Kelle initsiatiiv oli võtta see eelnõu nüüd tõesti peaaegu viimasel minutil menetlusest tagasi? Valitsusel teatavasti selline õigus on olemas.

Regulatsioon lubab kahel viisil eelnõusid riigikogust tagasi võtta. Kas võtab tagasi terve valitsus või võtab tagasi eelnõu esitanud minister. Ja praegu tegin selle otsuse mina omal initsiatiivil. Ma võtan selle eelnõu menetlusest tagasi.

Te ikka valitsusjuhti ja teisi valitsusliikmeid ka ju enne informeerisite?

Valitsusjuhti informeerisin, ülejäänud valitsuse liikmeid siis, kui olime juba tagasi võtnud.

Miks te seda tegite?

Ühiskonnas on tekkinud väga olulises küsimuses palju segadust ja pikka aega püsinud üksmeel riigikogus vajaduse üle teha selline muudatus ka murenes. Need kaks asja on juba piisavad, et sedavõrd olulises küsimuses oleks asjad selged. Ja esitan eelnõu uuesti ilma selle segadust tekitanud sätteta.

Mida seal sättes peaks teie arvates muutma? Me räägime praegu sellest, et põhimõtteliselt alla 40 000-euroseid asju edaspidi kriminaalkorras ei menetletaks.

Riigikogu ülesanne on menetleda eelnõusid kogu põhjalikkusega, mida valitsus esitab. Ja nüüd, mis juhtus selles protsessis, on see, mida tegelikult ju rahvas kogu aeg on tahtnud ja mida riigikogu ka väga sageli väga hästi teeb. Et riigikogu võtab esitatud eelnõu pulkadeks lahti, kaasab, arutab ja teeb eelnõusse muudatusi. Selle eelnõu puhul riigikogu põhiseaduskomisjon tegi väga põhjalikud kaasamisringid ja võttis sealt kaasa punkti, mis on olnud pikalt ühiskonnas arutluse all. Ja see on see, et juhul, kui riik ei ole saanud kahju, et toimus tehing, nagu siin meedias on välja toodud, kahe sõbra vahel, aga kahju ei ole sündinud, et kas siis sellisel juhul peaks olema tegemist kriminaalasjaga? Kriminaalasja eest teatavasti pannakse vangi. Või siis võiks ikkagi olla niimoodi, et mittekahjulikud asjad on trahvitavad ehk igal juhul me räägime alati karistamisest, aga suurema kahju puhul pannakse vangi.

Meil on ka olemas selline säte, mis ütleb, et kiirust ei tohi ületada liikluses ja isegi kui kiirust ületades mitte keegi kahju ei saa, mitte midagi ei juhtu, siis ikkagi selle eest on ette nähtud trahv. Ja seda nimetatakse ohuolukorra ärahoidmise vajaduseks. Samal ajal meil on nii, et kui sa purjuspäi sõidad, siis sellisel juhul ka võib-olla sa sõidad purjuspäi üksinda keset maanteed. Aga nüüd siin me leiame, et selle ohu tekitamine ühiskonnale on juba nii suur, et selle purjuspäi sõitmise eest võib vangi ka panna. Ehk kahju ei ole kannatanud, aga oht on tekitatud.

Arutelu korruptsiooni osas käis samamoodi riigikogus. Kus on see piir, kus ohu tekitamise eest võiks inimesi vangi panna ja kus on siis see piir, kus võiks karistamisel piirduda rahatrahviga? Praegu me läheme edasi uue eelnõuga. Uues eelnõus seda riigikogu opositsiooni poolt alustatud ja riigikogus üksmeelset toetust saanud sätet enam ei ole ja me läheme edasi sellega, et mis tahes leping või tehing, millel on halb maik juures või mis näeb halb välja, me loeme, et see on ohtlik ja seda saab kriminaalmenetluses menetleda.

Segadus on ka sellega, kes ikkagi selle ettepaneku tegi. Te ütlesite, et opositsioon tegi ja olete viidanud Helir-Valdor Seederile Isamaast, aga Helir-Valdor Seeder on nüüd selle kategooriliselt tagasi lükanud, öeldes, et tema ei ole seda ettepanekut küll teinud. Teeme selgeks, kust see mõte siis tegelikult liikuma hakkas?

