Tõnis Möldrilt saadikupuutumatuse äravõtmise üle otsustamine on tekitanud põhjendatult palju küsimusi selle tähendusest nii kriminaalmenetlusele kui ka ühiskonnale laiemalt. Mõneti šokeerivalt väitis juhtiv riigiprokurör Alar Lehesmets, et riigikogu otsuse nimetamine prokuratuuri umbusaldamiseks on julgeolekuoht. Selle terminiga ei tohi hooletult ringi käia, sest kellegi või millegi julgeolekuohuks nimetamisel on väga kaugeleulatuvad tagajärjed.

Siseriiklike julgeolekuohtudega tegeleb kaitsepolitseiamet. Nende ülesanded saab väga lihtsustatult jagada neljaks: esiteks põhiseadusliku korra kaitse, teiseks vastuluure, kolmandaks terrorismi tõkestamine ja neljandaks riigi julgeolekut ohustava korruptsiooni tõkestamine.

See tähendab, et julgeolekuoht saab olla vaid miski või keegi, kes vastab ühele nendest neljast. Kõige rohkem tõlgendamisruumi pakubki viimane ehk riigi julgeolekut ohustav korruptsioon.

Kaitsepolitseiamet tõi sel nädalal avaldatud aastaraamatus väga selge näite riigi julgeolekut ohustavast korruptsioonist. Kolm Koidula piiripunkti töötajat otsustasid kiirkorras piiriületuse eest altkäemaksu võtta, kuid nende kuriteod avastati ja nad mõisteti süüdi.

Teistel puhkudel ei ole kaitsepolitseiameti tõlgendused riigi julgeolekut ohustava korruptsiooni osas nõustumisväärsed. Näiteks ei näe mina alust, et Parvel Pruunsild ja Priit Humal oleksid vana ERM-i maja kaasuses* kuidagi julgeolekuohuks, kuid ometi on kaitsepolitseiameti Lõuna osakonna juht vande all tunnistanud, et nende kohta koguti teavet, nagu nad oleksid olnud julgeolekuoht. See tähendab ka, et erinevalt tavalise jälitusega tutvumisest keeldub kapo isegi ütlemast, millal ja mida koguti, rääkimata teabe tutvustamisest.

Just selliste tagajärgede pärast ongi probleemne, kui midagi või kedagi nimetatakse kergekäeliselt julgeolekuohuks.

Saadikupuutumatuse äravõtmisest keeldumine pole julgeolekuoht. See ongi seadusandliku võimu sisuline rakendamine, mitte lihtsalt koosistumine. Julgeolekuoht võib aga olla hoopis see, kui jõustruktuurid tahavad seadusandliku võimu tiibu kärpida ning astuvad selle jaoks konkreetseid samme.

Eelmisel nädalal surusid PPA, kaitsepolitsei ja prokuratuur ajakirjanduse kaudu valitsuse taanduma riigikogu poolt välja töötatud korruptsioonivastase seaduse muudatusest viisil, et riigikogul endal polnud võimalustki selle osas rohkem sõna võtta. Nii käitudes andsid jõustruktuurid edasi väga otsese signaali riigikogule, mida nad neist tegelikult arvavad.

Seega pole ka ime, et sel nädalal tekib riigikogu liikmetel vastuseis saadikupuutumatuse äravõtmisele. Eriti kui riigiprokuratuur soovib Tõnis Möldrit kohtu alla anda asjas, mille tuumaks on korruptiivsed jõulukaardid ning altkäemaksu kahtlus, mida üritatakse tõendada telefonikõnega, mille transkriptsioon ajas muutub. See on omaette skandaalne, kuidas saab asja alguses kuulda "raha toomist", mis uurimise käigus muutub "rahu toomiseks".

Kaitsepolitseiamet ja prokuratuur täidavad Eesti riigi jaoks mitmeid olulisi funktsioone ja seda ei saa ega tohi alahinnata. Kuid kui samad institutsioonid, kelle ülesanne on kaitsta põhiseaduslikku korda, asuvad korduvalt survestama seadusandjat – olgu siis ajakirjanduse kaudu, terminoloogiliste relvadega nagu "julgeolekuoht", või menetluslike valikutega –, siis muutub küsimus põhimõtteliseks.

Tugev demokraatia vajab nii tõhusat täitevvõimu kui ka seadusandlikku kogu, kes suudab toimida ilma kartuseta, et teda kriminaliseeritakse, diskrediteeritakse või ignoreeritakse. Seda tasakaalu on vaja alati kaitsta.

* Andri Rohtla oli ERM-i endise näitusemaja müümisega seotud kriminaalasjas Parvel Pruunsilla üks kaitsja.