Riigikogu liikmed on korruptsioonivastase seaduse osas erinevatel seisukohtadel. Mõned leiavad, et käest lasti hea võimalus, teised aga ütlevad, et taevas tänatud, sest muidu oleks tehtud samasugune käkk nagu hasartmängumaksuseaduse puhul. Kumb mõte teie hinnangul tõele lähemal on ja mis toimub selles osas, et saadikupuutumatuse äravõtmise taotlus ei läinud riigikogus läbi?

Kui alustada sellest viimasest, siis eile tehti kindlasti mingis mõttes Eesti poliitika- ja õigusajalugu, sest kunagi varem pole saadikupuutumatuse äravõtmise taotlus jäänud rahuldamata. Riigikogu selline õigus on põhiseadusesse sisse kirjutatud eelkõige parlamendiliikmete kaitseks ja see ei ole nii ainult Eestis, vaid ka paljudes teistes riikides.

Nagu ma ütlesin, on see mõeldud eelkõige selleks, et parlament saaks otsustada, kas menetlus on põhjendatud või tundub see hoopis rikub parlamendiliikme võimalust teha oma tööd.

Teine küsimus on muidugi, miks tehti selline otsus just selles kaasuses ja täna. Ma arvan, et seda ei saa vaadata täiesti eraldiseisvana. Riigikogu liikmed on küll selgitanud oma eilset otsust, kuid taustal on tunda üldist kriitilist seisukohta prokuratuuri ja õiguskaitseasutuste osas. Viimastel aastatel kasvanud kriitika võis olla see tõuge, mis antud otsust mõjutas.

Kahtlemata peavad nii riigikogu kui ka prokuratuur mõtlema, kuidas siit edasi minna. Lootus on, et pooled ei võta olukorda liiga emotsionaalselt ega jätka vastuseisu, vaid suudavad astuda sammu tagasi ja analüüsida, miks see nii läks.

Prokuratuuri suunatud kriitikaga võib mingil määral nõustuda, sest viimastel aastatel on ette tulnud tagasilööke just suuremates kriminaalasjades. Võib-olla tekitab arusaamatust ka see, miks tegeletakse vahel väiksemate ja ebaselgemate asjadega.

Teisest küljest, kui viidatakse segadusele õiguskorras – olgu selleks jälitustegevus või sideandmete kasutamine –, siis siin on tegelikult mängus ka...

Massiline pildistamine näiteks.

Jah, siin on ka seadusandja enda tegematajätmine. Nõustun oma kolleegi Allar Jõksiga, et riigikogu avaldas selle otsusega mõnes mõttes umbusaldust ka iseendale.

Kui vaatame Tõnis Mölderi juhtumit, siis kuidas edasi minna? Kas prokuratuur esitab uuesti taotluse? Tõenäoliselt õiguskantsler enam teist korda sellega välja ei lähe, aga ärme tema eest otsusta. Tõnis Mölder ei saa aga uinuda pehmel padjal, sest aasta pärast on ta riigikogu liikme staatusest prii. Jätame jõulukaardid kõrvale – asja iva oli selles, kas riigikogu liikmete rahajagamisel seati tingimus, et 25 000 euro eraldamise eest peab 10 000 sularahas tagasi saama. See võib järgmisel aastal samal ajal edasi minna.

Jah, parlamendiliikme puutumatus on mõeldud parlamendi, mitte tingimata konkreetse riigikogu liikme kaitseks ning see kehtib ainult mandaadi ajal. Tõnis Mölder on öelnud, et tõenäoliselt ta järgmistel valimistel ei kandideeri ja tema mandaat lõpeb järgmisel kevadel. Puhtalt juriidiliselt on pärast seda kui ta riigikogu liige ei ole võimalik süüdistus kohtusse viia. Parlament ei mõistnud selle otsusega õigust – ei Tõnis Möldrit õigeks ega süüdi –, vaid leidis, et parlamendis oleku ajal see kohtuasi alata ei saa.

