Märtsi alguses valmis "Pealtnägijal" lugu, kuidas tuntud metsaaktivist ja loodusblogija Leili Mihkelson langes ärimeeste küüsi, kes meelitasid dementsust põdevalt naiselt välja volikirja ja raiusid maha viis koma kaheksa hektarit tema metsa. Lugu läks hinge ka mehele, kes töötas varem sarnases firmas. Riskides sanktsioonidega, jagas ta infot ja andis intervjuu selle kohta, kuidas äri käib. Isegi kui tegevus on juriidiliselt korrektne, avab see loodetavasti avalikkuse silmad ja raskendab ametnikel rikkumiste eiramist.

"Mul oli sügavalt kahju, et inimesed endiselt petuskeemide või ebaõigluse ohvriks langevad," nentis Markus. Pseudonüümi Markus kasutav mees on endine metsavahendusfirma töötaja. Mihkelsoni juhtum tuletas talle meelde aegu, kui ta ise inimestele helistas. "Mõtlesin, et olen midagi õigesti teinud, et sealt ära läksin," lausus Markus.

Leili Mihkelsoni lugu on mitmeti tähelepanuväärne ja emotsionaalne. Esiteks oli naine ise tuntud loodushoiu ja vastutustundliku metsamajandamise propageerija. Teiseks - Mihkelson on 83-aastane ja põeb dementsust. Ta ei mäleta, kuidas tekkis tema allkirjaga volikiri, mille alusel raiuti mullu Vändra kandis metsa. "Isikukood? Jaa, allkiri on minu sonksud siin. Oh, taevake!" imestas Mihkelson dokumenti vaadates. Hiljem selgus, et volikiri oli aegunud ja puidu väärtus oli ekspertiisi kohaselt ligi 100 000 eurot, kuigi omanikule maksti vaid 44 000 eurot. "Sellist röövellust ei saa lubada," sõnas poeg Raini Mihkelson. Pereliikmed tunnevad end solvatuna ja petetuna.

Ent laiem küsimus, mis puudutab ka paljusid teisi, kõlab - kuidas teadsid metsaärikad nii palju proua Leili kohta ja milliste võtetega ta ikkagi nõusse saadi? See toobki meid vilepuhuja juurde, kes töötas metsavahendajate kõnekeskuses ja astus ärist välja paar aastat tagasi. "See hakkas mulle lõpuks nii kuidagi vastumeelt olema ja neid inimesi nagu tüüdata ja kuidagi teise varast rikastuda et /…/ ja see oli mulle nii-nii vastukarva, et ma otsustasin, et see töö ikkagi ei ole minule," rääkis Markus.

Asjassepuutuvad ettevõtjad kinnitavad kirjalikult, et tegelevad metsa ausa väärindamisega ja nende tegevus on legaalne. Andmekaitseinspektsiooni (AKI) jurist Kirsika Kuutma nentis, et kuigi sellised kõned on ebaeetilised, ei pruugi need olla seadusevastased. Kuutma märkis, et kõnede tegemine ei tähenda automaatselt seaduserikkumist, sest kui metsafirmal on isikuandmete töötlemiseks õiguslik alus, võib tegevus olla õiguspärane.

Aastate jooksul on kahtlaste võtetega vahendajatest korduvalt räägitud. Sageli on mainitud firmat Eesti Metsameister, mille asutaja Taavi Lellep on sektoris tänaseni tegev.

Teema oli seda teravam, et tihti oli kontrast metsaomanike ja ülesostjate elustiili vahel silmatorkav. Ajapikku tekkis hulk sarnaseid firmasid, mis on läbi põimunud kas otse omanike või kaudsemalt koostöö kaudu, mille põhitegevus oli ikka metsavahendamine ja käekiri sarnane. Millega satuti ka maksuameti hambusse…

Ringkonnaprokurör Aapo Rehi sõnul on Metsameistriga seotud palju ettevõtteid, mis on süüdistuse kohaselt loodud maksudest kõrvalehoidmiseks.

