Hiljuti õigustas kliimaministeeriumi kantsler Marten Kokk heitkogustega kauplemise süsteemi (ETS) väärtust väitega, et Eesti on saanud sellest umbes kaks miljardit eurot ning selle abil on ehitatud raudteid, ostetud ronge ja renoveeritud maju. Järelikult olevat süsteem tema sõnul rahaliselt positiivne. Kogenud tippametnikuna mõistab kantsler ilmselt ka ise, et sellise pooliku või isegi tendentsliku raamatupidamisega tõsiseltvõetavust oma kodanikele ei sisendata.

Riigi tulu ei võrdu ühiskonna ja sisemajanduse võiduga. ETS ei tekita riiki raha juurde, vaid võtab selle kellegi taskust ja jaotab ümber. Kui arvestada juurde, kui palju kulutasid tarbijad ja ettevõtted energiale, kui palju kaotas majandus konkurentsivõimes ning kui palju raha voolas riigist välja impordi kaudu, siis loosunglikult positiivne pilt laguneb. Küsimus ei ole selles, kas mõni projekt sai rahastuse. Küsimus on hinnas, kuidas see raha koguti ja kas see hind on mõistlik.

ETS-ist on saanud tulumeede

ETS-i loomisel esitleti seda kui kliimameedet. Viimaste nädalate sõnavõtud süsteemi kaitsjate poolt on aga paljastanud, et praktikas käsitletakse ETS-i ikkagi tulumeetmena riigieelarve täitmiseks. Ehk ETS toimib nagu lisamaks, mis kogutakse energia ja toodete hinna kaudu, kuid mille suurus sõltub turu meeleoludest ja Euroopa Liidu poliitilistest signaalidest.

Kui algne eesmärk oli suunata kvooditulud tagasi tootmisse, et puhtamad tehnoloogiad jõuaksid turule, siis midagi sellist ei ole loomulikult juhtunud. Ka Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen tõi tänavu veebruaris esile, et liikmesriigid suunavad tööstuse dekarboniseerimisse vaid alla viie protsendi heitkogustega kauplemise tuludest.

Seetõttu kõlavadki üle Euroopa Liidu järjest tugevamad hääled, et alustada läbirääkimisi ETS-i läbivaatamiseks, lahjendamiseks või edasilükkamiseks, sest tööstus ei pea lihtsalt koormusele vastu ja loodetud uusi tehnoloogiaid ei ole lisandunud.

Kvoodimüügi tulu juures jääb märkamata ühiskondlik kulu

ETS-i kohaldumine Eestile läbi aastate on eriti õpetlik. Ja seda kliimaministeeriumi kantsleri kahe miljardi euro jutt ei arvesta. Kui 2017. aastal Eesti EL-i eesistumise ajal kiideti heaks ETS-i karmistamise poliitika, siis juba aastatel 2018–2019 muudeti reegleid viisil, mille tulemusel hakkas kvoodi hind järsult tõusma. Just sellest hetkest muutus CO₂ kulu paljude jaoks sisuliselt vältimatuks hinnakomponendiks, mis kandus elektri, soojuse ja toodete hinda.

Kui võtta energiahindade võrdlusbaasiks kvoodihinna tõusule eelnenud periood (2018–2020) ja vaadelda viimast viit aastat (2021–2025), siis on selgelt näha, et ETS-i süsteemi saldo on Eesti jaoks sügavas miinuses.

Aastate 2021–2025 kvooditulu oli kokku ligikaudu 1,4 miljardit eurot. Samal ajal kasvas kodumaise era- ja äritarbimise kulu energiale hinnanguliselt 1,95 miljardi euro võrra. See tähendab, et Eesti majapidamised ja ettevõtted maksid ETS-i mõjul rohkem, kui riik samal ajal süsteemist tuluna kätte sai.

Kõige valusam osa on raha liikumine Eestist välja. Sellest 1,95 miljardist eurost läks umbes 1,1 miljardit energiaimpordi kuludeks. See ei ole siseringlus, mida saaks ülistada kui investeeringute rahastamist, vaid netoväljavool, mille võrra jäi Eesti vaesemaks. See on meie energiasõltuvuse hind. Ja seda olukorras, kus meid ei rünnata.

Seega teenib Eesti heitmekvoodist tulu eeskätt energiajulgeoleku arvelt, muutes meie ainsa suurema kodumaise energiaallika, põlevkivi, poliitilises ja majanduslikus mõttes väärtusetuks. Ja mitte sellepärast, et ressurss otsa lõppeks, vaid sellepärast, et maksukoormus teeb kasutamise järjest vähem realistlikuks.

Kõrged energiahinnad ei ole lihtsalt ebamugavus. Need õõnestavad riigi enesetoimimise võimet. Need suruvad põlvili nii inimesed kui ettevõtted. Ja riik, mis ei suuda normaalselt toimida, muutub julgeolekuriskiks ka siis, kui väliselt on kõik rahulik.

Senine süsteem vajab olulist reformi

ETS vajab põhjalikku reformi. Kui reformi ei tule, tuleb süsteem peatada või vähemalt panna paus nendele osadele, mis löövad kõige valusamalt konkurentsivõimet ja energiajulgeolekut. Kosmeetika ei aita, sest probleem ei ole üksikutes detailides. Probleem on loogikas, kus volatiilne kvoodihind on pandud juhtima kogu majanduse närvisüsteemi.

Kliimaministeerium saab jätkata loetelu esitamist, mida kvoodituluga on tehtud. Vastu peaksime nõudma aga loetelu sellest, mida ETS on meilt ära võtnud, kui palju on see Eestist raha välja viinud ja kui haavatavaks see on teinud meie energiasüsteemi. Kuni näidatakse ainult kassatulu, jääb pilt tahtlikult eksitavaks.

Eestile ei ole vaja kliimapoliitilist meedet, mis tulude juurde tekitamise asemel jagab ümber olemasolevat ja teeb selle käigus majandust nõrgemaks. Eesti ei saa olla süsteemi muutmise osas sabassörkija või kaasanoogutaja. Kuna initsiatiivi haaramisel oleme hiljaks jäänud, siis tuleks nüüd asuda jõuliselt süsteemi reformijate sekka.