Nii et järgmisel aastal samal ajal kuulab Tõnis Mölder tõenäoliselt prokuröride segakoori laulu "Palju aastaid soovime sulle". Kui tulla tagasi esimese poole juurde, siis need kaks juhtumit – toimingupiirangud ja praegune kaasus – justkui kanaliseeruvad ja kõlavad kokku. Kui te vaatate endise peaprokuröri ja tänase vandeadvokaadina, siis kas meil oli vaja toimingupiirangu seadust selgemaks muuta?

Minu seisukohast on see kindlasti vajalik. Tagasi võetud eelnõu oli tegelikult laiem, kuigi avalik diskussioon keskendus lõpuks vaid...

...nendele 10 000 eurole.

Jah, kuriteokoosseisule. Meeldetuletuseks: kui praegune valitsus kogunemise alguses koalitsioonilepingu sõlmis, märgiti sinna, et see seadus vajab selgemaks muutmist.

Muuseas, sel nädalal tuli välja GRECO kuues raport. GRECO on riikidevaheline ühendus, mis hindab korruptsioonivastase võitluse edukust, ja seal on terve peatükk pühendatud sellele, et see seadus on ebaselge.

Minu isiklik kogemus advokaadina näitab, et viimaste aastate kohtulahendid toimingupiirangu rikkumise osas on enamasti lõppenud õigeksmõistva otsusega. Erinevad kohtud on asju tõlgendanud erinevalt, kuid riigikohtusse jõudnud asjades on isegi öeldud, et kohtu alla antud isikud polegi ametiisikud, kellele toimingupiirang kehtib. See kõik viitab, et korruptsioonivastane seadus on inimeste karistamise jaoks ebaselge.

Kuna enamik asju on lõppenud õigeksmõistmisega, siis kindlasti ei saa öelda, et sellest sättest oleks olnud korruptsioonivastases võitluses erilist abi. Kuidas viimasel hetkel tekkis poliitiline punnseis ja eelnõu tagasi võeti, on eraldi teema, kuid see ei muuda fakti, et seadust on vaja muuta.

Keskkriminaalpolitsei vanasõna ütleb, et igas inimeses leidub midagi head, kui ta põhjalikult läbi otsida, isegi kui tegemist on paadunud kriminaaliga. Kui aga valitseb õigussegadus, võib äraspidiselt öelda: kui on inimene, küll leiame ka põhjuse ta kinni pidada. Toimingupiirangu seadust ongi vaja muuta, et õiguskaitseorganitel oleks selge, milliste juhtumitega tegeleda, et mitte ressurssi raisata ja kohtuuksi kulutada. Teisalt annaks see selguse inimestele, kes puutuvad kokku avaliku hüve jagamisega. Pean möönma, et isegi minusugune väike Moskva suitsuvorsti lõigatud viil tunneb teinekord ärevust, et sõlmin mingi lepingu ja äkki käibki koputus uksele.

Tõsi, see on. See on järjekordne näide, kus kriitikat jagub mitmele poolele. Seadusandja on vastu võtnud ebaselge seaduse, mis võimaldab väga laia tõlgendamist. Kuid etteheiteid võib teha ka prokuratuurile, kes on hakanud seda ebaselget sätet omalt poolt väga laiendavalt tõlgendama. Õiguskaitseorganid ise oleksid võinud tõlgendust kitsendada, siis poleks ka kriitika nii suur.

Olen absoluutselt ka sellega nõus, et tihti saavad inimesed alles arreteerimisel teada, et nad on ametiisikud. Selge norm oleks aga abiks ka prokuratuurile ja politseile. Ka nemad riskivad oma mainega, kui viivad kohtusse asja, mis lõpeb õigeksmõistmisega, sest riigikohus leiab, et süüdistatav polnudki ametiisik.

Ütlesite, et see on eraldi teema, aga kas on võimalik paari lausega kokku võtta, miks seadus muutmata jäi? Lihtsale inimesele jääb ju mulje, et kas me nüüd kaitseme korruptante.

Probleem on selles, et toimingupiirangu rikkumine või huvide konflikt ei tähenda iseenesest veel korruptsiooni. Üldises arusaamas on korruptsioon avaliku võimu ärakasutamine erahuvides või oma lähedaste eelistamine. Praeguses seaduses on toimingupiirang aga puhas formaalne huvide konflikt, kus ei hinnata isegi motiivi ega seda, kas tekitati kahju või saadi kasu.

