Nagu väljas on saabunud vaikselt sügis, ei ole enam kaugel ka kohalike omavalitsuste valimised. Teie ei kandideeri kohalike omavalitsuste valimistel, kas läksite sotsiaaldemokraatidega tülli või olete poliitikast lahkumas?

Poliitikast ei ole ma kindlasti kuhugi lahkumas. Sellist kavatsust mul ei ole, vastupidi. Riigikogu riigikaitsekomisjoni ja julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni liikmena on mul praegu väga palju tööd poliitikas. Ütleme, et need kindlasti ei ole neljakümnetunnised töönädalad, mida meie valdkonnas tehakse, ja päevad on pikad. Lisaks sellele olen ma NATO parlamentaarse assamblee Eesti delegatsiooni juht veel ja sellega seoses on palju välislähetusi. Nii et poliitikas ma olen 100 protsenti sees ja püüan parimal võimalikul viisil oma valijaid esindada.

See vastab tõele, et ma ei kandideeri kohalikel valimistel, aga miks ma ei kandideeri? Ausalt öeldes ma arvan, et see võib-olla huvitab ajakirjanikke ja võib-olla veel mõnda inimest, aga ma ei usu, et see on selline üldhuvi küsimus.

Ma vaatan neid kohalike omavalitsuste valimiste nimekirju ja need on täis igasuguseid inimesi, kelle päevad on kahtlusteta tõenäoliselt ka rohkem täidetud kui teie omad. Sõltumata sellest, et te olete võrdlemisi noor, 43, on teil väga pikk poliitkogemus, vast enam kui pool oma elust. Te olete ju moodustanud kohalikeks valimisteks valimisnimekirju, seal ei ole tihti tarvis inimest, kes iga päev kuskil kaubanduskeskuse ees pastakaid jagab, vaid teinekord ju nimest ka piisab.

Jaa, see on huvitav, kahe otsaga asi. Alati kui riigikogu, valitsuse, Euroopa Parlamendi liikmed kandideerivad, siis osad neid nagu kritiseerivad ja ütlevad, et nad on peibutuspardid – kusjuures nad ei pruugi tegelikult olla. Ma lihtsalt huvi pärast vaatasin, selles volikogu koosseisus, mis Tallinnas nüüd lõpetab, on samuti olnud mõned Euroopa Parlamendi liikmed.

Ma tuvastasin neist vähemalt kaks: Jaak Madisoni ja Jüri Ratase. Jüri Ratas on vist kogu selle nelja aasta jooksul osalenud volikogu töös. Jaak Madison vahepeal ei osalenud, aga on hiljem liitunutud ja ka osalenud. Ehk siis tegelikult ka Eestist ikkagi mõne tunni lennu kaugusel asuva Brüsseli ametikoha kõrvalt on ka võimalik kohaliku omavalitsuse tööd teha, kui on selline soov. Nii et lüüa neid kõiki inimesi ühe sildiga, et nad on peibutuspardid, see ei ole kindlasti õiglane.

Ja teiselt poolt ma arvan, et see mingil määral võimaldab kas Toompeal või kaugemal Brüsselis töötavatel inimestel ka hoida oma kodukandiga sidet. Kui ma vaatan riigikogu kolleege, siis need, kes on ka kohalikul tasemel aktiivsed, neil on mõnevõrra lihtsam oma valimisringkonda tunnetada. See küsimuse toon oli natuke selline, et on inimesed, kes kandideerivad, aga võib-olla omavalitsuse vastu nii suurt huvi ei tunne – ma arvan, et see on nii ja naa. Ilus oleks muidugi, kui inimesed ütleksid ausalt välja, kas ma kandideerin tõsiselt, kavatsen olla volikogu liige ja kohalike küsimustega tegeleda – siis on see minu meelest täiesti okei. Kui inimene jätab enne valimisi ühe mulje ja peale valimisi lihtsalt kaob ära, siis see ei ole minu meelest väga ilus käitumine.

Ehk siis vastus on, et kuivõrd teil ei ole plaanis üheski omavalitsuses sisulist tööd teha, siis te ei soovi oma parteid toetada, oma nime kuskile nimekirja pannes?

