Leili Mihkelson saadab päevi õhtusse Tori hooldekodus. 82-aastane kahe täiskasvanud poja ema ja neljakordne vanaema põeb süvenevat dementsust, mistõttu on enamjaolt õndsas teadmatuses ümbritsevast maailmast. Muuhulgas ei tea Leili, kuidas talle kuuluval esivanemate maal toimus hiljuti lageraie, mis ülejäänud peret hingepõhjani vapustas.

"Ma arvan, et asi on nii põhimõttes praegu, et sellist röövellust ei saa lihtsalt lubada," ütles Leili poeg Raini Mihkelson.

"Me tunneme ennast solvatuna, petetuna ja meil on emotsioon," sõnas Leili poeg Lauri Mihkelson.

Üks asi on raha ja emotsioonid. Teine, et juhtum tõstatab laiema küsimuse: miks on sadadesse tuhandetesse ulatuvaid metsatehinguid võimalik jätkuvalt teha lihtkirjaliku volitusega ja kuidas keskkonnaamet lasi tagatipuks läbi ka selge vea?

"Selles ahelas on nii palju vigu, et teeb lihtsalt kurvaks ja ma ei tahaks niisuguses Eestis elada," lausus Raini.

Nii keskkonnaamet kui ka konkreetsesse loosse segatud metsafirma möönavad tagantjärele vea läbilaskmist, kuid mõlemad kinnitavad, et tegu oli tööõnnetusega. Lisaks kinnitab metsafirma esindaja Kevin Kõre kirjalikus kommentaaris, et Leilit koheldi ausalt ja tema vaimsest tervisest puudus info.

"Ettevõttel ei olnud lepingu sõlmimise hetkel ühtegi objektiivset põhjust kahelda maaomaniku otsustusvõimes. /…/ Puudub ka õiguslik või praktiline võimalus hinnata inimese tervislikku seisundit – saame lähtuda üksnes lepingu sõlmimise hetke asjaoludest ja inimese tegelikust käitumisest," ütles Kõre.

Perekonna pärimuse kohaselt tegutsesid Leili esivanemad Pärnumaal juba 16. sajandil ja tema vanavanaisa olevat olnud kuulus Vändra karulaskja Jüri Mihkelson, kellest räägib rahvalaul. 1990. aastatel sai Leili tagasi vahepeal punavõimu poolt natsionaliseeritud suguvõsa maad.

"Kobra külas Jüri Mihkelsoni talu maad olid need koos metsaga, mis ema sai tagasi," lausus Raini.

Koos tagastatud ja juurde ostetud maaga kuulus Leilile lõpuks 90 hektarit metsa ja sellest sai omamoodi karjääripööre. Juba 2001 tunnistati ta Eesti parimaks erametsa majandajaks. Ta oli Erametsaliidu aktiivne eeskõneleja ja pidas 15 aastat Maalehe blogi "Leili metsalood". Kobra Jüri talu maadel vooris kotkavaatlejaid, fototuriste ja jahimehi, korduvalt külastas televisioon.

Ka Leili ise tunnistab, et ta pole paduroheline puukallistaja. Kasvõi 2018, kui ETV saade "Osoon" viimati tema juures käis, tõsteti teda esile kui vastutustundlikku metsamajandajat.

"See, mis viimased aastad on toimunud siin ümberringi – see teda väga valusalt puudutas ja see talle absoluutselt ei meeldinud. Tema jaoks see tasakaalupunkt pigem oli ikkagi looduse poole, mitte puidu poole," sõnas Raini.

"Tähendab, ega ma ei ole absoluutselt vastu, vaid see on teatud piirides. Kui mul ikka oma mets on ja raha tarvis on ning asi on põhjendatud, siis olen raiunud," lausus Leili.

Veel 2023 pälvis Leili Erametsaliidu kõrgeima tunnustuse, aga paraku vaimne tervis halvenes vanuse edenedes niivõrd, et 2024 panid arstid ametliku diagnoosi: dementsus. Kuid teovõime äravõtmist ei pidanud pere tol hetkel vajalikuks. Veel aasta sai ta Vändra kodus poegade ja sotstöötaja abiga hakkama. 2025. aasta novembri lõpust elab hooldekodus.

