Kui ootamatu see riigikogu otsus prokuratuuri jaoks ikkagi oli?

Kindlasti oli see ootamatu. Teisalt jälle prokuratuur ei tegele ennustamisega ega raja oma tööd eeldustele. Aga võttes arvesse, et viimase kümne aasta jooksul ei meenu mulle taolist olukorda, kus riigikogu oleks keeldunud saadikupuutumatuse äravõtmisest, siis loomulikult oli see üllatav.

Mis nüüd edasi saab?

Iseenesest on edasi üpris lihtne. Esimese variandina tuleb nüüd õiguslikult kaaluda. Ei ole ju välistatud, arvestades seda, kui vähe rahvasaadikuid täna otsuse langetamisel osales, et esitada uuesti see taotlus. Aga kui mitte seda teed minna, siis on järgmine samm lihtsalt oodata, kas ja millal lõpevad riigikogu liikme volitused.

Kas teile piisab sellest, kui esitate uue hääletuse palve koos samade materjalidega, mis te enne tänast hääletust õiguskantslerile esitasite, või peate esitama täiendavaid uurimismaterjale?

Meil täiendavalt midagi juurde lisada ei ole, kui see, mis on juba toimikus olemas. Eeluurimine ja tõendite kogumine on läbi viidud. Selles kontekstis nõuda vältimatult, et prokuratuur esitaks midagi uut veel juurde – sellisena see protseduur minu hinnangul ei käi ja ega ole ka midagi täiendavalt esitada. Nii et sisuliselt on see suuresti sellesama taotluse kordamine, kui see peaks jutuks tulema, aga nagu öeldud, see vajab õiguslikku läbianalüüsimist ja kaalumist, kas üldse sellisena toimida on mõistlik.

Aga näiteks Annely Akkermann (RE) kirjutas sotsiaalmeedias, et tema on ka jõulukaarte saatnud riigikogu kulul. Kuna nüüd härra Mölderi suhtes on uurimine algatatud, kas on ka mingisugune variant, et te mingi osa neist materjalidest võtate välja, et sellekohast süüdistust ei esitata?

Ma hästi ei saa sellest võrdlusest hetkel aru. See, et keegi teine on ka jõulukaarte saatnud, ei puutu iseenesest mitte kuidagi konkreetsesse menetlusse või ühte etteheitesse. Et mis asjaoludel neid jõulukaarte on saadetud jne. Olemata lugenud konkreetselt Annely Akkermanni kommentaari ja teadmata neid asjaolusid, ei saa ju anda hinnangut, kas need on täpselt võrreldavad kaasused või näited. Ja teiseks. Kui me ütleme, et keegi teine pani toime kuriteo, ei ole see õigustus kuriteo toimepanemiseks.

Suures plaanis ühtivad minu mõtted igati õiguskantsleri täna öelduga, et prokuratuuril ei ole mingisugust eraldiseisvat huvi ega vajadust tegeleda saadikute kuluhüvitiste küsimusega. Aga paraku peab prokuratuur täitma seadust. See, et saadikute kuluhüvitiste küsimuses on sedavõrd palju määramatust, segadust ja lahtisi asjaolusid, on puhtalt riigikogu liikmete enda asi korda teha. Selles osas mul on hea meel, et õiguskantsler otse ja ühemõtteliselt selle välja ütles.

Prokuratuur on sama meelt ja on seda ka ise varem välja öelnud, et riigil on panustada ressurssi olulisematesse ja keerulisematesse vaidlustesse. Tuleb lihtsalt see kulutuste kord selliseks teha, et sinna ei peaks sekkuma kriminaalmenetlusega, aga see on puhtalt riigikogu liikmete enda teha.

Härra Mölder ise ütles, et see hääletus peegeldab rahvasaadikute usaldamatust prokuratuuri suhtes. Kas te tunnete ennast puudutatuna sellistest väljaütlemistest?