"Osad on nii-öelda tütarettevõtted, kui nii võiks öelda, teised on sellised ettevõtted, kes justkui osutavad Eesti Metsameistrile teenust, kuid tegelikult sisuliselt on ikkagi sellised ühe inimese ettevõtted, OÜ-d, mis ongi loodud selleks süüdistuse kohaselt, et pääseda tööjõu maksude maksmisest ehk siis kanda Eesti Metsameistri teenustasu otse selle konkreetse juriidilise isiku kontole ja sealt justkui Eesti Metsaministrit enam ei huvita, mis sellest rahast edasi saab, kas sellest maksud ära makstakse või mitte," rääkis Rehi.

Prokuratuur süüdistab firmat ja selle endisi juhte Lellepit, Mart Sander Mõtsa ja Karlos Airapetjani töötasudega skeemitamises, mis tõi miljon eurot maksukahju. Osapooled eitavad süüd ja väidavad, et Airapetjanil polnud Metsameistriga töösuhet.

Airapetjanile kuulub ettevõte 1Forest Group, kus töötasid Markus ja Kevin Kõre. Kõre asutas firma Agriwood, mis tegi tehingu Mihkelsoniga. Markuse sõnul on firmade võrgustiku eesmärk jälgi segada. "Inimesi tüüdati päeva jooksul kolme-nelja-viie-kuue erineva firma poolt," kirjeldas Markus.

Markus töötas Tartu "plaskus" asunud 1Foresti kontoris ja tegi päevas 40–60 kõnet. Sisejuhised andsid ette täpsed dialoogid, kuidas kliente moosida. "Sa ei pidanud välja mõtlema, mida küsida. Kui midagi läks sassi, said spikri pealt vaadata, kuidas inimest tehingu poole suunata," rääkis Markus. Müügiargumentidena kasutati väiteid hindade languse ja tormimurru ohu kohta.

Mõni näide kliendi maha murdmise ehk closingu argumentidest: "Hinnad langevad järgmisel kuul tõenäoliselt 10 protsenti"; "Meie eelarve on piiratud ja saame osta ainult fikseeritud arvu kinnistuid. Kes annavad kindla vastuse esimestena, neile kindlustame tehingu"; "Kas olete arvestanud, et sellel kinnistul on suur tormimurru/üleküpsemise oht?". Firma sisekorraeeskiri ei jäta fantaasiale ruumi, mis on eesmärk: "Päeva ei lõpeta kell, vaid päeva lõpetab eesmärgi täitumine"; "Ma tulin tööle selleks, et raha teenida!"

"Üllatas see nahaalsus. Kuidas tegelikult niinimetatud potentsiaalsetele klientidele lähenetakse ja millise agressiivsusega ja süstemaatiliselt seda tööd tehakse," lausus Lauri Mihkelson.

Vandeadvokaat Liisi Jürgeni sõnul sarnanevad need kõned psühholoogiliselt petukõnedega, kus küsitakse PIN-koode. "Põhimõte on sama: inimesed pannakse olukorda, kus neil tekib tunne, et nad peavad oma metsast loobuma," selgitas Jürgen.

Lauri Mihkelson ütles, et selliste jutupunktide peale murduvad ka tugevamad inimesed.

"Ema puhul selgelt ei olnud terve inimesega tegemist, kuna kannatab mäluhäirete all, siis ilmselgelt ta ei adunud, mis kontekstis teda üritatakse püüda. See on nõrgemate ärakasutamine väga-väga nahaalsel viisil. See siin on ikkagi viitab väga üheselt sellisele väga piiripealsele tegevusele kui mitte juba puhtalt petuskeemile," rääkis Mihkelson.

Õigusbüroo Njord partner Liisi Jürgenil on olnud viis klienti, kellel oli probleeme pealetükkivate metsavahendajatega. Kas asi selles, et eakamatel on rohkem kinnisvara või midagi muud, kuid talle torkab silma just pensionäride piiramine.

