Eesti põllumajanduses toimuvat on aastaid kirjeldatud kui paratamatut moderniseerumist: majapidamiste arv väheneb, keskmise põllumajandustootja suurus kasvab ning tootmine koondub väikese arvu suurte põllumajandustootjate kätte.

Värskelt avaldatud teadusuuring näitab, et tegemist ei ole lihtsalt efektiivsuse kasvuga, vaid üha süveneva ebavõrdsusega, millel on kaugeleulatuvad sotsiaalsed ja regionaalsed tagajärjed. Küsimus pole enam selles, kas maa koondub, vaid selles, kuidas riik sellele reageerib.

Hiljuti ilmunud teadusartiklis* analüüsisime Eesti põllumajandusmaa jaotust ning mõõtsime ebavõrdsust meetodiga, mida kasutatakse tavaliselt sissetulekute ebavõrdsuse hindamiseks. Tulemused on kõnekad. Kui 2011. aastal oli ebavõrdsus veel mõõdukal tasemel, siis 2023. aastaks oli see märgatavalt kasvanud ning mitmes maakonnas jõudnud juba kõrgele tasemele.

Kõige ilmekam on aga pilt kogu Eesti lõikes: vaid üks protsent põllumajanduslikest majapidamistest kasutab 31 protsenti kogu põllumajandusmaast, samal ajal kui ligi kolmveerand majapidamistest peab toime tulema vaid üheksa protsendi maaga. See ei ole tasakaalustatud struktuur, vaid selge koondumine.

See ei ole ainult põllumajanduse teema

Põllumajandusmaa ei ole tavaline tootmisressurss. See määrab ära, kes saab maal elada, ettevõtlust arendada ja tulevikku planeerida. Kui maa koondub üksikute suurte majapidamiste ja ettevõtete kätte, kaob väiksematel tootjatel ja uutel tulijatel reaalne ligipääs maale. See kõik tähendab vähem noori põllumehi, vähem mitmekesist ettevõtlust ning lõpuks ka hõredamat maaelu.

Uuring näitab, et kõige suurem koondumine on maakondades, kus suurte majapidamiste osakaal on kasvanud kõige kiiremini. Just nendes piirkondades on ka surve kohalikele kogukondadele ja töökohtadele kõige tugevam. Maa koondumine ei puuduta ainult seda, kellele maa kuulub, vaid seda, kes ja kuidas seda kasutab, ning sellega liigub ka otsustusõigus kohalikust kogukonnast eemale.

Sageli väidetakse, et suured tootjad tagavad parema efektiivsuse ja rahvusvahelise konkurentsivõime. Teatud mõõdikute järgi võib see tõsi olla, kuid tootmismaht ei ole ainus kriteerium, mille järgi hinnata põllumajanduse rolli ühiskonnas. Laiemas plaanis kaasnevad koondumisega riskid: intensiivsem maakasutus, monokultuurid, surve muldadele ja elurikkusele ning suurem haavatavus kriiside suhtes. Väiksemate ja keskmise suurusega majapidamiste roll kohaliku toidusüsteemi ja maastiku hoidjana jääb seejuures tahaplaanile.

Pärast taasiseseisvumist killustus maaomand, kuid põllumajanduslik tootmine koondus järk-järgult nende kätte, kellel oli rohkem kapitali ja parem ligipääs toetustele. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika pindalapõhised toetused on seda suundumust võimendanud. Eestis puuduvad sisulised piirangud sellele, kui palju maad võib üks majapidamine või seotud ettevõtete võrgustik kasutada.

Tulemuseks on süsteem, kus turujõud töötavad järjekindlalt koondumise kasuks. See on poliitikavalikute ja regulatsioonide – või nende puudumise – otsene tagajärg.

Mida saaks teha teisiti?

Maa koondumine ei ole paratamatus. Paljud Euroopa riigid on otsustanud, et maa ei ole tavaline kaup. On kehtestatud erinevaid mehhanisme, mis tasakaalustavad turujõude: maaomandi ülempiirid, eelisostuõigused noortele ja alustavatele põllumeestele, riiklikud maapangad või tugevamad maksumehhanismid suurtele maaomanikele.

Eestis võiks tõsiselt kaaluda astmelise maamaksu kehtestamist, mis ei karistaks tootmist, vaid piiraks maa liigset kuhjamist. Samuti vajame suuremat läbipaistvust: kes tegelikult kontrollib Eesti põllumajandusmaad ja kui palju on seda koondunud seotud ettevõtete kätte? Meie e-riik annab selleks tehnilised võimalused, küsimus on poliitilises tahtes.

Need meetmed ei tähendaks suurtootmise keelamist ega efektiivsuse lämmatamist, vaid aitaksid taastada tasakaalu, kus erineva suurusega majapidamistel on realistlikult võimalik koos eksisteerida.

Küsimus ei ole selles, kas suured põllumajandusettevõtted peaksid eksisteerima. Nad on ja jäävad Eesti põllumajanduse oluliseks osaks. Küsimus on, kas Eesti maaelu jääb elavaks ja mitmekesiseks või liigume mudeli poole, kus maa on tootmisressurss väheste käes ja kogukonnad selle ümber hääbuvad?

Maa on piiratud ressurss. Kui see kord koondub, ei pöördu see protsess enam lihtsalt tagasi.

* 2025. aasta detsembris avaldati teadusajakirjas Studies in Agricultural Economics uuring "From Small Farms to Large Holdings: The Growing Land Disparity in Estonian Agriculture".