Räägime esialgu prokuröride eetikakoodeksist, mida ootavad muutused. Kas teie sooviga seda uuendada on seotud ka need viimatised juhtumid, mis on olnud kõrgendatud avalikkuse tähelepanu all ja kus prokuratuur on saanud kriitikat, nagu näiteks Tallinna Sadam, Eerik Heldna ning Humala ja Pruunsilla juhtumid?

Mõte ja vajadus eetikakoodeksit uuendada ei ole tõusetunud ühestki konkreetsest kriminaalasjast. See ei ole tõusetunud ka prokuratuuri juhtkonnast, vaid organisatsioonist seest. Prokuröridelt  on tulnud ettepanek, et me võiksime kehtiva eetikakoodeksi üle vaadata ja kaasajastada.

Viimati muudeti seda 2013. aastal ning peale seda on sotsiaalmeedia ja ühiskond teinud läbi suured muudatused. Soovime, et meie eetikakoodeks neid muudatusi arvestaks.

Teine pool on see, et kuna aastate jooksul on organisatsiooni tulnud päris palju uusi inimesi, siis saaks ka nendega eetikakoodeksi  uuesti läbi arutada. Nii saaksime  ühtemoodi aru, millised on ootused prokurörile ja mida me ise endalt ootame. See aitab tagada, et organisatsioonikultuur oleks ühtne ja kõigile arusaadav.

Millised on kõige olulisemad muudatused, mida eetikakoodeksisse planeerite?

Ma praeguses faasis ei tooks konkreetseid muudatusi välja, sest aruteluprotsess on alles pooleli. Oleme majas erinevates formaatides arutanud ja toonud välja küsimusi, mis vajaksid läbimõtlemist. Kuna see kõik on praegu alles nii toores, siis ma midagi konkreetset välja ei tooks.

Üks teema on aga kindlasti sotsiaalmeedia ja see, kuidas prokuratuur või prokurörid sotsiaalmeedias peaksid toimima. See on üks valdkond, mis vajab põhjalikumat käsitlemist ja inimesed ootavad, et see oleks läbimõtestatud.

Lisaks eetikakoodeksile on prokuratuuril ka eetikanõukogu. Millised küsimused on prokuröride eetikanõukogusse jõudnud, just viimasel ajal?

Küsimusi sinna liiga tihti ei jõua, kuid need on olnud erineva iseloomuga. Kui prokurör kahtleb mingis situatsioonis, kas taoline käitumine on mõistlik, lubatav või aktsepteeritav, siis on tema jaoks olemas kolleegid, kelle poole pöörduda. Nad aitavad kaasa mõelda ja annavad tagasisidet, kuidas mingis olukorras käituda.

Pärast kaotusi kohtus või avalikku kriitikat on prokuratuur, ja ka teie suu läbi kinnitanud, et teete analüüsi ja vajadusel muudate midagi. Mida konkreetselt olete viimasel ajal muutnud, võtame kasvõi Tallinna Sadama juhtumi? Mida olete analüüsides näinud, et peaksite teistmoodi tegema, ja mida teetegi teistmoodi?

Ma ei räägiks siinkohal ühestki konkreetsest juhtumist, aga laiemalt oleme viimase aasta jooksul leppinud kokku strateegilised eesmärgid ja fookusteemad, mis vajavad tähelepanu. Suur rõhk on sellel, et meie kohtueelsed uurimised oleksid tõhusad – see sisaldab minu jaoks nii kvaliteeti kui ka kiirust.

Oleme pannud paika ka ajalised mõõdikud, millise ajaraami jooksul uurimised üldiselt läbi viiakse. See sõltub konkreetsest kriminaalasjast, aga üldised ajaraamid peaksid olema paigas, et uurimised ei kestaks liiga kaua.

Mis puudutab kvaliteeti, siis  vaatame üle oma koolitusplaanid ja mõelnud sellele, kuidas  uusi inimesi paremini juhendada ning et koolitused oleksid vajalikud ja asjakohased. Lisaks peab koostöö uurimisasutustega olema tõhus. Prokuratuur ei tee üksinda midagi, suurema osa kohtueelsest uurimisest viib läbi uurimisasutus, seega peab koostöö olema toimiv.

Eetikakoodeksil on samuti suur roll selles, kuidas me oma igapäevatööd teeme ning tagame prokuratuuri sõltumatuse ja erapooletuse.