"Just kõige markantsemad juhud võib-olla, et kus siis klient ja tema tädi on olnud metsamaa kaasomanikud tänaseks ligi 20 aastat tagasi, tädi on 70ndate teises pooles ja saab siiamaani kõnesid. Heal päeval üks kõne päevas, halval päeval kolm, aga on ka seitsme kõnega päevi olnud. Klient, kes on siis 30ndate lõpus olev täistööealine inimene, tema saab neid oluliselt vähem. Teisel juhul on samamoodi, et vanaisa, 80ndate esimeses pooles olev härrasmees saab neid kõnesid nii palju, et lõpuks perekond otsustas, et otsivadki siis nii-öelda ausad metsatöölised, kellega siis tehing ära teha, nad tundsid nii suurt survet," rääkis Jürgen.

Teisipidi oli surve ka kõnekeskuse töötajatel, kelle tasu sõltus otseselt kasumist. Näiteks Markuse lepingus toodi selgelt välja astmed: kui firma teenis tehingult kuni 10 000 eurot, oli tulemustasu 10 protsenti; kui tehingu kasum jäi 20 000 euro sisse, oli tulemustasu 12,5 protsenti ja nii edasi kuni 20 protsendini, kui kasum ületas 40 000. Leili Mihkelsoni tehing langes teoreetiliselt just sellesse vahemikku.

"Leili juhtum on niisugune äärmuslik näide, aga tüki hind oli kuskil 100 000 ja tehing löödi lukku tegelikult minimaalse summaga, kuskil 44 000 eurot. See kõik, mis sinna vahele jääb, see ongi nii-öelda see, kust siis hakkab maaklerile see tasu tulema," lausus Markus.

"Neid motiveeritakse väga kõvasti töötama, tegema võimalikult suuri vahendusi ehk siis osta võimalikult madala hinnaga, pressida see hind nii madalaks kui on võimalik, ja selle pealt, et siis kui edasi müüakse, et see kasum tuleks võimalikult suur," rääkis Rehi.

"Maaklerfirmadel ei ole endal mitte mingit tehnikat. Neil ei ole väljavedukit, neil ei ole harvesteri, mitte midagi. Kogu see süsteem, kuidas see nagu välja näebki, et inimene müüb mulle metsa absurdselt väikese summaga maha, ja mina omakorda müün siis teistele firmadele, kes omavad tehnikat, ja kes suudavad selle metsa maha võtta ehk siis lõppkokkuvõttes metsa pealt peab omanik maksma kahele firmale kasumit," rääkis Markus.

Tähelepanuväärne on, et kuigi Markus töötas justkui 1Forest Groupis, siis hinnalaed, kui palju raieõiguse või kinnistu eest pakkuda, määras Eesti Metsameistri juures töötanud hindaja. Kasumi teenimist ei saa eraettevõtjale ette heita, küll aga on pomm Markuse väide, et mitu firmat kasutasid ühte keskset andmebaasi, kuhu on kogutud lisaks avalikele kinnistu- ja metsaandmetele ka telefoninumbrid ning muu isiklik info nagu sugulussidemed. Andmebaas kandis varem nime Estate Solutions, nüüd E-Solutions ja kõrvalised sinna ei pääse.

"Kui on katastri peal või siis selle üldse selle kogu metsatüki peal mitu omanikku, ka need tulevad seal välja koos telefoninumbritega. Sinna lisaks veel, kui inimesele on helistatud teistest metsandusfirmadest ja nad sinna midagi on juurde lisa lisanud, mis on nagu nende kõnedest välja tulnud, mis mulle või teistele maakleritele on oluline, siis ka see on sinna kirja pandud. Ma saan kõike sealt lugeda, ma saan orienteeruda seal, kuidas ma oma kõne üles ehitan inimesega," rääkis Markus.

"Me ei tea, kust sinna need andmed tulevad. Küll aga me teame, et need sisaldasid andmeid kinnistusregistrist, need sisaldasid andmeid ilmselt ka mingil määral rahvastikuregistrist, inimese kontaktandmeid ja teame seda, et vähemasti nimede mõttes oli see andmebaas alati kaasaegne ehk siis need andmed pidid kuidagi reaalajas sinna tulema," rääkis Rehi.

