Riigikogu tegi hiljuti ühe otsuse ja sellele järgnes päris huvitav debatt. Pean silmas saadikupuutumatuse äravõtmist, mille käigus käsitleti erinevate institutsioonide, sh ka õiguskantsleri rolli ja meenutati ka allakirjutanut kui "peavalu põhjustajat".

Aja möödudes ilmneb üha selgemalt, et õigus on heas mõttes subjektiivne ja kannab endas neid põhimõtteid ja väärtusi, mida ühiskond on mingil vastaval ajahetkel oluliseks pidanud.

Lugedes intervjuud endise peaprokuröri, nüüdse vandeadvokaadi Norman Aasaga jääb selline mulje, et praegu oleks justkui teine prokuratuur, uus prokuratuur. Et kunagi olid asjad õigemad.

Aga kindlasti see nii ei ole. Umbes 15 aastat tagasi hakati suruma prokuratuuri (peaaegu) kõrgeima astme kohtu rolli, kes valdab ülimat tõde ja valib siis n-ö õige raja. On üks "õige" tee, nii nagu prokurör otsustab, ja teised institutsioonid – riigikogu, kohus, advokaadid ja õiguskantsler – ainult vormistavad.

Austatud endine peaprokurör Norman Aas võiks sellega seoses natuke peeglisse vaadata, et kuidas asi toimis. Kahjuks see nii ju oli, mõjutati läbi meedia kogu ühiskonda. Mitte ainult immuniteedi asjas, vaid ka laiemalt. Muud institutsioonid lähtugu printsiibist, et ära vaidle ja vormista. Just immuniteedi osas vähendati 2011. aastal õiguskantsleri rolli.

Tahtlik oli, et õiguskantsler oleks ainult väike tehnik ja ei tohiks midagi otsustada. Siiski just põhiseadusest tulenevalt pidanuks õiguskantsler vaatama immuniteedi (saadikupuutumatuse äravõtmise) sisulist külge.

Aastal 2012 saatsin prokurörile saadikupuutumatuse äravõtmise taotluse tagasi, kuna see oli vastuolus põhiseadusega. Edasises menetluses asi läks isegi natuke hüsteeriliseks, väideti, et see on kriis ja nii edasi. Seega tambiti just 2014. aastal immuniteedi osas õiguskantslerit. Tulemus on see, et õiguskantsleri roll on saadikupuutumatuse äravõtmisel praktiliselt null.

Kuid Eesti on demokraatlik riik ja ühiskonna hoiakud muutuvad, levib arusaam, et õiguskantsleri rolli puutuv norm on saadikupuutumatuse äravõtmise otsustamisel vale. Tulem oli, et 14. aprillil 2026 ei aktsepteerinud riigikogu prokuratuuri taotlust. See oli ju loogiline.

Kui norm on vale, tuleb seda muuta. Selleks soovin õiguskantslerile ja riigikogule jõudu ja edu. Mis aga puutub prokuratuuri, siis praegune peaprokurör Astrid Asi, kes piltlikult öeldes peab helpima varasemate olijate keedetud suppi, on vägagi tasakaalukalt ja asjalikult selgitanud prokuratuuri rolli ja tööpõhimõtteid. Peamine on ühiskonna mõistmine, et prokuratuuri ülesanne ongi olla riigi poolt ja nimel süüdistaja, mitte eel- ega kõrgeim kohtuinstants.