Probleem ongi selles, et tegelikult on toimingupiirangu rikkumine või huvide konfliktis tegutsemine nagu hetkel tegelikult on, ei tähenda, mida me korruptsioonina mõistame. Korruptsioon üldises arusaamas on ikkagi oma võimu, avaliku võimu ärakasutamine erahuvides. Või et eelistatakse siis seal oma lähedasi.

Aga toimingupiirangu puhul puhalt formaalset huvide konflikt täna selles seaduses isegi ei hinnata: mis see motiiv oli, kas kellelgi tekitati kahju või kasu? Kuriteokoosseisu peaks kindlasti kitsamaks kirjutada – kas selleks peab olema kahju või kasu tekkimine?

Korruptsioonivastane seadus ütleb, et korruptsiooniga on tegemist siis, kui otsus toob kaasa ebavõrdse kohtlemise või kahju avalikele huvidele. Selle fraasi täpsustamise üle võiks riigikogus mõelda, sest hetkel on kuriteokoosseis minu hinnangul liiga lai.

Eesti-suuruses riigis on äärmiselt keeruline, eriti väiksemates omavalitsustes, välistada seda, et keegi pole kellegi tuttav või lähikondlane. On olnud juhuseid, kus inimestele on ette heidetud, et keegi on kunagine klassikaaslane, kursusekaaslane või vana sõber. Me oleme ju väga väike ühiskond.

Tõesti, kui me vaatame Eesti rahvaarvu, siis kui me vaatame kasvõi Eesti juriste, siis ma arvan, et 80 protsenti juriste tulevad ühest ja samast ülikoolist ja põhimõtteliselt võib alati öelda, et kõik juristid on ju omavahel seotud isikud.

Kui vaadata arste, siis tõepoolest on sama lugu. Kõik võivad öelda, et teatud mõttes tunnevad nad üksteist ja siin selles mõttes tõesti ei ole võimalik lõpuni väita, et inimesed ei tunne üksteist

Mõnes kohtuasjas on prokuratuur näinud palju vaeva, et tõestada, kui lähedased inimesed omavahel on. Näiteks Parvel Pruunsilla ja Priit Humala kaasuses viidigi kohtu ette hulgaliselt tõendeid nende tutvuse kohta. Minu arvates on korruptsioonivastane võitlus liikunud valesse suunda, kui kohtuasjad keskenduvad peamiselt inimeste omavahelise suhte tõendamisele.

Kokkuvõtteks: kuigi Tõnis Mölder sai eile riigikogus justkui aasta pikendust, siis süüdistustest ja uurimisest ta ei pääse?

Jah, suure tõenäosusega. Prokuratuuri tänaste seisukohavõttude põhjal on näha, et oodatakse tema saadikustaatuse lõppemist ja siis läheb asi kohtusse.

Toimub ka toimingupiirangu seaduse täpsustamine. Käivitatud on revisjonid nii finantskuritegevusega võitlemiseks kui ka korruptsioonivastaseks tegevuseks. Teie lootus on siiski see, et täpsustatakse ära ka see seadus, mis eelmisel nädalal tagasi lükati?

Jah, sest see eelnõu oli riigikogu menetluses üle kahe aasta. Seda menetleti põhjalikult ja see, et ta lihtsalt välja kukkus, ilma mingi tulemuseta, on ehk halvim tulemus. Loodan, et siit toimub edasiliikumine ning poliitikud suudavad end konsolideerida ning võtta uuesti julguse kokku.

Käitusite täna hommikul nagu tark vanamees keset küla: kui kaks inimest tormavad tema juurde ja küsivad, kummal on õigus, ütleb ta, et mõlemal. Ja kui küsitakse, kuidas see võimalik on, vastab ta: "Ka sul on õigus." Nii prokuratuur kui ka riigikogu peavad endale otsa vaatama?

Absoluutselt. See supp on ühiselt kokku keedetud.