Kirjutasin aastavahetuse paiku ühe raamatu ajajuhtimisest ja olen praegu väga ametis selle toimetamise ja ettevalmistamisega. Loodetavasti see siis isadepäevaks hiljemalt või oktoobri lõpus, novembri alguses ilmub. Ja saage nüüd aru, et riigikogu töö kõrvalt, mis nagu ma ütlesin, on kindlasti 40 pluss tundi nädalas, ja selle kõrvalt väga tõsine raamat... ma ei mõtle seda naljaga, ma olen tõesti väga palju panustanud, et see oleks hea raamat. Selles mõttes tööd jätkub, ütleme nii, ja poliitikas olen ma kindlasti olemas, mitte kuhugi ei kao. Ma loodan, te ajakirjanikuna näete ka ikkagi mingil määral, et ega ma päris seal riigikogus tagumises reas vaikselt seina ääres ei istu seina ääres ega oota, millal see aeg otsa saab.

Kas poliitikuga ei ole natuke nii, et kui sa jätad mõne tsükli, mõned valimised vahele, siis ühest küljest kaob kuidagi kontakt võib-olla sellise muutunud valimistegevusega, teisest küljest jällegi partei poliitaparaadiga, kuidas ja kes mingeid asju korraldab ja organiseerib?

Seda ma küll kuidagi ei ütleks. Kõigepealt, ma arvan, et poliitikul on hästi oluline oma valimisringkonnaga kontaktis olla ja laiemalt Eesti inimestega. Seda ma teen, ma arvan, et väga kohusetundlikult olen alati teinud, võtan seda väga tõsiselt.

Teisalt poolt, kui räägin erakonna sees koostööst, siis meil on see praegusel hetkel tegelikult parem, kui ta oli võib-olla mõnda aega tagasi. Mitte sellepärast, et enne oli midagi halvasti, aga kui erakond on valitsuses, siis paratamatult mitmed erakonna juhtimisega seotud inimesed on samal ajal ka valitsuse liikmed, ministrid. Praegu meil on peaaegu kõik võtmeinimesed, kes erakonnas üleriigilist poliitikat teevad, ühe laua taga Toompeal, kuna me oleme opositsioonis. Ma ütleks, et see koostöö näiteks erakonna esimehe või aseesimeestega on isegi tihedam ja igapäevasem kui sel ajal, kui nad olid valitsuses. Paratamatult on ministritel lihtsalt tohutult kohustusi ka väljaspool erakondlikku liini.

Kuidas üldse käib selliste kohalike omavalitsuste valimisnimekirjade moodustamine? Te olete olnud kahes parteis, vast enam-vähem kujutate ette ka, kuidas teistes erakondades asjad toimuvad. Milline see protsess välja näeb?

See on õudne töö. Ma ei kadesta ühtegi nendest inimestest, kes on sellega tegelenud viimased kuus või 12 kuud. Minu taust on ju erasektoris, ma ei ole olnud tegelikult kogu täiskasvanud elu poliitikas, poliitikasse ma tulin alles aastal 2016. Enne seda juhtisin reklaami ja turundusega tegelevaid ettevõtteid, mida olin ise loonud.

Keskerakonda astusite siiski 2001. aastal.

Seda küll, aga ma ei olnud seal erakonnas juhtorganites ega kuidagi aktiivne erakonnas. Puutusin küll kokku, nelja aasta tagant toimusid valimised ja Keskerakond oli üks meie klientidest, me tegime nende valimiskampaaniaid, aga sealgi oli palju teisi inimesi.

Nimekirja tegemine meenutab mulle kõige rohkem müügitööd, see on selline numbrite mäng. Loomulikult erakonnad vaatavad kõigepealt seal oma poliitikud, oma aktiivsed inimesed üle, nendega tuleb rääkida, kokku leppida. Alati on ootus, et tuleb ka uusi inimesi leida. On erakondi, kes seavad endale veel mingeid täiendavaid eesmärke, on see siis näiteks, et naiste-meeste osakaal nimekirjas oleks parem. See on ikkagi väga paljude inimestega vestluste pidamine. On inimesi, kes soovivad kandideerida, aga samas pole selles kindlad. Teinekord võivad need olla väga pikad läbirääkimised.

Ja mis on nimekirja koostamise puhul raudkindel: alati on kõik rahulolematud. Inimesed on rahulolematud sellega, kuhu nad ringkonnanimekirjas paigutuvad. Inimesed on rahulolematud sellega, kuhu nad üldnimekirjas paigutuvad.