Helir-Valdor Seeder sööb siin oma sõnu, õnneks on see menetluse käik ilusti riigikogu põhiseaduskomisjoni protokollidest jälgitav. Tõepoolest põhiseaduskomisjon seda asja arutas, Seeder ettepaneku tegi, nii nagu komisjoni esimees Ando Kiviberg (Eesti 200) seda ka väga õigesti kirjeldab. Komisjon seda toetas üksmeelselt ja ministeerium vormistas selle ettepaneku. See on ka kaunis tavaline, et täitevvõim oma ülemuse soovil ehk siis riigikogu soovil aitab ühte või teist asja vormistada.

Tõesti, faktiliselt see idee meie poolt ei tulnud ja samas saab seda pidada igati ka mõistlikuks. Ehk et me vormistasime selle ja nüüd ma võtan selle eelnõu tagasi. Algses eelnõus seda ei olnud, valitsus seda arutanud ei ole ja ka kogu kaasamist riigikogu menetluse käigus teeb ikkagi riigikogu komisjon. Kui on kõlanud süüdistused, et miks me ei kaasanud, siis see ei olegi selles menetluse etapis päris kindlasti ministeeriumi ülesanne, vaid menetlust juhib ja kaasamist korraldab riigikogu.

Te kindlasti lugesite ka põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi postitust, kus ta ikkagi väga räigelt ei olnud nõus sellega, mida te eile õhtul otsustasite. Ja sellega, kuidas osa ajakirjandusest, kuidas osa Eesti jõustruktuuridest lihtsalt rammisid teist läbi.

Ma saan tema tunnetest aru. Mina saan ainult kiita põhiseaduskomisjoni terves koosseisus ja põhiseaduskomisjoni esimeest. Väga põhjalikult on nad selle eelnõuga tegelenud, nad on väga põhjalikult kaasanud erinevaid osapooli, pikalt ja laialt ära kuulanud. Õige on ka see, nagu tõesti ka Ekspressi loos uurimisorganid ütlevad, et praegune versioon, mis ma homme valitsusse esitan, tegelikult lihtsustab uurimisorganitel uurimist.

Ehk et me teeme õigusloomet selle järgi, kuidas on uurimisorganitel kergem uurida, mitte selle järgi, kuidas tegelik kahju sünnib või kuidas tegelikult asjad on. See on õigusriigis alati õiguspärane küsimus, et kumba pidi seda tegema peaks. Kas peaks tegema selle järgi, et inimväärikus on paremini kaitstud ja menetletavad inimesed, need, kes menetlusse satuvad, nende õigused on paremini kaitstud, või me peaksime riiki korraldama selle järgi, kuidas uurimisorganitel on lihtsam tööd teha? See ongi täiesti õiguspärane arutelukoht ja valikukoht. Me kindlasti jätkame selle aruteluga, sest ma olen algatanud juba veebruaris korruptsiooniseaduse revisjoni, seal on palju probleeme.

Nagu me näeme laiemas meediapildis, me ei ole korruptsioonivastases võitluses alati suutnud tagada seda, et täiesti süütute inimeste väärikus on kaitstud. Sellele on mitu korda tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler. Me kindlasti vaatame neid asju, aga rahulikus tempos ja konstruktiivses arutelus, et mis seal annaks paremini teha.

Seda, et seaduses on veel terve rida probleeme alles, et see seaduse tekst ei ole lõpuni õnnestunud, selles osas minu arust ühiskonnas eriarvamusi ei ole. Seda terve korruptsioonivastase seaduse revisjoni on ikkagi ühiskond tervitanud ja peab neid arutelusid vajalikuks.

Ma küsingi teilt selle kohta. Kas on olulisem, et uurimisorganid saaksid oma tööd lihtsamalt teha ja selle käigus mitmed inimesed satuvad uurimisorganite hammasrataste vahele, kust nad väljuvad tegelikult vigasena, aga täiesti õigeks mõistetuna? Mida teie toetate?

