Aastaid on Eesti olnud üks madalaima korruptsioonitasemega riike. See on hea uudis, aga rahvusvaheliste uuringute kohaselt oleme paigalseisus. Seadusandlus vajab selgeid muudatusi, et korruptsiooniga veelgi tõhusamalt toime tulla. Halb oli aga paljude valdkonna ekspertide üllatus, kuuldes plaanist hoopis leevendada toimingupiirangu rikkumise lävendit ja seeläbi ka huvide konflikti käsitlust.

Toimingupiirang on korruptsioonivastases võitluses üks olulisi põhimõtteid. Oma ametipositsiooni ei tohi kasutada isiklikuks kasuks. See tähendab, et ametiisik, olgu ta vallavanem, koolidirektor või ministeeriumi kantsler, tagandab ennast otsustest, mis on seotud tema enda või ta lähedastega. Eesmärk on lihtne ja õilis: tagada avaliku võimu läbipaistvus, erapooletus ja ausus.

Kõige lihtsam näide toimingupiirangu rikkumisest: valla ehitusspetsialist annab ehitusloa iseendale ehk ta otsustab küsimuse, milles tal on otsene erahuvi. Selline olukord ei ole lubatav eetiliselt ega õiguslikult ja just selle vältimiseks ongi toimingupiirang. Ametiisik peab end taandama, kui tema erahuvid võivad hakata mõjutama avalikke huve.

Toimingupiirang oma praegusel kujul ei kaitse ainult riigi rahakotti, vaid ka otsuste ausust. Muudatus nõrgestab avaliku võimu erapooletust. Kui ametiisik otsustab iseenda kasuks, on kahju ühiskonnale juba sündinud, isegi siis, kui eurod ei liigu.

Mis siis muutub? Praegu on toimingupiirangu teadlik rikkumine kuritegu, kui see on toime pandud suures ehk vähemalt 40 000 euro ulatuses. Edaspidi oleks see kuritegu vaid juhul, kui rikkumine toob kaasa vähemalt 40 000 eurot kahju või kasu.

On hea tava, et taolised muudatused sünnivad koostöös praktikutega ehk protsessi kaasatakse need, kes seadust igapäevaselt rakendavad: uurijad, prokurörid, kohtunikud, omavalitsused, riigiasutused ja teised eksperdid. Nüüdne muudatusettepanek lisati riigikogu päevakorda ilma sellise aruteluta. Kuigi korruptsioonivastase seaduse eelnõu oli ligi kaks aastat põhiseaduskomisjonis menetlemisel, siis konkreetne ettepanek tuli viimasel hetkel.

Muudatuse autorite sõnul tugevneb karistusõiguse proportsionaalsus ja legitiimsus ning suureneb õigusselgus. Praktikuna näen ette, et juhtub vastupidine. Toimingupiirang vajab muutmist, näiteks vaidlusi tekitanud ametiisiku ja seotud isiku mõiste. Ometi ei lahenda plaanitav muudatus seniseid kitsaskohti, vaid tekitab neid juurde.

See ei ole proportsionaalne, sest 40 000 euro piir on võrreldes teiste kuritegudega liiga kõrge. Näiteks varavastaste kuritegude puhul algab kuritegu 200 eurost. Uue loogika järgi võib ametiisik sõlmida iseendaga kümnete tuhandete eurode väärtuses tehinguid, aga see oleks pelgalt väärtegu.

Kasu või kahju hindamine saab olema uus vaidlusväli, sest see võib olla kaudne, saabuda alles tulevikus või sõltuda keerukatest majanduslikest eeldustest. Õigusselguse suurendamise asemel lisandub element, mida on peaaegu võimatu tõendada.

Kuigi ka väärteona saab neid juhtumeid uurida, siis rahatrahv ei morjenda halbade kavatsustega inimest, kui ta võib teenida kordades rohkem. Väärteomenetluses on ka õiguskaitseasutuste võimalused uurimiseks kordades piiratumad ning keerukamate skeemide avastamine muutub sisuliselt võimatuks.

Viies läbi koolitusi kohalikes omavalitsustes, riigiasutustes ja mujal, kus korruptsioonikuritegude büroo inimesed puutuvad aastas kokku paari tuhande inimesega, on huvide konflikt ja toimingupiirang üks peamisi küsimusi, millega meie poole pöördutakse.

Büroo vihjemeilile tuleb igal aastal ligi sada pöördumist üle Eesti, millest valdav osa puudutab huvide konflikti. Meile antakse teada ja palutakse kontrollida juhtumeid, kus ametnik on teinud otsuseid läbipaistmatult või erapoolikult. Kuigi rikkumise tuvastame vähestel juhtudel, näitab see selgelt, et huvide konflikti suhtes on avalikkus tundlik. Seega tuleb küsida, kelle huvides on seadusemuudatus, mis seda hoopis leevendab.

Toon mõned näited, mis uue loogika järgi oleksid lubatud.

Ministeeriumi IT-juht allkirjastab 20 miljoni eurose arendushanke ning ta enda ettevõte teeb alltöövõttu 200 000 euro eest. Pärast kulude maha arvamist teenib see ettevõte 36 000 eurot kasu. Seda saaks menetleda väärteona, mis tähendaks, et sisuliselt võib ametiisik maksta 1000 eurot trahvi ja olla ikka 35 000 eurot kasumis.

Riigikaitse arendusprojektis sõlmib vastutav ametiisik 25 miljoni euro väärtuses lepingu iseenda ettevõttega. Ettevõte töötab esialgu kahjumiga, nagu idufirmad sageli. Pole kasu ega kahju ja seega ka mitte kuritegu, kuigi huvide konflikt on ilmne ja oht avalikule huvile tohutu.

Seadusemuudatus viib paratamatult selliste olukordadeni ja peame ühiskonnana küsima, kas see tugevdab korruptsioonivastast võitlust või hoopis nõrgestab seda.

Oluline on rõhutada, et õiguskaitseasutused ei ole põhimõtteliselt vastu seaduste muutmisele. Vastupidi, nii korruptsioonivastase seaduse kui ka karistusseadustiku ajakohastamine on vajalik, kuid muudatused peavad olema läbi mõeldud, mõjud hinnatud ja eksperte kaasates ette valmistatud. Praegusel juhul on raske vabaneda tundest, et tegemist on õnnetusega, mis hüüab tulles.

Toimingupiirang on Eesti riigi usaldusväärsuse kaitseliin. Küsimus on selles, kas ametiisik võib otsustada iseenda kasuks. Kui me muudame toimingupiirangu sisutuks, nõrgestame me usaldust riigi vastu.