Rehi kinnitas, et andmebaas ei ole küll poolelioleva Eesti Metsameistri maksu-kriminaalasja fookuses, aga on korduvalt kohtusaalis jutust läbi käinud. Ühelt poolt on igati loogiline, et müügi organiseerimiseks on vaja mingit tööriista. Teisalt on juba aastaid meedias spekuleeritud, kas kusagilt võis toimuda massiivne andmeleke. Markus ei tea, kes baasi lõi, kust andmed pärinevad ja kuidas neid uuendatakse, aga tema sõnul ei tohtinud sellest trahvi ähvardusel rääkida. See on ka põhipõhjus, miks ta esineb siin saates anonüümselt.

"Kui küsitakse, kust sa näiteks telefoninumbriga said, sa pead mingisuguse valega inimesele peale minema, et kas said naabri käest või autokuulutusest kasvõi. Pidid allkirjastama lepingu, et pead oma suu kinni hoidma, seda andmebaasi tegelikult üldse ei eksisteerigi," rääkis vilepuhuja.

Airapetjan ütles, et mitte mingisugust andmebaasi ei ole.

"See, kuidas töö käib, on igal ettevõttel endal teada, kes kasutab reklaami Facebookis, kes teeb Maalehes reklaami, kes teeb raadioreklaami, eks ole, iga ettevõte nagu ise otsustab, kuidas teeb, kuidas mitte. Andmebaasi küll eksisteeri, et see on niisugune, ma ei tea, huvitav… Minul ei ole seda, 1Forest Groupil ei ole ja mina ei… minule teadaolevalt mitte kellelgi sellist asja. Jõudu teile, kui te selle leiate. Mul pole mitte mingisugust teadmist selle kohta," sõnas Airapetjan.

Kuigi Airapetjan väidab algul, et ei saa üldse aru, millest jutt käib, siis kui saadame mõned tõendid, läheb huvitavaks. Esiteks kaob veebileht, mida me polnud veel neile nimetanud, kohe netist. Eesti Metsameister ja 1Forest Group teatavad kirjalikult, et neil küll oli koostöö, aga see lõppes 2024 märtsis, puudutas ainult kaardirakendust ja mingeid isikuandmeid ei jagatud. "Koostöö raames pakkus Eesti Metsameister 1Forest Groupile metsandusalaseid tugiteenuseid, sealhulgas ka kinnistute hindamisteenust ja erialast konsultatsiooni. Koostöö hulka kuulus ka tehnilise kaardirakenduse rentimine," kirjutab firma tegevjuht Joel Lobjakas. "Tegemist ei olnud ühiselt hallatava kliendibaasiga ega lahendusega, kus erinevad ettevõtted jagaksid omavahel isikuandmeid." Lobjakas selgitas, et koostöö lõpetati, sest nimetatud isiku tegevus polnud "kooskõlas meie põhimõtete ja väärtustega" ning "Pealtnägija" küsimused olid "hea meeldetuletus, et kasutuseta veebileht maha võtta."

Andmete päritolust rääkides viitavad firmad avalikele andmebaasidele, oskuslikule veebi kasutamisele ja telefonitööle.

"Mind isiklikult väga häirib, et minu enda või minu ema andmestikku sellisel viisil sinna kogutud, töödeldud ja seda siis sihilikult kasutatud," ütles Lauri Mihkelson.

"See ei ole okei, kui on avalikus registris avalikud andmed ja ma saan neid vaadata, ei tähenda, et ma võiksin need kõik kokku koguda ja suvaliselt edasi töödelda, tegelikult ebaseaduslikku töötlemist teha kas siis muu ebaseadusliku tegevuse toetuseks või siis moraalselt kaheldava tegevuse toetuseks või ka tegelikult täiesti seadusliku tegevuse toetuseks, seda ei tohi teha. Suvaline isikuandmete töötlemine ei ole lubatud," sõnas Jürgen.