Mäletan, minu peale on olnud väga solvunud üks inimene, kes oli minu koostatud üldnimekirjas väga kõrgel kohal, aga tema meelest oleks pidanud olema veel ühe koha võrra kõrgemal. Ja ma arvan, et küllap ta vist siiamaani pole mulle seda andeks andnud.

Selles mõttes on see üsna tänamatu töö, aga teisalt on see osa poliitilisest tegevusest. Sa pead ehitama üles meeskonna, kellega sa siis püüad poliitikat teha.

Kui me räägime sotsiaaldemokraatidest ja Tallinnast, siis sel korral on seda oluliselt lihtsam olnud teha kui neli aastat tagasi. Neli aastat tagasi sotsiaaldemokraatide reiting oli väga madal. Ajakirjanikud rääkisid ka siin stuudiotes, et kas erakond üldse valimiskünnise ületab Tallinnas. Erakond oli süvaopositsioonis. Sel hetkel ainus inimene, kes meil igapäevaselt Tallinna asjadega tegeles, oli meie toonane linnavolikogu fraktsiooni üks nõunik.

Teie olite linnapeakandidaat toona.

Seda küll, jah, aga ma räägin, et Tallinna juhtimises meid polnud seal nähagi. Nüüd on hoopis teine olukord, sotsiaaldemokraadid on nelja aasta jooksul pidanud kahte Tallinna linna absoluutset tippametit: Tallinna linnavolikogu esimehe ja nüüd linnapeaametit. Meil on seal kujunenud – minu meelest, kui ma kõrvalt vaatan – meeskond, kes linna asjadega tegeleb. Ma arvan sotsiaaldemokraatidel on täna väga hea teadmine sellest, kuidas Tallinna süsteem töötab, mida seal saab teha ja mida seal ei saa teha. Ja ma eeldan ka, et parem tunnetus sellest, mida Tallinna inimesed ootavad.

Üks kolleeg rääkis mulle sel nädalal enda väljamõeldud nalja: tundub, et suurem osa parteisid on välja mõelnud, mida Tallinna valija soovib, see on keskerakondlast valida. Nimelt on kõigis parteides kandideerimas endised keskerakondlased.

Keskerakonnal on olnud, ma loodan, et ma ei eksi, neli-viis suurt sisesõda, mille tulemusel osa inimesi läheb ära. Minu ajal esimene oli siis, kui Sven Mikser ja rida inimesi tema ümber lahkusid erakonnast. Mõnevõrra hiljem tuli veel üks laine ja siis veel ja veel. Aga jah, see on huvitav, et erakond muudkui tuleb tagasi. Ütleme, et kui täna on Keskerakonnas mõni inimene, kes mõtleb lahkumisele, siis suure tõenäosusega viie aasta pärast seda inimest enam poliitikas ei ole, aga Keskerakond on ikka.

See on huvitav nähtus. Eks muidugi,  kui Jaak Madison liitus Keskerakonnaga, paljud imestasid, miks ta seda teeb – see tundus ebaloogiline, ta on ikkagi saanud Euroopa valimistel palju hääli. Minu käest ka küsiti toona kommentaari, siis mõtlesin, et saan tegelikult aru Jaak Madisoni mõttest seal taga, sest Keskerakonna kaubamärk või bränd on tegelikult väga tugev. Ja praegusel hetkel pole midagi öelda, Mihhail Kõlvarti juhtimisel on nad suutnud teha hämmastava comeback'i. Ma ei teagi, millega võrrelda, see on nagu Donald Trumpi teine ametiaeg pärast seda, kui ta valimised kaotas ja kõik leidsid, et temast kui poliitikust pole enam mõtet rääkida.

Küsimus on, kui palju see on Kõlvarti töö, kui palju teiste parteide suutmatus oma asju ajada?

Erakondade puhul ikkagi, kui jätame korra Eesti poliitika ning isiklikud sümpaatiad ja antipaatiad, kõrvale, siis kui hinnatakse näiteks Briti Tööparteid, siis lõpuks seostatakse nende 90ndate edu ikkagi Tony Blairiga. Loomulikult oli seal ka John Prescott, Gordon Brown ja tõenäoliselt veel kümneid ja sadu inimesi, kes seda New Labour'i edulugu ehitasid, aga vastutus jõuab alati välja erakonna esimeheni. Samamoodi ka Eestis kui venitame ajaloo veidi pikamaks, siis raske on ju eitada, et Andrus Ansipi juhtimisel läks Reformierakonnal oluliselt paremini kui mõne tema järeltulija juhtimisel. Kui Reformierakonna ajalugu vaadata, siis kindlasti Ansipi aeg oli reitingute mõttes kõige parem.

