Olen absoluutselt nõus õigusteadlase Carri Ginteriga, et Eesti põhiseadus on vabaduste põhine ja me ei ole rahvana kokku leppinud, et tahame liikuda vabaduse põhisest ühiskonnast edasi jälgimisühiskonda. Mina ei taha elada jälgimisühiskonnas. Aga ma ei näe, et meid midagi taolist ohustaks.

Kas tänapäeva tehnoloogiliste lahenduste, näiteks droonide, kasutamine liiklusjärelevalves viib meid jälgimisühiskonda? Ei, kui politsei tegevus on seaduspärane ja kõigile teada. Just selle üle ongi siseministeerium valmis avalikult arutama. Politsei tegi vastava ettepaneku, ent enne ei tõuse ükski droon liiklusjärelevalvet valvama, kuni seadusandlik pool pole lõpuni selge, vajadusel ka parlamendi nõusolekul ja vedamisel seadused muudetud.

Väga hea, et politseiniku mõtlevad "kastist välja", kuidas oma tööd paremini teha. Ma ei arva, et peaksime kasutama mõttepolitseid nende vaigistamiseks. Ideed ongi selleks, et nende üle arutada, terad sõkaldest lahku tõsta ja parima lahenduseni jõuda. Debatt ja arutelu on õigusriigis olulised. 

Ginterile ja kõigile teistele on minu sõnum ühene: kokkulepet droonide kasutamiseks ei tee politsei omapäi, see ei sünni ka ainult siseministeeriumi kabinettides. Tuge annab siin riigikogu õiguskomisjoni esimehe Madis Timpsoni mõte, et kui kaamerad ja droonid kuuluvad pöördumatult meie maailma, siis vajame me ühiskondlikku debatti, kas ja kuidas me soovime, et meie privaatsusesse tungitakse. Niisiis: kas, miks ja kuidas me liiklusjärelevalves droone võiksime kasutada?

Minule on selles arutelus oluline üks lihtne mõistmine. Nimelt, meie põhiseadus ütleb sõna- ja mõtteselgelt, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning on kaitseks sisemisele ja välisele rahule. Vabadus, õiglus, õigus, sisemine rahu… Mina näen riigi kohustust seda kõike kaitsta. Ka vabadust ja sisemist rahu. See tähendab, et kaitseme kodanike vabadusi, ei tungi uisapäisa nende ellu ning teisalt, et teame oma kohustust tagada avalik korda ja siseturvalisus.

Kui nüüd keegi arvab, et liiklusjärelevalve on kribu-krabu, mis ei saa õigustada kaamerate või droonide kasutamist, siis teeme ühe lihtsa mõtteharjutuse.

Kujutagem korraks ette, et riik ehk politsei lõpetab üldse liiklusjärelevalve, mis ju peaasjalikult toetubki tehnoloogiale. Me jätame seisma kiirusemõõtjatega patrullautod. Me lülitame välja statsionaarsed ja mobiilsed kiirusekaamerad. Me ei kontrolli enam lubatud sõidukiiruse järgimist. Me ei korralda ka "Kõik puhuvad" reide. Kuidas tundub?

Mulle tundub see kõhe, vastutustundetu, teostamatu.

Lõpetuseks paar sõna Paavole, kelle perenime ei ole meedia meile vahendanud. Tegu on Tartus punase fooritulega läbi ristmiku sõitnud mehega, kes arvab, et kui politseinik fikseeris tema rikkumise Plasku katuselt kaameraga, siis ongi politseiriik saabunud.

Parafraseerides klassikuid: kui see on politseiriik, siis sellises politseiriigis tahaksin ma elada, kus punase fooritulega üle ristmiku sõitnud autojuht kohtub kohe seaduspäraseid vahendeid kasutanud politseinikuga, kes talle trahviotsuse teeb. Mõni inimene võib tulevikus tänu sellele ehmatusele ellu jääda või haiglasse sattumise asemel rahulikult koju jalutada.