"Minu loogika ütleb, et see ole seaduslik. Kui see andmebaas nii ülisalajane on ja sellest absoluutselt mitte kellelegi rääkida ei tohi, siis pigem kahtlen selle seaduslikkuses," sõnas Markus.

Jürgen on eriti kriitiline, sest pöördus juba viis aastat tagasi sarnaste firmade müügikõnedest tüdinenud kliendi nimel Andmekaitse Inspektsiooni, aga AKI küsis potentsiaalse rikkuja käest, et ega sa juhuslikult ei riku, eks ju, ja kui rikud, siis ära rohkem riku.

"Kui me küsime andmetöötleja käest, et nad ütleksid meile, kust need andmed pärit on, ja need ära kustutaksid, siis neil on koostöökohustus ja nad justkui peavad meile nii-öelda tõest infot välja andma," lausus AKI jurist.

Eesti Metsameister rõhutas, et on viimase kümne aasta jooksul muutunud märkimisväärselt professionaalsemaks, teadlikumaks ja tegutseb läbipaistvamalt ega toeta ega aktsepteeri praktikaid, mis ei ole kooskõlas seaduste, heade tavade või läbipaistva ettevõtlusega.

Firma teeb enda sõnul 600 kuni 1000 erinevat metsa- või maatehingut ja paneb mulda poolteist miljonit uut puuistikut aastas, sponsoreerib sporti ja tegeleb muu heategevusega. Nõukogu esimees Taavi Lellep elab märkimisväärse osa ajast Dubais ja tegeleb ärimentorlusega, aga võtab jätkuvalt sõna metsapoliitika küsimustes. Seda enam rõhutatakse, et seadusi järgitakse täpipealt: "Andmeid töödeldakse üksnes õigusliku aluse olemasolul ning süsteemide vastavust on hinnatud koostöös advokaadibürooga."

"Kui on selline piiri peal tegutsemine ja aastatepikkune tegutsemine ja kust on näha ju meie vilepuhuja kaudu, et massiline andmete kogumine on toimunud, siis ma eeldaksin jõulisemat tegutsemist," sõnas Lauri Mihkeson.

"Muidugi mõista, see tegevus kõlab äärmiselt ebaeetiliselt. See tegevus kõlab väga kahetsusväärselt, et selliseid asju justkui ei peaks ju olema ja inimesed tajuvadki, et see privaatsuse riive ongi äärmiselt suur, sest nende andmed on kokku kogutud kuhugi andmebaasidesse. Aga selleks, et sellele anda sellist hinnangut, peaksin ma ikkagi sellesse nii-öelda sisse vaatama ja neid andmetöötleja selgitusi sinna juurde kuulma. Pelgalt selliste kaudsete vihjete või kuulujuttude pealt me kindlasti sekkuma ei hakka. Meil peab olema vähemalt mingigi kontrollitav fakt, et me saaksime midagi teha või mingi menetluse selle najal püsti panna," rääkis AKI jurist.

Proua Leili Mihkelson, kellest lugu käima läks, tähistas 10. aprillil 83. sünnipäeva jalutuskäigu ja istumisega pereringis. Järgmisel nädalal toimub aga kliimaministeeriumis ümarlaud, kus arutatakse võimalikke muudatusi metsaregistri infole ligipääsemises, tõukuvalt just tema juhtumist.

Konkreetselt Leiliga tehingu teinud firma Agriwood juht Kevin Kõre teatas, et ei usalda "Pealtnägijat" enam, et anda mingeid kommentaare. Sinnamaani, kuni keegi sõltumatu pole salapärast andmebaasi või kaardirakendust näinud, on kõik ikkagi spekulatsioon.

Inimestele soovitus – kui te kõnesid saada ei soovi, öelge seda selgelt ja paluge ka oma andmed kustutada. Laiemalt on kaalumise koht – kui tahame olla läbipaistev ja ladus ühiskond, peame arvestama, et andmete avalikuna hoidmine toob kaasa ka omad riskid.