Hiljutises arvamusloos pakkus siseministeeriumi kantsler Tarmo Miilits välja mõtteharjutuse: mis juhtuks siis, kui politsei lülitaks välja liikluskaamerad, patrullid lõpetaksid kiiruse mõõtmise ja liiklusjärelevalve sisuliselt lõppeks? Küsimus on huvitav, kuid veel huvitavam on eeldus, millele selline mõtteharjutus näib toetuvat, täpsemalt eeldus, et liiklus püsib koos eelkõige tänu karistuse hirmule.

Viimastel aastatel on Eestis kiirus- ja turvakaamerate ümber tekkinud põhjusega palju arutelu ning järjest uute järelevalvetehnoloogiate kasutuselevõttu käsitletakse peaaegu iseenesestmõistetavana. Samal ajal on kaameraid ja andmebaase praktikas kasutatud viisil, mille õiguslik alus on olnud vähemalt küsitav.

Ent vastuseks Miilitsa mõtteharjutusele: üsna suure tõenäosusega ei juhtuks midagi drastilist ega dramaatilist. Liiklus ei variseks kokku ja enamik inimesi jätkaks sõitmist samamoodi nagu seni. Põhjus on lihtne, liiklus ei toimi eelkõige karistuse hirmust, vaid juhtide koostööl ja soovil liikuda võimalikult turvaliselt punktist A punkti B.

Liiklus on süsteem, kus tuhanded inimesed teevad iga päev sadu väikeseid otsuseid, mis võimaldavad kõigil turvaliselt liigelda. Suur osa neist otsustest ei ole seadusega otseselt reguleeritud ega ka politsei poolt kontrollitavad.

Näiteks see, kas tipptunnil ummikus jäetakse ümberreastujale ruumi või mitte. Veel kümme–viisteist aastat tagasi tähendas selline olukord sageli seda, et oldi sunnitud end lihtsalt jõuga lõpuks kuskile vahele pressima. Nüüd juhtub seda märksa harvem. Juhid on viisakamad, jätavad ruumi ümberreastumiseks ja lasevad üksteist vahele viisakalt tänades.

Seda muutust ei saa seletada kaamerate, trahvide ega automaatse järelevalvega. See on liikluskultuuri muutus. Ajaga välja kujunenud vaikiv kokkulepe juhtide vahel, et koostöö toimib paremini kui vastastikune takistamine.

Olen ise igapäevaselt liikluses osalenud alates 1990. aastate lõpust ning selle ajaga on liikluskultuur minu hinnangul märgatavalt paranenud. Kui seda tähelepanekut pidada pelgalt subjektiivseks hinnanguks, siis tasub vaadata politsei enda statistikat. Sama perioodi jooksul on liiklussurmade ja raskete õnnetuste arv Eestis märkimisväärselt vähenenud. Seega tekib üsna loogiline küsimus: kui liiklus on muutunud turvalisemaks ja paremaks, siis miks peaks järelevalvet järjest rohkem olema?

Nii jõuame laiema küsimuse juurde. Suur osa praegusest liiklusjärelevalvest keskendub rikkumistele, mida on tehniliselt kõige lihtsam mõõta, eelkõige kiirusele. See aga ei tähenda tingimata, et just need rikkumised põhjustaksid liikluses alati kõige ohtlikumad olukorrad. Praktikas tekivad paljud riskantsed situatsioonid hoopis liiklusvoo häirimisest, näiteks siis, kui aeglaselt liikuv sõiduk tekitab enda taha pika autorongi, kus pikivahed on sisuliselt olematud ja tehakse väga riskantseid möödasõite. Selliseid olukordi ei tuvasta kaamerad ja neid ei lahenda ka massiline automatiseeritud järelevalve.

Selle arutelu juures on oluline ka proportsionaalsus. Küsimus ei ole selles, kas tehnoloogia võimaldab erinevaid rikkumisi tuvastada. Küsimus on pigem selles, kas see on õigustatud. Kas selleks, et tabada üks turvavööta sõitja või mobiiliga roolis kõneleja, on kaamerate või droonide kasutamine proportsionaalne meede? Kas tegemist on üldse sedalaadi rikkumisega, mille puhul on õigustatud põhiseadusega kaitstud õiguste ulatuslik riive?

Sellist ühiskonda, kus hetkeline hajameelsus või ohu vältimine foori juures lõpeb automaatselt kaamera klõpsu ja e-postkasti saabunud trahviteatega, ei saa kuidagi pidada mõistlikuks sihiks. Karistuslikku Eestit ei taha küll keegi.

Järelevalvel on liikluses loomulikult oma koht. Keegi ei vaidle vastu sellele, et ohtlik käitumine, näiteks joobes juhtimine, peab olema taunitav ja politsei kõrgendatud tähelepanu all. Paradoksaalselt automaatne liikluskontroll ega droonid seda ei tuvasta. Roolis kohvijoojate droonidega piilumise asemel tasuks pigem mõelda sellele, kuidas suunata juhtide hoiakuid ja harjumusi viisil, mis päriselt ohtlikku käitumist vähendab.

Küsimus on lõpuks selles, kas me tahame ühiskonda, mis toimib mõistlike reeglite ja vastastikuse lugupidamise alusel, või sellist, mis põhineb hirmul. Autot juhitakse rooli, mitte piduriga.