"Siin ei ole viga midagi, ainult ei ole ju kodu. Aeg-ajalt saab kodus ka käia. Ega siis väga hullu ei ole," ütles Leili.

Pealinnas elavad lapsed käivad tühjaks jäänud emakodu hoidmas ja 8. veebruaril oli noorem poeg taas seal ning otsustas igaks juhuks vaadata Leili e-postkasti.

"Juhuslikult vaatan: ametlikud teadaanded, et keskkonnamõjude hindamise ärajätmise otsus! Mõtlesin, et mis asja? Võtsin selle lingi lahti ja seal oli eelhinnang. Kui ma lugesin neid esimesi ridu "volituse alusel"… Siis ma sain aru ja tegelikult hakkasid käed värisema," sõnas Raini.

"Uurides ja logides sisse metsaportaali oli seal ilusti näha, et sinna on väljastatud metsateatised ehk rahvakeeles raieload. Loomulikult selle käigus ta helistas mulle mitu korda, et kuule, mis toimub ja kas sina tead midagi? Loomulikult mitte teades oli meie esimene mõte, et lähme kähku metsa," ütles Lauri.

Vanem poeg Lauri uuris samal ajal asja oma kodus arvuti kaudu, noorem poeg Raini kimas Vändrast umbes kuue kilomeetri kaugusel asuvale kinnistule.

"See oli ikka üsna šokk, kui ma tulin, sest see esimene emotsioon oli, et miks ma kimasin siia, et äkki on veel harvester siin. Äkki midagi toimub, äkki saame käe vahele, et kutsun politsei või midagi ja paneme asja seisma. Siis ma nägin neid rööpaid ja hakkasin mööda neid rööpaid minema, isegi lausa jooksin. Mul oli veel nelja-aastane laps autos ja ütlesin talle, et oota. Emotsioon niimoodi kees. Ühesõnaga, endast väljas olin, jooksin kohale ja kui ma nägin seda jalgpalliväljakut, siis mõtlesin – selge, hilja, läinud!" sõnas Raini.

"Jõudis sinna ja ütles, et lageraie!" lausus Lauri.

Kõnealune Piiri kinnistu asub Põhja-Pärnumaal Mukri raba looduskaitseala kõrval. Tagantjärele näitavad dokumendid, et krundil on välja mõõdetud kaheksa eraldist, millest raiuti lagedaks viis, kogupindalaga 5,8 hektarit.

"Konkreetselt selle eraldise peal oli 90-aastane männik. Ütleme nii, et siin oli segamets, aga põhiliselt männid. Ülejäänud eraldistes olid kased, kuused, männid ehk niisugune segamets," sõnas Raini, lisades, et ei ole võimalik, et ema ei saanud säärase otsusega kindlalt nõus olla.

"Teades seda kinnistut konkreetselt ja seda metsa, mis on looduskaitseala kõrval – seal on väga kena raba –, siis selles metsas on metsise elupaigad ning tundus ema vaatest täiesti ilmvõimatu, et see on ema soov. Järelikult me haistsime seal kohe mingisugust karvast kätt," lausus Lauri.

Lauri tegi juba samal õhtul avalduse politseisse ja pöördus "Pealtnägija" toimetusse. Ühiselt hakati detektiivitööd tegema. Leili telefoniväljavõttest ja e-kinnisturaamatust on näha, et viimase aasta jooksul on talle helistanud ja tema kinnistute kohta päringuid teinud mitu kokkuostufirmat, nagu Eesti Maavara, mis on "Pealtnägija" saates ja mujal meedias varemgi negatiivset tähelepanu pälvinud.

"Väga selgelt on teda rahvakeeles pommitud. Kasutatakse nii-öelda maaklereid, kes proovivad leida neid metsaomanikke, teha kindlaks selle metsa liigid, mis on kõik ilusti avalikult ja kättesaadavad metsaportaalis, mis on omaette teema veel. Tegelikult hiljem metsatöötlejaks võib-olla veel teine, kolmas või isegi neljas firma," sõnas Lauri.