Oleme teinud ka seadusandjale ettepanekuid valdkondades, mis vajaksid seaduse muutmist. Näiteks on riigikogus kriminaalmenetluse seadustiku muudatus, kus on mitmeid ettepanekuid, mis võimaldaksid meil kohtueelset uurimist teha tõhusamalt kui täna. Lisaks on prokuratuuriseaduse muudatusettepanekud, mis võimaldaksid meil kvaliteediga paremini tegeleda. Näiteks võiks prokuröride katseaeg olla tänasega võrreldes pikem, et saaksime uute inimeste  juhendamisega tegeleda sisulisemalt ja pikemalt.

Ka teie eelkäija, Andres Parmas ütles pärast Tallinna Sadama kohtuasja luhtumist, et prokuratuurile pole midagi ette heita, hoopis seadusandja peaks andma prokuratuurile vajalikud nn tööriistad. Sellest on rääkinud ka Lavly Perling. Miks neid teile vajalikke seadusemuudatusi pole seni tehtud?

See on võib-olla rohkem küsimus seadusandjale. Eelnõu, mis hetkel riigikogu menetluses on, on seal olnud juba päris pikka aega. Minu teada on see nüüd liikumas ja loodetavasti saab lähiajal vastu võetud.

Mainisite, et teie fookuses on koostöö uurimisasutustega. Kas Eerik Heldna ja teiste politseiametnike protsess kahjustas kuidagi teie koostööd politseiga?

Ma ei ole täheldanud, et see oleks kahjustanud meie igapäevast koostööd. Minu hinnangul on meil uurimisasutustega igapäevaselt väga hea koostöö.

Rääkides ühest viimasest asjast, poliitik Tõnis Mölderi kaasusest – siis riigiprokurör Alar Lehesmets ütles riigikogulaste kriitikat kommenteerides, et see õõnestab õiguskaitseasutuste usaldusväärsust. Kas see on prokuratuuri ametlik seisukoht?

Kui räägime üldisest plaanist, siis kui õiguskaitseasutuse usaldusväärsust seatakse järjepidevalt kahtluse alla, siis loomulikult õõnestab see riigi kui terviku usaldusväärsust. Põhjendatud kriitika on teine lugu, aga kui kriitika on alusetu või utreeritud, siis see võib tõepoolest usaldusväärsust kõigutada.

Kas poliitikute kriitika Mölderi kaasuses on olnud põhjendatud?

Avalik arutelu ja kriitika on demokraatliku ühiskonna loomulik osa. Menetlusotsused saavad tugineda üksnes seadusele ja tõenditele.

Antud kriminaalasjas lähtus prokuratuur samadest põhimõtetest nagu kõigis teistes menetlustes – hinnati kogutud tõendeid ning selle järgi tehti otsus esitada süüdistus.

Kas oht poliitilise kriitika alla sattuda on prokuratuuri kuidagi muutnud, kas olete muutunud ettevaatlikumaks?

Ma ei ütleks, et me oleme selle tõttu kuidagi ettevaatlikumaks muutunud, see on osa meie tööst. Me ei saa valida, kelle suhtes me peame uurimise läbi viima. Kui on piisavalt põhjust arvata, et on pandud toime kuritegu,  tuleb menetlust alustada sõltumata sellest, kas tegemist on poliitikuga või mitte.

Võimaliku kriitikaga  peame arvestama, aga me ei saa selle tõttu jätta midagi tegemata. See on mingis mõttes meie töösse sisse kirjutatud.

Riigikogulaste hulgas on kõlanud hääled, et ühe või teise luhtunud juhtumi puhul peaks parlament prokuratuuri töö üle vaatama. Kas see on halb idee?

Prokuratuuri töö sisu üle teeb järelevalvet kohus, nii on see seadusega paika pandud. Kui prokuratuur on saatnud kriminaalasja kohtusse ja kohus on teinud otsuse, siis kehtiva korra järgi ei saa ükski teine institutsioon hakata kohtuotsust ümber otsustama.

Kui kohus on leidnud, et keegi on süüdi või keegi on õigeks mõistetud, ei ole õigusriigis võimalik, et keegi teine hakkab seda kohtuotsust üle hindama.

Ma saan aru, et riigikogulased mõtlesid siin pigem prokuratuuri menetlemistööd – et kas seda on tehtud piisava kiiruse ja põhjalikkusega?