On muidugi ka neid, vaatasin siin ERR-i portaalist, et Meelis Atonen oli pika intervjuu andnud, kes meenutavad just kõige parema ajana Siim Kallase aega, kus erakond võib-olla ei olnud nii populaarne rahvamasside, nagu see hiljem Ansipil õnnestus, aga ta oli ideoloogiliselt ja maailmavaateliselt erakordselt selgepiiriline erakond. Reformierakonna puhul polnud kahtlustki, mida sa neid valides saad.

Liidri ümber väga palju elu keerleb, nii Eestis kui ka igal pool mujal, ja paratamatult, kui läheb hästi, tuleb ka liidreid tunnustada, ja kui läheb halvasti, siis eks need liidrid vastutavad.

Kui üritaks kokku võtta, siis mida Kõlvart on õigesti teinud? Mis need asjad oleksid?

Ta on osutunud tegelikult oluliselt veenvamaks ja sisendusjõulisemaks, kui mina oleks ka arvanud. Ta ise on kunagi enda kohta öelnud, et tema alustas Tallinna linnas ju abilinnapeana Edgar Savisaare ajal, ja on avaldanud arvamust, et need inimesed, kes toona abilinnapeadeks toodi, olid rohkem ametniku tüüpi poliitikud. Selles mõte oligi, et nad kuidagi ei säraks erksamalt kui linnapea. Mis ei ole tõsi, ma Edgar Savisaart tundsin väga hästi, tema kindlasti nii ei mõelnud. Aga ta on ise ennast kategoriseerinud kui ametniku tüüpi poliitik.

Kui ma vaatan tema sõnumeid ja viisi, kuidas ta avalikult esineb, siis saan aru küll, miks ta näiteks linnapeakandidaadina on küllalt suure toetusega. Ja see pole ainult Eesti-Vene telg. Kindlasti Reformierakonnale või kellelegi teisele meeldiks seda näidata kui venemeelsete valijate valik. Aga see ei ole päris nii. Uuringud näitavad talle ka päris arvestatavat eestlaste toetust ja Keskerakonnale. Nii et ma arvan ikkagi, et ta oskab poliitikat teha, seda teisiti ei saa öelda.

Kas siis, kui Tanel Kiik oleks võitnud Keskerakonna sisevalimised, kus ta kaotas Kõlvartile, oleks Keskerakond praeguseks hävinud?

No me ei saa seda kunagi teada.

Jätkaks võib-olla natuke veel minevikuteemadel. Te mainisite siin, et olete Edgar Savisaarega kõvasti koostööd teinud. Edgar Savisaar on kindlasti Eesti poliitajaloos üks väga müstifitseeritud isik ja ma kahtlustan, et liiga palju inimesi, kes oleksid temaga lähemalt koostööd teinud kui teie, tegelikult ju ei ole. Kuidas tema kampaaniatele ja asjadele lähenes? Mis oli tema avalikkusele võib-olla vähem tuntud sära, teadmine või geniaalsus?

See on väga hea küsimus. Ma mainisin enne seda raamatut, mida kirjutan, kus kirjutan eesmärkide seadmisest päris palju. Üks asi, mis minu meelest on juhtimise juures nurgakivi, mis eesmärgi, ambitsiooni sa endale üldse sead.

Edgar Savisaare puhul oli selge see – mina ei tundnud teda 90ndatel, kui ta oli peaminister, aga hiljem – kui ta midagi tegi, siis tema iseenesestmõistetav ambitsioon oli minna võitma. Kui ma olen vaadanud Tallinna valimistulemusi, siis aastast 2002 kuni viimaste, nelja aasta taguste valimisteni võttis Keskerakond Tallinnas absoluutse enamuse ja tema isiklikult linnapeana sai oma ringkonnas 50-60 protsenti hääli. Esimene asi oligi see, et ta ei kujutanud üldse ette, et see võiks kuidagi teisiti olla.