Ma tõesti arvan seda, et meil on vaja õigusriigi kaitseks seda, et inimesed, kes ei ole midagi valesti teinud, saaksid vabalt hingata ja kui menetlust alustatakse, siis inimväärikus ja süütuse presumptsioon on täiesti tagatud. Kui me räägime korruptsiooni ennetusest ja korruptsiooni karistamisest, siis selles eelnõus oleme me välja pakkunud mitu tasakaalukohta. Ja need on ka toetust leidnud. Päris niimoodi ei saa ka olla, et oled kellegagi algklassides ühes klassis koos käinud, elate samas külas edasi või samas vallas edasi, see sinu kunagine algklassikaaslane osutab lumekoristusteenust ja see on ka nüüd juba korruptsioon. Niisugustest asjadest me tuleme nüüd selle eelnõu muudatusega ikkagi välja. Aga kas me leiame, et inimesi tuleb vanglasse panna siis, kui ühiskonnale on kahju tekitatud või me leiame, et piisab sellest, et on tekitatud oht, ja selle ohu tekitamise eest me paneme inimesi vanglasse? Need on täiesti õiguspärased arutelukohad.

Ando Kiviberg oma postituses ütles, et tema saab aru politsei ja prokuratuuri esindajate reaktsioonist, et neile sobib Eesti NSV tüüpi kultuuri säilimine Eesti õigusemõistmises paremini. Olete sellega nõus?

See nii lihtne ei ole. Ma usun, et Eesti õiguskaitsesüsteem tervikuna töötab headel ja õilsatel eesmärkidel. Alati on mingeid detaile, mida saab paremaks teha. Raamid õigusruumina, milles õiguskaitseorganid saavad toimetada, annab ikkagi riigikogu ette. Selles mõttes on arusaadav praegu riigikogust tulnud algatus, et ohudelikti võiks ikkagi muuta tagajärjedeliktiks, ehk et kui on kahjulik tagajärg tekkinud, et me alles siis paneme vanglasse, mitte ei pane vanglasse selle eest, et on oht tekkinud. Ja teisest küljest on ühiskonna arutluse küsimus, et kas korruptsiooni puhul ainuüksi ohu tekitamine võiks Eestit muuta selliseks riigiks, nagu on mingi Aafrika küla, kus olulisem on see, kes on mis suguvõsast või mis perekonnast, aga mitte see, mis on inimestele kõige kasulikum. See on täiesti õiguspärane arutelukoht.

Ma ikkagi ei saa aru. Kui te olete mitu korda rõhutanud, et riigikogul on õigus menetluse käigus lisada sinna neid asju, mida ta peab vajalikuks, see ongi arutelukoht, ja te olete öelnud, et sellel on olnud täielik üksmeel – miks te siis sekkusite riigikogu töösse ja võtsite selle eelnõu tagasi? Hakkasite Delfi juhtkirja kartma?

Ei, ma ei karda midagi. Aga praegu me näeme, nagu te isegi oma eelmises küsimuses välja tõite, et kui riigikogus oli pikka aega üksmeel opositsiooni ja koalitsiooni vahel, koalitsioon võttis arvesse opositsiooni ettepaneku, kõik leppisid omavahel kokku... Riigikogu protokollidest on ilusti näha, et konsensuslikult tehti need otsused. Ja pärast konsensuslikult tehtud otsuseid otsustas üks pool ümber. Enam konsensust ei olnud ja olukorras, kus enam konsensust ei ole ja ühiskonnas on tekkinud tõepoolest ka palju segadust – siin on ka mitmeid eksitavaid väiteid ilmunud –, selles segaduse olukorras ma pean õigemaks, et me loome rahuliku selguse. Ja arvestades ka seda, et ma olen algatanud juba terve korruptsiooniseaduse revisjoni, vaatame need asjad natuke pikemalt, põhjalikumalt ja rahulikumalt läbi. Riigikogus pikalt olnud konsensus on kadunud ja see annab ka aluse selleks, et need asjad põhjalikumalt uuesti läbi vaadata.

