Fermi Energia on pakkunud, et uue tuumajaama koguvõimsus võiks olla 600 megavatti, kuid tegelikult me teame, et Eestil peaks olema igaks juhuks 1500 megavatti juhitavat võimsust, eelkõige talveperioodiks, kui meil taastuvenergiat ei ole. Kas see on poliitikute jaoks ka murekoht?

Eks see on arvestatud sellega, et meil on turul ka muud tootmisliigid olemas. Kui me ehitaksime 1200 megavatise tuumajaama, siis suvisel perioodil on Eesti oma tarve kuskil 500–600 megavatti, talviti kuni 1600–1700.

Sel juhul tekiks perioode, kus meil oleks  ülekülluse probleem. See võib tulevikus olla vähem teemaks, kui tarbimine veelgi kasvab, aga tänase seisuga on Fermi enda mudeldatud prognoos selline, et kaks tuumajaama mahuksid suhteliselt hõlpsasti turule.

Need vähendaksid impordikogust, gaasijaamade käivitusvajadust ja kõike muud sarnast. Üle selle ei ole olukord enam  kindel, arvestades ka kõiki muid arendusi, mida Baltikumi regioonis tehakse.

See ei tähenda, et tulevikus ei võiks olla lisavõimsused vajalikud. Tegelikult on 2040. aasta ajaskaalas prognoosid pigem sellised, et näiteks Soome poolel hakkab tekkima väga suur defitsiit.

See tähendab, et Soomes hakkab hind tõusma ja Estlinki ühendused hakkavad pigem töötama suunal, kus meie müüme Soome. Siis võib tõesti olla teemaks, et võiks olla veel rohkem võimsust, aga see on investeeringu suuruse ja tasuvuse küsimus.

Arendaja on praegu läinud 600 megavati teed. Ega me riigina ei saa öelda, et tehke rohkem – see investeering on niigi  piisavalt suur ja nad on ise leidnud sellise optimaalse punkti.

Ilmselgelt me peame hakkama sellele jaamale toetust maksma, ilma selleta see asi ju ei toimi. Ja mis ikkagi saab mis saab suvel, kui tarbimine on väike ja kõik päikesejaamad toodavad juba pragu rohkem, kui tegelikult vaja on?

Ega meil ka tarbimise osa kasvab tahes-tahtmata. Aastaks 2035, millal see jaam kõige varasemalt valmis saab, peaks meil olema tarbimise pool arvestatavalt kasvanud. Toimub järjest suurem üleminek soojuspumpadele ning elektrifitseerimine nii tööstuses kui ka transpordis. See tarbimismaht kasvab igal juhul mitte ainult meil, vaid ka Lätis, Leedus ja Soomes, mis seda olukorda osaliselt kompenseerib.

Teiseks üritab tuumajaam tõenäoliselt päris arvestatava osa oma elektrist müüa pikaajaliste ostu-müügilepingutega. Põhimõtteliselt saavad suurtarbijad või bilansihaldurid endale pikaajaliselt hinna ära fikseerida. Tuumajaam saab erinevalt taastuvenergiast pakkuda selliseid lepinguid 24/7. Taastuvenergia tootja võtab riski, sest talvisteks perioodideks peab ta hakkama turult elektrit juurde ostma.

Mis mahus toetused üldse vajalikud on, selgub hiljem. Võib juhtuda, et riik ei peagi tegema hinnapõranda lepingut, vaid aitame hoopis käendada pikaajalisemaid laene. Kui tavapäraselt on suurprojektide laenud 10 kuni 20 aastat, siis tuumajaama eluiga on 60 kuni 80 aastat.

Küsimus ongi garantiides, mis võimaldaksid erasektoril nii pikki laene anda. Need on komponendid, mida tuleb kaaluda siis, kui konkreetne finantspakkumine on laual. Aga see ei juhtu enne kuskil 2030. aastat.

Kui suur see riigipoolne garantii on? Me räägime ikkagi sadadest miljonitest eurodest, sest kogu ehitus maksab ju miljardeid…

Jah, aga see ongi küsimus, mis osas seda vaja läheb. Seda tuleb vaadata, kas see oleks otsene toetus, riigipoolne täiendav garantii või annab riik ise laenu. Viimasel juhul on see tegelikult eelarvele neutraalne, sest laen tuleb pikema perioodi peale tagasi maksta. Neid meetodeid on erinevaid ja seetõttu on täna raske öelda, mis koguses abi vaja on.

