised põlevkivijaamad. "Asukoha osas ei ole kindlasti kellelgi arusaama, et see peaks millegipärast olema ehitatud piiri lähedale. Kindlasti ei saa aga rääkida sellest, et seda ei ole mõtet ehitada, kuna on olemas oht, et see võib osutuda sihtmärgiks. See sama oht ka gaasi- ning tuumaelektrijaama puhul," sõnas ta.

Ka EKRE juhatuse liige Rain Epler ütles, et mõistlik oleks rajada uusi põlevkiviplokke, kuid need ei pea tingimata paiknema piiri ääres, kuna seal on ehk tõesti jaama keerulisem kaitsta.

"Kui räägitakse tuumajaama asukohast Kunda kandis, siis see on piirist palju kaugemal kui kaks kilomeetrit, aga siiski mitte üüratult kaugel. Mõelgem, kas oleks kusagil mujal parem asukoht põlevkivijaamale. Põlevkivi transportimine raudteed mööda ei ole nii keeruline. Ma ei oleks asukoha osas lukus, et uus plokk peab kindlasti olema seal, kus praegused. Saab ka teistmoodi mõelda," lausus ta.

Kliimaministeeriumi asekantsler Jaanus Uiga ütles, et kui jaam rajada kuhugi mujale kui sinna piiri äärde, kuhu põlevkivijaamad on seni rajatud, siis peab arvestama ka kõrgemate kuludega.

Praegu on kaevandusalad jaamade lähedal ja see ei ole juhuslik, et need jaamad ongi tehtud kaevanduste lähedale, et transpordikulu alla võtta. "Praegu on kaevandusalad jaamade lähedal ja see ei ole juhuslik, et need jaamad ongi tehtud kaevanduste lähedale, et transpordikulu alla võtta," märkis Uiga.

Eesti Energia ei ütle, kas Auvere on kasumlik

Suurimaks takistuseks põlevkivielektri arendamisel ei ole seni olnud tegelikult üldse mitte Venemaalt üle piiri lendavad droonid, vaid põlevkivielektri hind, mis on Euroopa Liidus kehtestatud kasvuhoonegaaside süsteemi tõttu aina vähem konkurentsivõimelisem.

Eesti põlevkivijaamade eest vastutava Enefit Industry juht Lauri Karp ütles, et ta ei saa öelda, kas seitse aastat vana Auvere elektrijaam on praegu kasumlik või kahjumlik.

"Viimastel aastatel on Eesti elektrisüsteemi lisandunud väga palju taastuvat elektrit, tuult ja päikest. Praegu teevad need suure osa Eesti elektritoodangust ning Auvere elektrijaam saab tänu oma kõrgetele muutuvkuludele vähem ja vähem töötunde. Kindlasti mõjub see Auvere kasumlikkusele ning see tulevikuperspektiiv on olnud nähtav ka meie allahindlustes – oleme pidanud Auveret mitu korda alla hindama," sõnas Karp.

Auvere elektrijaam valmis lõplikult 2018. aastal ehk on umbes seitse ja pool aastat vana. Karp sõnas, et koos täiendavate parandus- ja arendustöödega läks 270 megavatine Auvere maksma natuke alla 700 miljoni euro. Eelmisel aasta tootis Auvere umbes ühe teravatt-tunni jagu elektrit.

Võrdluseks – 100-megavatine gaasijaam läheb kliimaministeeriumi sõnutsi maksma umbes 100 miljonit eurot.

Kõlvart: põlevkivijaama võiks rajada ka enne Euroopa Liidu CO2 reformi

Kõlvart nentis, et praeguses Euroopa Liidu õiguslikus olukorras ei tasuks uus põlevkivijaam end majanduslikult ära. Ta ütles, et heitkogustega kauplemise süsteemi ehk ETS-i tuleks aga kindlasti muuta ning varem või hiljem seda ka tehakse.

"Kas praeguses olukorras gaasijaam tasuks end ära, arvestades gaasihindu ja järgmise kolme kuni viie aasta perspektiivi? Sõda Iraanis on pikema mõjuga isegi siis, kui see lõppeks homme, aga see ei lõppe homme. Me teame juba praegu, et gaasidefitsiit ootab meid ees vähemalt järgmised kolm kuni viis aastat ja keegi ei tea, mis juhtub pärast seda. Samal ajal arvame me aga millegipärast, et on endiselt mõistlik ehitada uus gaasijaam," sõnas ta.

Enefit Industry sõlmis alles mõni kuu tagasi 100 miljoni euro suuruse hankelepingu, et rajada Auvere elektrijaama juurde uus 100-megavatine vesinikuvõimekusega gaasijaam. See peaks valmima kahe aasta pärast.

Kõlvart ütles, et kui rakendada põlevivijaama rajades uusi tehnoloogiaid ja Euroopa Liidu süsinikukaubanduse süsteem üle vaadata, siis oleks põlevkivijaam ka kasumlik. Samas lausus ta, et Keskerakond rajaks uue põlevkivijaama aga isegi siis, kui Euroopa Liidust ei ole mingit tugevat signaali, et süsteemi päriselt ka radikaalselt reformitakse.

"Jah, tuleviku perspektiivi vaades on see õige. ETS või mõni teine süsteem tuleb ja läheb, aga energiaallikat on meil vaja alati. Rääkimata sellest, et ka energiajulgeolek on alati akuutne probleem," ütles Kõlvart.