Ka need aspektid on kohtu pädevuses otsustada. Kohus saab prokuratuurile öelda, kui mingis konkreetses olukorras on näiteks mõistlik menetlusaeg ületatud. Kohus saab seda hinnata lähtudes konkreetse kriminaalasja tõendite mahust, keerukusest ja muudest asjaoludest. Samamoodi on kohtu pädevuses hinnata, kas prokuröri töö selles uurimises on olnud õiguspärane ja kvaliteetne. See kõik on kohtu pädevuses ja kohtud seda ka teevad.

Kui on midagi prokuröri tegevusele ette heita, siis on see tavaliselt kohtuotsuses ka kirjas.

Kas prokuratuuri sõltumatus on praegu ohus?

Ma ei ütleks, et see on ohus, aga samas on tegemist küsimusega, mida peab kogu aeg tähelepanu all hoidma. See on järjepidev tegevus, et hoida fookust sellel, et prokuratuur ja prokurörid saaksid olla sõltumatud.

Te astusite ametisse ajal, mil poliitiline surve eelmisele peaprokurörile oli päris suur. Kas tunnete, et peate tegema poliitilisi kompromisse, et töörahu säilitada?

Ma ei ole tundnud, et peaksin poliitilisi kompromisse tegema. Organisatsioonis töörahu tagamine on minu kui juhi igapäevane ülesanne – tagada, et prokurörid saaksid oma tööd teha ja nad ei oleks ebakohase välise surve all.

Kust see surve tuleb?

Oleme avalikkuse tähelepanu all loomulikult kogu aeg ja sellega peame arvestama.

Üks juhtum, mis oli ja on väga suure avalikkuse tähelepanu all, on Pihlakodu asi, kus prokuratuur otsustas esialgu juriidilise isiku ehk hooldekodu suhtes menetlust mitte alustada. Avalikkusel on seda natuke raske mõista – korruptsiooni puhul läheb prokuratuur iga hinna eest lõpuni, aga siin olid ohus abitute inimeste elu ja tervis hooldekodus. Kuidas te seda vastuolu lihtsate sõnadega põhjendate?

Minu hinnangul peab iga kriminaalmenetluse alustamine olema põhjalikult läbi mõeldud. 

Uurimise alustamise lävend peaks olema üpris kõrge, kui räägime majandus- ja korruptsiooniasjadest, et me ei tekitaks kellelegi põhjendamatult kahju. Teisalt, tõepoolest, nagu riigikohus eilses lahendis ütles, uurimistes, mis  on seotud haavatavate gruppidega, peaks see lävend olema madalamal, ja sellega tuleb nõustuda.

Kas see, et haavatavate gruppide puhul võiks kohaldada madalamat lävendit, tuli teil ka organisatsiooni sees vähemalt arutlusele?

Siin tuleb vahet teha sellel, et põhimenetlus füüsilise isiku suhtes, kes väidetavalt vägistamised  vahetult toime pani,  on juba kohtus. Kolmapäevase ringkonnakohtu otsusega jäeti jõusse  talle mõistetud 11-aastane vanglakaristus.

Vaidluskoht on olnud selles, kas ka ettevõtet peaks karistama selle eest, mida tema töötaja on teinud, ja kas ettevõtet saab selle eest karistada. Kus läheb see piir, millal tööandja vastutab ja millal mitte? Seda arutelu on meil majas päris suures ringis peetud. Siiamaani on olnud seisukoht, et ettevõtete vastutust oma töötajate tegevuse või tegevusetuse eest tuleks tõlgendada pigem kitsendavalt. Kohtupraktikat täna aga väga palju ei ole, nii et siin on veel arutamist.

Riigikohus ütles, et kriminaalasja alustamata jätmisega tegi prokuratuur olulisi vigu, näiteks jäi menetlusest loobumisega märkimisväärne hulk esitatud tõendeid läbi vaatamata. Kas korraldate sisejuurdluse, et selgitada, miks need vead tekkisid?

Nii nagu on juba avalikkusest läbi käinud, otsustas prokuratuur kolmapäeval, et alustame uurimist vastavalt riigikohtu suunistele. Selle käigus vaatame veel kord üle tõendid, mis  on  põhimenetluses juba kogutud. Paljud hooldekoduga seotud inimesed on selle uurimise raames üle kuulatud. Vaatame need ütlused veelkord üle ja vajadusel kuulame üle isikud, keda me seni ei ole kuulanud.