Hooldekodus on Leili seisund palju paranenud, aga vanadaam ise ütles, et ei mäleta neist kõnedest midagi ja ülesostjad hoidsid temast viimasel ajal hoopis eemale.

"Nad on tüdinenud minust. Võib-olla mu nimi on ka tuttavaks saanud nii televiisorist kui ka võib-olla ajakirjadest või ajalehest vahest ja on rahule jäetud. Eriti rahulik on viimasel ajal, ei tülitata enam," vastas Leili küsimusele, kas teda on ka tülitatud ettepanekutega, et naine maad müüks.

"Ema seisukord vahetult sel ajal oli juba selline, et ta oli enamus aega tegelikult pikali ja see on ka üks põhjus tegelikult, miks me ta hooldekodusse nii-öelda viisime. Ta oli sellises seisus, et ta reaalselt ei saanud enam endaga hakkama. Ma ei saa välistada, et keegi kasutas nii-öelda seda olukorda ära, et nad tegid piisavalt agressiivselt kõnesid peale ja said olukorrast aru ning julgesid teha selle käigu, mida nad tegid," sõnas Raini.

Tagantjärele leidis "Pealtnägija" metsaregistrist, et umbes kaks nädalat enne hooldekodusse paigutamist, 10. novembril on Leili justkui allkirjastanud volikirja ja kasvava metsa raieõiguse müügi lepingu firmaga Agriwood, mida esindas omakorda volituse alusel keegi Rauno Vernik. Leili aga firmast Agriwood midagi ei tea. Samuti ei tunne Rauno Vernikut.

"Mu ema põeb dementsust ja selgelt peale vaadates sellele situatsioonile, siis ema selle taga ise teadlikult olla ei saanud või teda kasutati selles olukorras väga selgelt kuidagi kurjasti ära," lausus Lauri.

"Mina võtan niimoodi, et see volikiri nii või teisiti on mittekehtiv seda erinevatel põhjustel. Oletame, et need inimesed kohtusid omavahel – minu ema ja see meesterahvas, kaunis noor meesterahvas pidi aru saama minu ema tervislikust seisust. Iga mõistlik inimene teeb sealt omad järeldused ning saab aru, millega on tegemist. Igal juhul on tegemist ühte või teist viisi pettusega," sõnas Lauri.

OÜ Agriwood on noor aga huvitav ettevõte. Ülenurme aleviku korterisse registreeritud firma asutati 2024. aastal ühe sendi suuruse osakapitali sissemaksega, mida suurendati 2025. aasta alguses 10 000 euroni. Ainus juhatuse liige on 37-aastane Kevin Kõre, kes avalikel andmetel on varem silma paistnud hoopis pokkeriturniiridel. Agriwoodi koduleht tõstab esile märksõnad: "usaldusväärsus ja professionaalsus" ning "personaalne lähenemine, kliendi huvidest lähtuv asjaajamine".

Juba esimesel majandusaastal ehk 2024. aastal märtsist detsembrini deklareeris Agriwood 1,2 miljoni euro suuruse käibe juures 119 366 eurot kasumit. Selle nädala alguse seisuga on aga firmal kukil hoiatused esitamata deklaratsiooni ja ligi veerand miljoni suuruse maksuvõla tõttu. Kõre loobus kaamera ette tulekust.

"Enne lepingu sõlmimist toimus maaomanikuga suhtlus mitme kuu jooksul. Lepingu allkirjastamise päeval viibis ettevõtte esindaja maaomaniku juures ligikaudu kaks ja pool tundi ning lepingu tingimused arutati detailselt läbi," kinnitas Kõre kirjalikus vastuses. Tema sõnul polnud firmal mingit alust arvata ega võimalust kontrollida, et proua kannatab dementsuse all.