Siseriiklikud tasud moodustavad viis protsenti Auvere elektrihinnast

Ka EKRE juhatuse liige Rain Epler ütles, et Euroopa Liidu kvoodisüsteemi muutmine ei ole tingimata uue põlevkivijaama rajamise eelduseks. Ta rääkis, et uus põlevkivijaam võiks olla kasulik ka ilma CO2-kvoodisüsteemi muutmata ning seda kasumlikkust annaks saavutada ka pelgalt Eesti makse langetades ning seadusi muutes.

"Meil on siseriiklikud keskkonnatasud, mis on suur komponent hinnas. Saab tegutseda oma riigi huvides ka ilma Euroopa Liidu otsust ootamata," sõnas Epler.

Lauri Karp ütles, et Auvere elektri hinnast moodustavad siseriiklikud tasud kuni viis protsenti. Auverest tuleva elektrihind on umbes 90 eurot megavatt-tunni kohta ning kaks kolmandikku moodustab sellest tema sõnul Euroopa Liidus kehtestatud süsinikutasu.

See tähendab, et kui Eesti riik peaks teoreetiliselt otsustama kõikvõimalikud keskkonnatasud ja saastetasud nulli viia, siis langetaks see Auvere elektrijaamast tuleva elektri hinda umbes viie euro võrra 85 euroni megavatt-tunnist.

Karp: süsinikupüüdmisele loota ei tasu

Mihhail Kõlvart rääkis, et tegelikult ei ole põlevkivijaamades praegu võetud kasutusele kõige uuemaid tehnoloogiaid, mille abil saaks toota põlevkivielektrit senisest tõhusamalt ja palju puhtamalt.

Ka aasta tagasi kirjutas Kõlvart avalikus kirjas peaminister Michalile, et põlevkivijaamu tuleks täiendada uudse süsiniku püüdmise tehnoloogiaga, mis on Taltechis välja töötatud.

Lauri Karp sõnas aga, et kuigi süsiniku püüdmise tehnoloogia on teoorias võimalik, on seda praktikas rahvusvaheliselt väga vähe kasutusele võetud.

"Selle tehnoloogiline küpsus on mitmel juhul saavutamata ja minu teada ei ole väljaspool laborit ühtegi demolahendust, mida oleks rakendatud põlevkivielektrijaamades," sõnas Karp.

Kui põlevkivijaamas eralduv süsinik kinni püüda, siis tekib Karbi sõnul kohe järgmine küsimus ehk mida selle kinni püütud süsihappegaasiga pihta hakata.

"See tuleb ju kuhugi matta. Kui me ei mata seda Eestis, siis tuleb see transportida Norrasse. Kogu see tervikahel on niivõrd kallis, et tasuvust on väga keeruline näha," ütles Karp.

Karp lisas, et süsiniku püüdmise jaam oleks omaette suur käitis, mis vajab planeerimist, keskkonnamõjude hindamist ja lisaks tarbib see ka ise elektrit.

"Kui ühendame Auvere sellise käitisega, jääb tarbijatele veel vähem elektrit kasutada, sest osa toodangust läheb süsiniku püüdmise käitise elektrivajadusteks. See on äärmiselt kompleksne skeem. Praktikas on Euroopas mitmed projektid 2026. aasta märtsi seisuga seisatud. Seda lähiaja perspektiivi on keeruline näha, mis ei tähenda muidugi, et süsiniku püüdmine ei võiks mängida rolli väga kauges tulevikus," rääkis Karp.

Kliimaministeerium ei usu, et põlevkivijaam võiks olla kasumlik

ERR küsis Lauri Karbilt, kas ta näeb, et Eestisse võiks mingitelgi tingimustel olla kasumlik rajada uus põlevkivijaam. Ta vastas,et ühtegi sellist investeerimisprojekti pole praegu ettevõte ette valmistanud ning jaama ehitamise aluseks on väga selge vaade, milline energeetika ja elektritootmine võiks üldse järgmised 30 aastat välja näha.

"Selline suur jaam ehitatakse 30 aastaks ning planeerimine, keskkonnamõjude hindamine ja ehitus võib aega võtta kaheksa kuni 12 aastat. Me räägime lahendustest, mis tänaseid probleeme ei lahenda," sõnas Enefit Industry juht.

Ühelt poolt on põlevkivielekter kallis, teisalt oleks uue põlevkivijaama rajamine kallis.

"Üks asi on see, kas elektriturult saab jooksvad kulud tagasi teenitud, aga investor tahab tagasi teenida ka sisse pandud kapitali koos tootlusega ja teenindada suuri laene. Potentsiaalse uue jaama maksumus on juba nii kõrge, et seda on fossiilkütusel jaamana praktiliselt võimatu finantseerida, vähemalt Euroopa pankade poolt," sõnas kliimaministeeriumi asekantsler Jaanus Uiga.

Eesti kõige uuem põlevkivijaam on praegu Auvere elektrijaam, mis valmis seitse ja pool aastat tagasi. Selle võimsus on 270 megavatti ja tegelikult moodustab põlevkivi selle küttest ainult natuke rohkem kui poole. Veerand küttematerjalist on biomass ja veerand on uttegaas.