Kas riigikohtu otsus tuli teile üllatusena?

Ei ole midagi ebatavalist, kui kohus asub teisele seisukohale kui prokuratuur. Ei ole midagi tavapäratut, kui juristid tõlgendavad olukordi erinevalt.

Kui mõningaid prokuratuuri suunas tehtud süüdistusi saab seostada teie eelkäijaga, siis otsus Pihlakodu juriidilise isiku suhtes menetlust mitte alustada tehti teie ajal. Kas tunnete ka isiklikku vastutust tehtud vigade eest? 

Veelkord, arutelu ettevõtete vastutuse piiride osas on meil majas päris suures ringis peetud ning ma olen ka ise neil aruteludel osalenud. Siiamaani olime seisukohal, et ettevõtete vastutust oma töötajate tegevuse või tegevusetuse eest tuleks tõlgendada pigem kitsalt.

Hiljuti avaldatud arenguseire keskuse küsitlusest selgus, et lähisuhtevägivalla puhul usaldavad inimesed politseid, kohut ja prokuratuuri vähem kui tavaolukorras. Prokuratuuri usaldusväärsus oli kõige väiksem, 30 protsenti. Miks see nii on?

Selles küsitluses olid prokuratuur ja kohus koos, neid ei eristatud. Peab vaatama tausta, millised küsitluse küsimused täpselt olid, ning arvestama kohtu, prokuratuuri, politsei ja ohvriabi rolle kannatanutega suhtlemisel. Arvestades uurimise ja kannatanute toetamise eripära, on prokuratuuri ja kohtu roll mõnevõrra teine kui näiteks ohvriabil.

Prokuratuur ja kohus ei saa pakkuda psühholoogilist tuge, mida kannatanud kahtlemata vajavad kogu uurimise vältel. See ülesanne  on ohvriabil ja teistel institutsioonidel.

Kohtuliku uurimise raames tuleb esitada ka kriitilisi küsimusi, et tuvastada, kas kuritegu on toime pandud või mitte. See võib kannatanutele tunduda survestav või jätta mulje, et neid ei usuta.Seetõttu  on mõistetav, et usaldus võib olla nõrgem. See ei tähenda aga, et me ei peaks tööd tegema selle nimel, et kannatanud tunneksid end turvaliselt ka selles faasis. Prokuratuur on järjepidevalt liikunud selles suunas, et meil oleks selles valdkonnas spetsialiseerunud prokurörid. Ka kohtunikke on juba spetsialiseerunud, kuigi mitte üle Eesti. See kindlasti vajab edasi arendamist, et paremini probleemistikuga tegeleda.

Kas hiljuti vastu võetud jah-mudeliga nõusolekuseadus, mis tähendab, et vägistamist defineeritakse nõusoleku puudumise kaudu, muudab prokuratuuri jaoks midagi? Kas menetlete nüüd teistmoodi?

Meie vaatest on oluline suuta tõendada etteheiteid, mida me teeme, ning selles kontekstis ei muutu midagi. Kuriteo tunnuste esinemisel peavad prokurör ja uurimisasutus suutma samaväärselt ära tõendada, tõendamisstandard ei muutu. Oluline on selle seaduse tähenduses just ühiskonna suhtumise muutmine läbi seadusemuudatuse.

Mainisite prokuratuuriseaduse muudatusi. Milline muudatus on teie hinnangul kõige positiivsem ja kas on mõni, millele te olete vastu?

Suurem osa muudatusettepanekuid selles eelnõus ongi tegelikult prokuratuuri enda poolt esitatud või meiega läbi räägitud. Seal on nii värbamisega seotud küsimusi kui ka muud ning me ei ole otseselt millegi vastu. Muudatused annaks prokuratuurile rohkem tööriistu, et me saaksime ise oma kvaliteedi hoidmise ja tõstmisega tegeleda ning lisab paindlikkust personalitöösse. Selles mõttes on see meile vajalik.

Seaduse jõustumisel tuleks ka teile üks suur muudatus ehk pikeneks teie ametiaeg.

Eelnõu kohaselt on peaprokuröri ametiaeg edaspidi seitse aastat ning piiratud ühe ametiajaga.