Keskerakond kerkib, Reformierakond raugeb ning erakonda Eesti 200 ähvardab sootuks kadumine. Sellele viitavad viimased reitingunumbrid, mis meile lähenevate kohalike valimistega seoses vastu vaatavad.

Parteide omavahelise mõõduvõtmise kõrval on tegelikult palju muudki, mis võiks meie tähelepanu pälvida. Ennekõike see, kui pretsedenditud ja erilaadsed need valimised Eesti lähima poliitajaloo kontekstis tegelikult on.

Lähenevad kohalikud valimised muudab pretsedendituks neli tahku: valijaskonna muutunud koosseis, valitsusparteide kiduv maine, tugev kiusatus keskenduda kohalike teemade asemel üleriiklikele ning lõpetuseks, arvestades, et peatähelepanu pälvib taaskord pealinnas toimuv, siis Keskerakonna-vastase liidu sõlmimise võimatus ja lootusetus. Vaatame neid kõiki järgemööda.

Venemaa ja Valgevene kodanikud teatavasti neil valimistel enam osaleda ei saa ja valijaskonna piiramine on potentsiaalselt valima minejate hulka vähendanud ligi seitsme protsendi võrra. Sillamäel näiteks ei saa hääletada ligi 43 protsenti varem valimisõigust omanutest, Narvas 36 ja Lasnamäel 15 protsenti.

Millist mõju see kohalikule poliitikale avaldama hakkab, ei pruugigi me kohe esimesel korral aduda, see settib paika paari valimistsükliga. Ometi on valimisõiguse piiramisel üks oluline ning kõige märgatavam efekt: ükskõik kui populaarne Keskerakond Tallinnas ka poleks, absoluutset enamust linnavolikogus ta vaevalt enam kunagi saavutab. Kui see peaks tõesti juhtuma, siis seda ainult eriti soodsa konjunktuuri ja eestikeelse valija mobiliseerimise tulemusena.

Mitte ainult Keskerakonnale, vaid opositsiooniparteidele üldiselt tundub hetkel pärituul puhuvat. Selles plaanis ongi täiesti pretsedenditu, kui nõrgal positsioonil valitsusparteid neile kohalikele valimistele vastu lähevad.

Tõsi, kohalikud valimised on tavapäraselt toimunudki valimistsükli keskel, kui valitsusparteide, ennekõike Reformierakonna, toetus pole olnud just laineharjal. Aga kas meil on viimase paarikümne aasta lõikes võtta tõik, kus peaministripartei on oma toetuselt alla jäänud peaaegu kõigile teistele riigikogu opositsioonierakondadele ning teine valitsuspartner on sootuks alla valimiskünnise? Viimane kord, kui Reformierakond läks kohalikele valimistele vastu kümne protsendi lähedal oleva reitinguga, jääb kusagile 1990. aastatesse.

Valitsuserakondade nõrkus ning ebapopulaarsus ärgitab opositsiooni just sellele mängima, vürtsitades oma kampaaniat ennekõike üleriigilise, mitte kohaliku tähtsusega teemadega. Kui meil oleks n-ö normaalne olukord, majanduses asi enam-vähem korras ja valitsuse toetus harjumuspärase numbrite juures, siis oleks isegi opositsioonil raske intriigi leida ning nad keskenduksid kohalikule elule ning oma kandidaatide tugevusele. Praegu aga, kui mitmed opositsiooniparteid on valinud üleriigiliste fookusega kampaaniastrateegia, peavad valitsusparteid sellele samaga vastama.

Ühesõnaga, ahvatlus valija tähelepanu võita teemadega, mis tegelikult ei kuulu kohaliku omavalitsuse kompetentsi, nagu makromajandus, maksud ja riigikaitse, on sellel korral eriliselt suur.

Paratamatult pööratakse omavalitsustes toimuvatest valimislahingutest kõige enam tähelepanu pealinnale. Tallinnas on viimase 20 aasta jooksul esmakordselt olukord, kus jutud Keskerakonna-vastase suure koalitsiooni moodustamisest ei ole enam lihtsalt tõsiseltvõetavad. Otsesõnu: tegemist on juba ette äpardunud ideega.

Seda liitu on hiljuti kord juba proovitud ning osalejatel ei ole sellest just ülemäära positiivseid kogemusi. Rääkimata sellest, et tallinlaste jaoks ei täitnud see kaugeltki neid ootusi, mida sellele pandi. Miks muidu oleks Keskerakonna toetus praegu kõigist teistes mäekõrguselt üle?

Kui mõni partei üritabki oma valijatele kõneleda, et tulge valimiskastide juurde, peale valimisi teeme nelja- või viieliikmelise liidu Mihhail Kõlvarti vastu, ja kui üleskutsuja juhtub olema liberaalsest parteist, siis tuleks talt otse küsida: kas liit EKRE-ga on tõesti parem alternatiiv, kui Kõlvarti linnavalitsus?

Niisiis, tulemas on Eesti lähimat poliitajalugu arvestades üsna pretsedenditud kohalikud valimised, millel on mitmeid erakordseid jooni, mida me pole varem kunagi täheldanud. Kas need valimised kuulutavad ka suuremate tektooniliste nihete algust Eesti parteimaastikul, saame näha alles mõne aja pärast.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.