"Antud juhul esitati need metsateatised paberkandjal koos lihtkirjaliku volitusega. Meie spetsialist kontrollis ja veendus, et ka sellel volikirjal on peal metsaomaniku telefoninumber ja kinnitas need metsateatised ära," ütles keskkonnaameti metsaosakonna juhataja Olav Etverk.

Etverk kontrollis "Pealtnägija" palvel järgnenud asjaajamist ja väidab algul, et kõik oli korrektne. Ehkki lõviosa metsateatisi esitatakse praegu digiallkirjaga, siis keskkonnaamet aktsepteerib ka paberkandjat. Siiski – kui 2019. aastal paljastati suur pettus Hiiumaal – hakati nõudma, et lihtkirjalik volikiri sisaldaks metsaomaniku telefoninumbrit. Leili puhul küll kontrolliti, kas tegu on tema numbriga, aga ei helistatud talle, sest pettuse tõenäosust peeti kaduvväikeseks.

"Spetsialist ei eksinud meie sisemiste kokkulepete ja protseduuride osas. Tal ei tekkinud kahtlust, et see volikiri oleks võltsitud, seda enam, et on väga ebatõenäoline, et esitatakse võltsitud volikiri, mille peale on pandud metsaomaniku õige telefoninumber ja riskeerides sellega, et sinna helistatakse ja kontrollitakse volikirja. Selles võtmes meie poolt on kõik korrektne," sõnas Etverk.

"Meil on üks riigiasutus, kes on nõus pimesi aktsepteerima mida iganes. Mina ei suuda seda mõista, et meil 2025-2026. aastal veel kuskil aktsepteeritakse lihtvolitust varade käsutamiseks. See on täiesti absurdne!" lausus Raini.

"Vaatamata sellele, mida me oleme kõik lugenud ja teame tema suurepäraseid "Leili metsalugusid", siis Leili Mihkelson ikkagi ka tegeles oma metsa majandamisega nii, et selles võtmed meil kahtlusi ei tekkinud," sõnas Etverk.

Etverki sõnul menetleb keskkonnaamet aastas ligi 100 000 metsateatist. Neist sadakond esitati mullu lihtkirjaliku volitusega. Keskkonnaamet ei hinda osalejate tervislikku seisundit ega näe tehingu hindu. Aga kui silmitseda volikirja terasemalt, selgub, et see koostati 10. novembril 2025 kehtivusega 10. november 2025 ehk üheks päevaks. Raieload taotleti alles 17. novembril ja väljastati 5. detsembril.

"Kui volikiri kehtib ühe päeva, 10. november 2025 ja keskkonnaamet teeb sellesama volikirja alusel erinevaid kandeid, kui avaldus on esitatud 17. novembril, siis vabandage, aga mina loen sellest välja selle, et see on kehtetu volikiri selle tegevuse jaoks, mida on teinud keskkonnaamet," ütles Lauri.

"Ilmselgelt on seal vastaspool näpuka teinud ja on kirjutanud sinna 2026 asemel 2025," sõnas Raini.

Agriwoodi juht tunnistabki tagantjärele, et volikirja kuupäevaga tekkis "näpuviga" ja kestuseks mõeldi aastat. Kui keskkonnaameti osakonna juht "Pealtnägijalt" "näpuveast" kuuleb, ei taha ta algul uskuda.

"Tunnistan ausalt, et ma ei ole sellise pilguga seda volikirja vaadanud, aga kui see oleks niimoodi, siis kindlasti oleks seda märganud meie spetsialist. See tähendab seda tegelikult, et kui see on niimoodi, siis juriidiliselt võttes volikiri ei kehtinud," lausus Etverk.

"Minu jaoks isegi ei oma väärtust, kas seal ukse taga käidi ja see on reaalselt ema allkiri seal. Vaid tegelikult on see ühest riigiasutuse uksest niimoodi sisse jalutanud, et mitte kedagi pole huvitanud isegi, mis sinna on kirjutatud. Kas on nüüd räme ametlik eksimus või on see kokkumäng. Mina ei näe muud lahendust," ütles Raini.