Seepärast ongi liidri roll erakondades nii tähtis, kui liidri ambitsioon on midagi muud – et olemegi rahul kolmanda või neljanda kohaga või oleme üldse õnnelikud, kui ellu jääme, kui seda ambitsiooni pole, siis erilist edu pole mõtet loota. Liider on see, kes peab lõpuks oma meeskonnale eesmärgi seadma, ta peab sõnastama õigesti strateegia, panema paika põhimõtted, millega eesmärgi suunas liigutakse, ja siis suutma panna kogu organisatsiooni ühes suunas liikuma.

Paraku on Eesti tipp-poliitikute kvaliteet alla käinud, ja ma arvan, et seda ka rahvas tunnetab. Kui me võrdleme 90ndate või 2000ndate aastate algusega, siis neid inimesi, kes valdavad strateegilise juhtimise kunsti on poliitikas aina vähem. Poliitika ei paku võib-olla enam selliseid väljakutseid nagu toona, või on poliitika maine muutunud nii toksiliseks, et need inimesed lihtsalt ei tule enam poliitikat tegema.

Võib-olla töötavad sellise potentsiaaliga eestlased tänapäeval suurtes rahvusvahelistes ettevõtetes ja teevad seal karjääri ega kujuta ettegi, mispärast nad peaksid minema Eesti parlamendi valimistele või kohaliku volikogu liikmeks hakkama – see ei tule neile pähegi.

Aga just nimelt see juhtimisoskus. Ja sellega on seotud ka enda ajajuhtimise oskus, sa pühendud eesmärgile sajaprotsendiliselt. Ma ei tea, kas see on tema mõjul või olen ma lihtsalt samasugune inimene, aga igal juhul see meeskond, kellega me omal ajal tegime neid üliedukaid kampaaniaid tegime Keskerakonnas… See ei olnud see, et sa tegid 40 tundi nädalas tööd või 60 tundi, sa tegid kogu aeg tööd. Seal ei olnud ööl ja päeval vahet, tööd tehti seitse päeva nädalas. Savisaar võis sulle helistada pühapäeva õhtul kell pool kaksteist, sõites kuskilt kohtumiselt Hundisilmale, ja öelda, et tal oleks järgmisel hommikul kell kaheksa midagi vaja. Ja see tehti ära. Seal ei olnud üldse mingit küsimust, mingi töö ja vaba aeg, see ei huvita mitte kedagi.

See algab ikkagi kõik sellest, et sul on ambitsioon ja sa sead eesmärgi, et lähen neid asju võitma, lähen tegema kõva tulemust. Kui vaatame Tallinna valimistele tagasi, siis võib-olla hea näide on Taavi Aas. Ta oli Tallinna linnapea, võib-olla mõned inimesed ei mäletagi seda. Tal ei olnud poliitikuna eriti kunagi hääled külge hakanud ja ega temasse väga palju keegi ei uskunud. Aga kui ta sai linnapeaks ja vastutas kõige eest, siis ka tema sel hetkel seadis eesmärgi, et neid valimisi minnakse võitma. Need valimised võideti, volikogus võeti taas enamus, üle poole kohtadest, ja tema isiklikult sai Mustamäel üle 5000 hääle, mis on umbes 20 protsenti seal antud häältest. See latt on seal.

Kui tänane linnapea, vahet pole, mis erakonnas ta on, praegu on minu erakonnast, aga kui oleks ka keegi teine – kui ta läheb valimistele, siis vähemalt see Taavi Aasa tulemus peaks olema ju see, mida ta läheb püüdma. Alla selle pole mõtet mängu minnagi, kui oled sellise rolli ja vastutuse endale võtnud.

See ongi võib-olla asi, mida igapäevane poliitikavaatleja ei oska tajuda. Tegelikult nende Siim Kallase, Mart Laari, Edgar Savisaare ja Tiit Vähi, 90ndate poliitikute tippude iseenesestmõistetav võidutahe, mis neil oli. Võrreldav Erika Salumäega, ta ei läinud olümpiale mõttega, et hea, kui jään esikümnesse. Ta läks kulda võtma. Või Kristiina Šmigun, kes on täna minu hea kolleeg riigikogus. Temaga suheldes saad aru, et see on hoopis teine ellusuhtumine.