Kuulge, riigikogus on väga vähe seadusi, mis võetakse vastu konsensusega. See ikkagi viitab sellele, et eelnõu toetamise alt hüppasid ära ka koalitsioonisaadikud. Koalitsioon oleks saanud selle rahulikult suures saalis läbi hääletada ja asi oleks ära otsustatud.

Koalitsioon ja opositsioon võiksid siiski teha karistusõiguslikes küsimustes koostööd. Me räägime ikkagi praegu küsimusest, mis on inimeselt vabaduse võtmine vangistuse teel. See on kõige äärmuslikum asi, mida riik saab inimesele üldse teha. Kui seal tekkis nii palju küsimusi ja nii palju probleeme, siis mina tõesti pean õigeks, et seda vaadatakse korra rahulikus tempos üle. Mul on juba veebruarist kokku kutsutud laiaulatuslik töögrupp just sellesama korruptsioonivastase seaduse aruteluks, kus on väga palju osapooli esindatud. Las nüüd see töögrupp rahulikult analüüsib kõiki plusse ja miinuseid, kuidas seda küsimust, mida riigikogu lahendama asus, saab paremini ja suuremas üksmeeles lahendada.

Kindlasti selle eelnõu menetlemise käigus te suhtlesite ka oma erakonnakaaslase siseminister Igor Taroga. Kas Igor Taro kiitis selle mõtte heaks, mida parlamendisaadikud sinna juurde kirjutasid?

Ma kiidan Ando Kivibergi põhiseaduskomisjoni esimehena selle eest, et ta on väga süsteemne. Kõiki küsimusi, mida põhiseaduskomisjonis arutatakse, tutvustab ta iga nädal fraktsiooni ja ministrite ühistel koosolekutel. Siiamaani ei ole siseministeerium nende koosolekute käigus oma eriarvamusi esitanud.

Ehk tegelikult on ilmunud mõned artiklid, on ilmunud üks juhtkiri, oma rahulolematust on kirjeldanud mõnes arvamusloos ka prokuratuuri esindajad ja sellest piisas, et te arvate, et tegemist on laiapõhjalise avaliku aruteluga ja valupunktide väljatoomisega, ja võtsite selle eelnõu tagasi?

Siinkohal ma kiidaks väga prokuratuuri, ärge prokuröridele liiga tehke, sest prokuratuuriga me oleme istunud selle korruptsioonivastase seadusega maas üsna pikalt ja varakult. Seal on prokuröridel olnud erinevaid seisukohti ja arvamusi, mida nad on varakult ja põhjalikult välja toonud. Siin ma jätaks küll prokuratuuri nüüd sellest kombinatsioonist täie kindlameelsusega välja.

Aga riigikogul on õigus erinevaid ettepanekuid arutada, esitada, teha. Ka ebapopulaarseid. Ja samal ajal õigeid otsuseid. Ja samal ajal on eelnõu esitanud ministril õigus see eelnõu menetlusest tagasi võtta. See ei ole esimest korda, see ei ole kindlasti ka viimast korda. Praegu ma olen otsustanud niimoodi, et ühiskonna üldise tervise huvides on parem, kui me seda vaidlusalust küsimust arutame juba veebruaris loodud suure töögrupiga, kus me niikuinii vaatame seda korruptsioonivastast seadust tervikuna üle. Kui meil seda protsessi käigus poleks olnud, siis võib-olla ma oleks teistmoodi otsustanud, aga praegu, kuna nii ehk naa olen ma käivitanud terve korruptsioonivastase seaduse revisjoni ja asutanud laialdase töögrupi, siis on mõistlik seda seal töögrupis vaadata.

Kuidas te kommenteerite seda Delfile saadetud teadet ühelt Reformierakonna tipp-poliitikult, kus tipp-poliitik kiitis Delfit hea töö eest, et te võtsite selle eelnõu tagasi?

Ma üldiselt ei pea mõistlikuks anonüümseid kommentaare kommenteerida. Kui inimene oma nime all ei taha rääkida, siis selleks võib-olla on mingid muud põhjused.