Leili pojad on jahimehed ja Raini ka omal ajal metsandust õppinud, seega teavad teemat üle keskmise hästi. Nad ei jõua ära imestada, kuidas keskkonnaamet loobus keskkonnamõjude hindamisest ja neid vihastab, et raie käigus pöörati pinnas kohati kapitaalselt segi. Viimane nöök on tehingu hind: 12. detsembril kandis Agriwood Leili kontole lepingu kohaselt 44 000 eurot, kuid hiljem tehtud ekspertiisi järgi on välja raiutud 1572 tihumeetri adekvaatne hind suurusjärgus 100 000 eurot.

"See ongi näide sellest röövellikust maaklerlusest, mis toimub," lausus Lauri.

"Nende vaade oli see, et inimene oli teovõimeline, kirjutas alla, kõik on korras ja leping on tehtud ning raha on laekunud, et mis te siin jaurate, et kõik on seaduspärane. Ma arvan, et asi on põhimõttes praegu, et sellist röövellust ei saa lihtsalt lubada," sõnas Raini.

Kui "Pealtnägija" Leilit hooldekodus külastas, palusid pojad mitte talle otse öelda, et tema mets on maha võetud.

"Kõik on suurepärane. Elu on olnud väga ilus. Ja eriti asjalik on, et teie olete… (viitab oma lastele - toim)," sõnas Leili.

"Tema jaoks oli see elu, see oli tema töö viimased 30 aastat. Ta väga-väga tahtis ja hoidis seda. Te võite ise Leili blogist lugeda, kuidas ta kirjutab seal naaberkinnistutel toimunud raietest. Üks lause oli see, et "mul pisarad voolasid, kui ma vaatasin, et see harvester õgib seda puitu". Me ei teadnud, kuidas see talle mõjub, kui talle otse öelda, et tema metsas on toimunud selline asi ja selline vargus," ütles Raini.

"Ema on väga hoitud ja tema hingelähedane mets on lageraina maha võetud. Lihtsalt meie hinnangul täna mõjuks see talle emotsionaalselt ja väga laastavalt. See on puhas inimlik pool," sõnas Lauri.

"Ma arvan, et ema ei mõista paljude asjade tänast reaalset karmust võib-olla nii, nii selgelt kui meie. Aga see asi, ma arvan, teeks talle hingepõhjani haiget," lisas Lauri.

Halvemal juhul, kui mäluhäirete all kannatav Leili luiskab meile ja tegelikult andis nõusoleku raieks – isegi kui lõpuks selgub, et proua oli juriidiliselt teovõimeline –, siis raie tehti ikkagi poegade sõnul aegunud volikirjaga ja röövelliku hinnaga. Nad ei hooli enda sõnul niivõrd rahast, kuivõrd põhimõttest.

"Minu eesmärk on mingis määras vähendada sellist röövellust, mis siin praegu toimub selles osas, et nii lihtsasti saadakse eraomandi andmeid. Nii lihtsasti peedistatakse neid eraomanikke. Looduse kaitsmisest, väärtuste hoidmisest me ei räägi siin üldse. See on puhas puidu jahtimine rämedal kujul," sõnas Raini.

"Teine pool on see, et riigis ikkagi mingite andmetega ümberkäimine peab selgelt muutuma ja peavad ametkonnad, kes sellega kokku puutuvad, tegema väga selgeid muutusi," lausus Lauri.

Agriwood saatis "Pealtnägijale" veel kommentaari, mille kokkuvõte on, et nemad pole ei hinna ega asjaajamisega Leili Mihkelsonile ülekohut teinud. Keskkonnaamet teatas pärast järelemõtlemist, et eksimus ei tee neile au ja niisuguse volikirjaga poleks tohtinud raielube kinnitada, aga kuna raie tehti siiski ära paberite alusel, mida tol hetkel peeti kehtivaks, on kõik siiski seaduslik. Ehk siis lihtsas keeles – kahju küll, aga meie seda kinni ei maksa. Ilmselt hakatakse selle üle veel kohtus vaidlema.