Eeter on tiine uuringutulemustest ja oletustest, kes kus võimu haarab ja millised saavad olema võimujooned peale 19. oktoobrit, mil toimuvad kohalike omavalitsuse volikogu valimised.

Kagu-Eestis ennustatakse kaardipaki ümberjagamist mitmes omavalitsuses ja nähakse Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide asemel valimisvõitu toomas erakonda Isamaa ja Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda.

Maaomavalitsuste vaatest pole aga tähtis see, milline erakond võidab, vaid konkreetsed inimesed, kes hakkavad kohalikku elu juhtima. Arvestades, kui vägeval allakäigukursil on Kagu-Eesti stabiilselt olnud, siis jah, hädasti oleks vaja emotsionaalselt intelligentseid ja tarku juhte, kes suudaksid näha maailma laiemalt kui vaid oma võimupositsioonist ja maailmapildist lähtuvalt. Teisisõnu vajame me volikogusid, mille liikmed siiralt süveneksid eesootavatesse väljakutsetesse ja suudaksid teha sõltumata maailmavaatest elanike hüvanguks kompromisse.

Viimast nelja aastat Kagu-Eestist jäävad meenutama sõnad kokkuhoid ja reformimine, sest suleti või viidi ühtse juhtimise alla raamatukogud, kultuurimajad ja koolid. See oli paratamatu reaktsioon demograafilisele olukorrale, millele pidid reageerima ka edumeelsemad omavalitsused. Sellele reageeris ka riik ja kolis paari aastaga Põlva linna oma asutustest sisuliselt tühjaks. Lahkusid ka pangad ja mobiilsideoperaatorite esindused.

Viimase nelja aastaga on Kagu-Eesti kolmes maakonnas, Võrumaal, Põlvamaal ja Valgamaal elanike arv keskmiselt vähenenud üheksasaja inimese võrra. Loomulik iive on negatiivne ning väljaränne pidurdamatu. Tegemist on paratamatusega, mille peatamiseks on valimistest valimistesse proovitud leida imerohtu nagu vaprad mehikesed muinasjuttudes sureva kuningatütre elu päästmiseks. Muinasjuttudes leitakse muidugi imerohi tavaliselt üles, aga meil on siin käsil päris elu.

Sellest vast võikski alustada, et muinasjuttu pole mõtet oma valijatele vesta. Olgu siis selleks maksukoormuse vähendamine või mõni muu valitsuse tasandil otsustatav asi, mis igatahes kohaliku omavalitsuse pädevusse ei kuulu. Paraku ei ole kohalikud valimised see sündmus, mille puhul vaevutaks tegema korralikke programme. Me võime küll leida mõne suurema erakonna üleriigilised seisukohad ja põhimõtted, aga millised on erinevate valimisliitude ja erakondade konkreetsed visioonid konkreetse maa omavalitsuse arendamiseks järgmiseks neljaks aastaks, seda infot lihtsalt pole.

Küll saab neil valimistel maaomavalitsused julgelt jagada kahte leeri.

Esimeses leeris on need, kus kandidaadid võivad lubada mida iganes, aga päriselt on valla eelarves raha täpselt nii palju, et hädavaevu miinimum kohustusi täita. Ehk pidada kooli, hoida vallateid korras, hoolitseda kultuuri ja spordi eest, tagada sotsiaalhoolekanne ning kommunaalteenused ja taristu korrashoid. Ärme unusta ka maakondliku ühistransporti, rahvatervist ja turvalisust ning planeerimis- ja ehitustegevusi.

Teises leeris on need omavalitsused, millel on jaksu natuke rohkem ja nii saab valijaid meelitada ka matkaraja või ostukeskuse rajamisega, asjadega, mis tegelikult KOV-i pädevusse ei kuulu. Kahetsusväärselt on mõlema leeri rõhupunktid asetatud vastandumisele ehk visioonide asemel tegeletakse konkurentide materdamise ja enda kõrgemale seadmisega.

Valijad ootavad stabiilsust. Ootavad, et nende omavalitsuse volikogu viiks ühtse rindena elu kohapeal edasi, mitte ei raiskaks kogu energiat omavaheliste vaidluste ja teineteise töö takistamise peale. Tegeleks sisuliste asjadega.

Lõpetuseks mõned mõtted, millesse võiks energiat panustada.

Tõrva elamukruntide kampaania oli vägev. Kohaliku omavalitsuse püsimine sõltub tööealistest elanikest ja elamukrundid konkreetne asi, mis neid valda juurde tõi.

Arenguseire keskuse ekspert Eneli Kindsiko tõi Vikerraadio intervjuus välja, et Eesti üldhariduses on järjest selgemini näha hariduslõhe, viidates vajadusele motiveerida matemaatika õpetajaid kõrgema palgaga. See võiks olla ühe omavalitsuse volikogu südameteema, mitte vaid kas me suudame haridust pakkuda, vaid millist.

Haldusreformist möödub kaheksa aastat. Nüüd on selge, et omavalitsus ei saa ega pea olema personaalne, ennekõike peab see tagama põhiteenused. Kui endal jääb jõudu väheks, võiks leivad mõne teisega ühte kappi panna ja mitte liigselt seletada kohaliku identiteedi hääbumise ümber. See hääbub nagunii, kui inimesed lahkuvad, sest teenuseid pole kättesaadavad või on oluliselt kehvemad kui kõrvalasuvas omavalitsuses.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.