Kui turuolukord on 2030. aastaks muutunud ja hinnad on tarbimise kasvades üles läinud, siis on ka välistoetust vähem vaja. Erinevus on selles, et tuumajaam toodab ka kallite hindade korral. Kui vaadata tavapäraseid hinnavahelepinguid, siis taastuvenergia puhul need ülemised pooled peaaegu kunagi ei realiseeru.

Tuumajaama puhul kompenseeriks talvine periood ära suvise aja, kus potentsiaalselt oleks olnud vaja peale maksta. Kui võtame tänase aasta keskmise hinna, mis on umbes 85 eurot megavatt-tunnist, siis see ongi enam-vähem see piirkond, mida tuumajaam vajaks. Nii võttes ei peakski põhimõtteliselt midagi peale maksma.

Eks see on paljude asjade kokkumõju ja täna on raske täpset 2035. aasta hinda öelda. Riiklikud garantiid ongi mõeldud pikaajalise volatiilsuse balanseerimiseks, see ei pea ilmtingimata olema toetus.

Garantiidega on ju see lugu, et energiatootmine ja tehnoloogiad arenevad metsiku kiirusega. Me ei tea, mis on 40 aasta pärast, aga kui tuumajaam tollel hetkel ei suuda elus püsida, siis meie lapsed maksavad neid sadu miljoneid meie lahkeid käendusi kinni?

Pigem ma kahtlustan, et seal tekib teine efekt – mida rohkem on energiat, seda rohkem kasvab majandus ja on vara, mida ümber jagada. See, et energiat oleks liiga palju, ei ole väga realistlik probleem.

Pigem tuleb piirkonda siis tööstust ja muid investeeringuid juurde. Ma ei arva, et tohutu üleküllus oleks probleem. Samuti peab arvestama, et tuulepargid tuleb tuumajaama eluaja jooksul täies mahus uuesti investeerida.

Kui tuumajaam on juba olemas, siis jäävad mitmed sellised re-investeeringud ära. Esimesed tuulepargid, mis on rajatud tuumajaama tuleku ajaks, võivad olla juba faasis, kus tuleb hakata mõtlema nende uuendamise peale.

Te olete näinud seda kliimaministeeriumi tellitud uuringut, mille taanlased läbi viisid?

Seal on paar suurt aspekti, mida tuleb võtta "nagu soolaga", sest mõned eeldused on tehtud  valesti. Tuumajaama hinnaks oli seal arvestatud üle kahe korra rohkem, kui tegelikult plaanitud, gaas oli märgitud väga odavana ja tuuma valmimine hilisema ajaga. Need aspektid tuleb arvesse võtta.

See uuring ütleb, et tuumaenergiast saadav elekter on meile tulevikus kõige kallim. Seda on sealt välja lugenud minuga rääkinud taastuvenergeetika toetajad.

Vastupidi, kõige odavam meetod oli just tuumajaama mudel. See on selle uuringu  interpretatsiooni küsimus.

Tuuleenergeetikud interpreteerivadki seda uuringut nii, et arvestades kõiki ettevalmistustöid, ehitust, ametite loomist ja muud, pole seda tuumajaama vaja.

Tuumajaamal on juba ehitusfaasis riigi jaoks niivõrd suur tulukomponent, et praktikas on projekt poole ehituse pealt riigi jaoks juba kõvasti plussis. Ma saan aru, miks tuuleenergeetikud sellist lobi teevad, sest nad näevad selles murekohta enda jaoks.

Tegelikult on leppehinnale tuginedes tuumaenergia mudel üks soodsamaid. Seal oli potentsiaalse toetuse maht topelt üle arvestatud, sest jaama rajamise hinnaks oli pandud 11 miljardit – see on absurdselt kõrge.

See on kallim kui esmakordse jaama rajamise hind üldse. Kui see number rahulikult pooleks lüüa, tuleb tuumastsenaarium veelgi odavam.

Taanlased kasutasid uuringus andmeid, mis olid väga konservatiivsed ja käisid teist sorti tuumatehnoloogia kohta. See on õnneks suhteliselt lihtsalt ümberinterpreteeritav ja sellepärast ma ei muretseks. Aimasin, et tuuleinimesed võivad seda ära kasutada, sest nad ei taha markeerida, et tuum on seal üle kahe korra kallimalt sisse arvestatud.

Aga kui tuumaenergia on teie väitel kõige soodsam, siis miks me jääme 600 megavati juurde? Teeme siis kohe 1200?

Siia on täna juba palju muud rajatud. Nagu ma ütlesin, see ei tähenda, et tulevikus ei oleks ratsionaalne võimsust juurde panna.

