Kuigi algas aprill ehk naljakuu, on asi praegu asi naljast muidugi kaugel. Jälle. Ja seda mitte ainult suveajale ülemineku pärast, mille tõttu on võimatu aru saada, millal on õige aeg üles ärgata või lõunale minna või magama suunduda. Esmaspäeval tegin suures segaduses kõike kolme korraga ehk ärkasin samal hetkel kui magama läksin ja suutsin samal ajal ka lõunat süüa, mis tekitas kohalikus kiirsöögikohas omajagu elevust.

Kellakeeramise muudab ainulaadseks fenomeniks seegi, et iga minut, mis meil praegu suveajal mööda läheb, viib meid kaugemale 2018. aastal ilmunud uudisest pealkirjaga "Kellakeeramine lõppeb Euroopa Liidus järgmisel aastal", aga mitte lähemale uudisele pealkirjaga "Kellakeeramine on Euroopa Liidus lõppenud". Kui Albert Einstein veel elaks, valmistaks see aegruumiline paradoks talle tõsist peamurdmist.

On meil talveaeg või suveaeg, see nüüd isegi nii väga ei loe, sest käes on drooniaeg. Varasemad proovihoiatused ja häiresüsteemide testimised on sujuvalt asendunud juba päris hoiatuste ja häiretega.

Paljud inimesed said teisipäeva hommikul ärgates teada, et nende magusa une ajal on antud droonihäire ja soovitatud valvas olla ning et veidi enne enda väljarebimist unenägudest, mis kõik sisaldasid muidugi rahandusminister Jürgen Ligi tarku ja teravmeelseid lühikommentaare, on häire ka juba maha võetud.

Paratamatult tekitavad teated õhuohust, mis antud kas tervele Eestile või täpselt sinu kodumaakonnale, ärevust ja panevad mõtlema, kuidas peaks kohe reageerima ja kuidas peaks sellisteks olukordadeks tulevikus paremini valmistuma.

Ohuteavitustest veel nii palju, et arusaadavalt võis juhtuda algul apse, sest situatsioonid on uued ja nii tehnilised kui ka inimlikud süsteemid vajavad praktikat, arendamist ja sissetöötamist. Ma usun, et sõnumid lähevad järjest täpsemaks ja kui praegu võib tulla äppi veidi umbmäärane teade, et droonioht umbes selles maakonnas või kuidagi nii, siis mitte kauges tulevikus on kindlasti tavapärane, et loed telefoniekraanilt SMS-i: "Hei, Meiel, sul on droon selja taga. Poe kohe peitu!".

Selliste kommunikatsiooniliste imetegudeni läheb siiski veel aega, aga valmis peab olema juba praegu. Ühe mu tuttava perekonna maavanaema on näiteks väga põhjalikult valmistunud, ta alustas sellega juba mõne aasta eest, kui tegi igal sügisel sisse purgitäite viisi hapukurki, et nende purkidega vaenulikke lennumasinaid alla visata.

Viimaste päevade ohusõnumid on vanainimese veel aktiivsemaks muutnud. Ta juba ammu öösiti praktiliselt ei maga, sest võib-olla tuleb ohuteavitus ja ta ei näe seda enne kui hommikul ja siis on ilmselt juba hilja. Nüüd käib ta telefon käes ringi ja veab keldrisse varusid, mis aga kätte satub. Muu hulgas on tal seal terve kotitäis sularaha. Kust ta selle raha sai, kelle pangakontolt võttis, ei tea keegi, sest tegu on vaese pensionäriga.

Kuna nimetatud vanaema elab metsade vahel mere vahetus läheduses, siis kulgevad üle tema krundi lindude kevadised rännuteed. Silmanägemine pole tal enam endine ja nii näebki ta igas hanede rännukolmnurgas drooni.

Selleks, et veidigi sõba silmale saada, sulgus tuttavate maavanaema nüüd ise ka keldrisse ja elab seal seemnekartulist ning jaanipäevast järele jäänud õllest. Perekond pole teda enam näinud, sest keldrisse ta kedagi ei lase. Sai küll kokku lepitud, et pereliikmed ütlevad parooli "Mina ei ole droon", aga umbusk on üks kõige tugevam usk siin ilmas.

Nii palju kui on õnnestunud teada saada, läheb vanaema sõbrannal hooldekodus veel hullemini. Kui juhtub öösel saabuma ohuteavitus, siis pekstakse kõik hoolealused maast lahti ja sõidutatakse lähimasse varjendisse, mis asub 70 kilomeetri kaugusel maakonnakeskuses. Kui varjumise võib lõpetada, transporditakse unised inimesed hooldekodusse jälle tagasi.

Hooldekodu bussijuht on pidevast siia-sinna sõitmisest nii endast väljas, et lubas järgmine kord bussiga Moskvas Punasel väljakul maanduda, et teha lõpuks ära see, mida ammu oleks pidanud tegema, nagu ta ise väljendus.

Osa hoolealustest ei viitsinud selle kõigega kaasa minna ja seadsid end sisse hooldekodu einelasse, kuulutades seal välja Söökla Rahvavabariigi, mille vapil on ühe härrasmehe nõukogude armeest pätsatud pika lohviga gaasimask ja mille hümn on "Me'i karda keda kuraditki" viisil "Ma tulin taevast ülevalt".

Mooduseid, kuidas ohusõnumitele ja reaalselt põllu peale sadavatele droonidele reageerida, on seega palju. Võib minna liiale, mis ei ole hea, ja võib ka võtta täiesti vabalt, mis ei ole omakorda eriti hea. Nii on praegugi parim tee mõõdukus. Aga linnuparvedel tasub siiski silma peal hoida, sest mine sa isahane tea.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.