Ma tunnen ennast puudutatuna tegelikult mitte ametikohta täites, vaid kodanikuna. Riigi kodanikuna ma leian, et sellised seisukohad võivad mingil hetkel muutuda ohtlikuks meie riigi julgeoleku vaates. Ma ei leia, et olukorras, kus prokuratuur täidab seadust, võiks hakata levitama vaateid, justkui riigi õiguskaitseasutusi ei saaks või ei tohiks usaldada. See on meie tänases julgeolekuolukorras väga ohtlik nähtus. Mina ütleksin kõigile, et mõelge enne, kui te selliseid seisukohti hakkate levitama, et kas see ikkagi on kohane, tarvilik ja vajalik.

Nii et te ei oska ka praegu öelda seda, millal see otsus langeb, kas te taotlete uuesti saadikupuutumatuse äravõtmist või loodate selle peale, et Tõnis Mölder järgmisesse riigikogusse ei kandideeri ja liikmeks ei saa ning järgmise aasta kevadel saab asja uuesti ette võtta?

Seda ei oska öelda, mis siis järgmine samm nendest kahest variandist on. Eks aeg näitab. Täna seda öelda ei ole võimalik puhtalt objektiivselt, sest see olukord on uus. Tuleb pisut nüüd mõelda, vaadata ja kui otsus on vastu võetud, siis vastavalt sellele toimetame.

Õiguskantsler on öelnud, et varasematel aastatel oli tal kaalutlusõigus, kas ta näeb, et süüdistus on piisavalt kaalukas ja põhjendatud, et minna rahvasaadikult saadikupuutumatust ära võtma. Praegu kehtib see seadus, et ta igal juhul peab asja riigikogu ette viima, kui teie palute. Kuidas teile tundub, kas õiguskantsleril võiks olla see kaalutlusõigus tagasi antud?

Mulle tundub tegelikult, et kui õiguskantsler ei pea prokuratuuri taotlust piisavaks või põhjendatuks, saaks ta ka täna selle prokuratuurile tagastada. Jään arvamusele, et kui prokuratuuri edastatav materjal ei ole piisav, siis sellele saab õiguskantsler tähelepanu juhtida ja taotluse tagasi saata, et seda täiendada või korrigeerida. Ta ei pea minema automaatselt riigikokku sellise paberiga või tõendipagasiga, nagu prokuratuurist talle läinud on.

Kuidas teil majas tööõhkkond on pärast seda, kui poliitikud räägivad, et prokuratuurile on umbusaldust avaldatud? Ja et see väli, kus te toimetate, on muutunud keeruliseks – näiteks eelmisel nädalal ütles põhiseaduskomisjoni esimees, et õiguskaitseorganid tegid toimingupiirangu seaduse eelnõu menetlemisel koos ajakirjanduse abiga kogulastele ära.

See väli ei ole kunagi liiga lihtne olnud. Kriminaalmenetlus tervikuna ongi riigi viimane abinõu, millega reageeritakse kõige keerukamatele ja raskematele rikkumistele. See on alati nii olnud. Aga mis on võib-olla ohtlikus suunas muutunud, on ühiskonnas levivad hoiakud, väärtushinnangud ja arusaamad – ja see on minu vaates oht juba ühiskondlikult laiemalt, mitte üksnes institutsioonile.

Kui võtta kasvõi tänast riigikogu hommikust hääletust, siis ilmselgelt ma ei ole jõudnud kõigi kolleegide tagasisidet kuulata ja nende arvamust selle kohta, et kas see on nüüd umbusaldusavaldus prokuratuurile. Pigem ma ütlen, et see on selline poliitiline väljendusviis. Prokuratuur lähtub oma tegevuses üksnes ja ainult seadusest ja sellest, mille seadusandja on kirja pannud. Ja siin on paslik rõhutada, et ka selles asjas on tehtud toimingud kõik kohtu loal. Prokuratuur ei toimeta õiguslikus vaakumis, vaid tegevus allub järelevalvele ja kohtulikule kontrollile ja kohtud on antud juhul selles menetluses andnud ka erinevateks riiveteks oma autoriseeringu. Öelda justkui, et prokuratuuri tuleks eraldiseisvalt umbusaldada, annab ühiskonnale vale signaali, kui me õõnestame õiguskaitseasutuste usaldusväärsust.