Leedu teeb praegu üpris ebameeldivat lüket, kus nad sponsoreerivad päikeseenergiat sellega, et kogu võrku pandud energia saab pärast tasuta tagasi võtta. Meie maksame siin leedukate kampaania kinni. Kuna päikeseenergiat tuleb regiooni juurde, siis ma saan aru, miks ei taheta kohe suuremat jaama teha. Need käärid suve ja talve vahel lähevad leedukate tõttu lihtsalt veel hullemaks.

Saate seda leedukate käitumist natuke rohkem avada?

Leedu on loonud stsenaariumi, kus koju päikesepaneelid pannud inimene saab öösel tasuta tagasi võtta sama koguse energiat, mille ta päeval võrku andis. See ei käi hinna, vaid mahu järgi. See tähendab, et kui öösel taastuvat tootmist ei ole, peab keegi teine tootma kallist elektrit, aga päeval andnud inimesed saavad selle tasuta. Kõik teised maksavad selle kinni.

See muudab elektri meile kõvasti kallimaks ja stabiliseerimise keerulisemaks. See on leedukate promo, et koju pandaks rohkem paneele.

Kui suur see kahju meie tarbijale tegelikult on?

Täpseid arvestusi ma pole näinud, aga see on arvestatav. Kuna ülejäänud regioon on ühises turus, siis keegi peab selle vahe kinni maksma. See kandub süsteemikulusse laiali. Ehkki turuhinna kujundab Nord Pool, peab neile päikesepaneelide omanikele andma elektri tasuta ja see vahe tuleb bilansihaldurite või teiste turuosaliste poolt kinni maksta.

Tavainimene kuuleb miljarditesse ulatuva tuumajaama juttu ja mõtleb Rail Balticu peale – heade kavatsustega alustatud projekt, mis on läinud pagana kalliks. Inimestel on sarnased kartused: me võtame riigina kohustusi asjade eest, mis ei pruugi aastakümnete pärast olla meie kontrolli all?

Väikeste moodulreaktorite ehitusaeg on pigem kaks-kolm aastat. Ehitusfaasi venimiseks sarnaselt Olkiluotole ei ole põhjust, sest Olkiluoto oli esmaehitus. Seda tüüpi reaktorite puhul ei oleks me isegi esimese viie ehitaja seas, nii et prognoos on tõenäoliselt paigas.

Kui jaam on valmis, saame sealt väga pikka aega odavat elektrit, mis on lõpptarbijale kasulik. Konkreetset toetusskeemi saab arutada siis, kui on olemas finantseerimispakkumine – kes ehitab, mis mahus ja milliseid garantiisid riigilt küsitakse.

Aga Fermi Energial peavad ju olema mingid eelkokkulepped riigiga, kui suures osas nad saavad toetusele loota?

Täna neid kokkuleppeid ei ole. See info peabki selguma läbirääkimistes erasektori finantseerijatega ja see juhtub järgneva viie aasta jooksul. See seaduslik raamistik ei ole loodud ainult Fermi jaoks – huvi on ka näiteks tuumakeskkütte vastu, sarnaselt Helsingile või Tamperele. Kui raamistik on olemas, võib huvilisi tulla rohkemgi, aga paljud ei taha oma plaanidega välja tulla enne, kui on kindel, et Eestis on tuumaenergia rajamine võimalik.

Aga eriplaneeringut tehakse ju lähtudes Fermi soovidest?

Eriplaneeringut tehakse konkreetse tehnoloogia peale. Kuna BWRX-300 on hetkel kõige küpsem tehnoloogia ja ka Poola ning teised plaanivad sama, siis eriplaneering kehtib ka kõigile teistele, kes tahaksid sama tüüpi jaama rajada.

Ttuumajaama rajaja peab leidma 350 miljonit eurot jaama kindlustamiseks. Kas te kujutate ette, et see on tehtav?

See on üpris standardne. Tuumakindlustus on standardtoode, sest riskid on harvad ja ülimadalad, kuid suure mõjuga. Kindlustajad opereerivad globaalselt ja lepingupreemiad on ratsionaalsed, sest intsidendid on haruldased. Ükski Eesti selts seda tõenäoliselt ei paku, see on globaalne standard.

Ja Fermil peab see raha olemas olema, et makset tasuda?

Jah, aga need kindlustusmaksed ei ole miljonites. Minu mäletamist mööda oli Eesti riigi osalus sarnastes skeemides suurusjärgus 20 000 eurot. Need ei ole mingid ulmelised summad.