Savisaarel võis ju see kogu aeg olemas olla, aga näiteks pärast seda, kui ta oli oma kontrolli Keskerakonna üle kaotanud ja läks kohalikele valimistele oma valimisliiduga, ega tal ju siis ei õnnestunud suurt midagi võita? Jah, ta ise sai küll volikokku sisse, aga oma valimisliitu ta võidule ei tõmmanud.

See läheb liiga ajalootunniks ära. Aga kui minu käest küsida, mis ajast on head mälestused, siis see on veidi varasemast ajast. Eks ma arvan, et temast kirjutatakse kindlasti veel palju raamatuid.

Aga just see pool... see oskus... näiteks koosolekute juhtimine. See on ka üks asi, millele ma olen raamatut kirjutades palju mõelnud, ega nõrk juht ei oska tegelikult ka koosolekut juhatada ja vastupidi. Tavaliselt on head juhid ka head meeskonna koosolekute juhtijaid. Kui mõtlen nende juhtide peale, kellega mul on olnud võimalik koostööd teha, siis mulle tundub, et see tuleb just sellest, et nad on püstitanud endale eesmärgi ja nad soovivad selles suunas minna. Nad soovivad oma meeskonna panna ühes suunas tööle. Neil ei ole luksust oma aega raisata ja nad ei taha ka kellegi teise aega mõttetult kulutada. Nad lihtsalt pühendunult otsivad seda võimalust.

Loomulikult alati võib juhtuda, et sa ei saavuta eesmärki, sa kukud läbi. See ei tule mingil põhjusel, kas objektiivselt sinust mittesõltuvatel põhjustel, või sa valid vale strateegia või ei suuda seda ellu viia. Aga sa vähemalt proovisid, sa ei leppinud algusest peale sellega, et ma istun tagapingis vaikselt, keegi ei pane tähelegi, ei erine kuidagi potilillest või riiulis olevatest raamatutest.

Kui vaadata nende parteide kampaaniaid, kes siin kohalikel valimistel kandideerivad, kas sellist savisaarlikku, ilma puhkeajata kampaania tegemist veel üldse eksisteerib?

Ma ei taha nüüd tõmmata kuidagi paralleeli nende inimeste vahele, aga kui ma vaatan praegu enda erakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna peale ja jätan korraks kõrvale kohalikud valimised, siis ma ütleks, et Lauri Läänemets on tegelikult väga paljude jaoks kindlasti ootusi ületanud.

Kas ootused olid madalad?

Ma arvan, et temast võib-olla ei osanud seda keegi oodata. Kui ma vaatan lihtsalt, kuidas ta töötab... Ja täitsa siiralt, loomulikult, ma olen sotsiaaldemokraat, ma ilmselt ei ole objektiivne, aga näen teda praegu üle laua väga palju.

Minu meelest on tal see ambitsioon olemas, et see erakond võiks olla suurem. Ta on tegelikult toonud sotsiaaldemokraadid sealt valimiskünnise piirimailt ära. Selle erakonna puhul ei räägi keegi enam, kas nad homme üldse olemas on. Minu meelest on tal see oskus eesmärke seada. Ja kui ma vaatan ka tema töötempot, kui ta oli siseminister või nüüd on olnud opositsioonis, või kui palju näiteks suvel olid sotsiaaldemokraadid pildis...

Nad olid suvel muidugi pildis vist Läänemetsast sõltumatult.

Aga tegelikult ka riigipoliitika küsimustes. Või kui ma vaatan, mida kolleegid ütlevad, et meie erakond on ka varem olnud opositsioonis, aga kindlasti oleme täna seal aktiivsemad, jõulisemad ja tugevamad kui varem. Seda pannakse tähele tegelikult. Need tööpäevad ja riigikogu istungid on ikkagi päris pikaks veninud, kuna opositsioonis on väga palju erakondi. Ja kui ma vaatan, ma istun ise esimeses reas, ja kui ma vaatan selja taha, siis seal on veel inimesi.

Läänemets on kindlasti tulbi, aga…

Ta on tõesti tubli. Ja see ei ole niisama, et on tubli, see on minu meelest väga hea.

Noh, võiks ka öelda, et Reinsalu on veel tublim.

Reinsalu on ka kusjuures selline tüüp, absoluutselt. Ma olen nõus. Urmas Reinsalu on ju Isamaaga imet teinud. Oleme ausad, on teinud. Isamaa oli ka selles punases tsoonis, kus neli aastat tagasi, kohalike valimiste ajal, oli Isamaa välja jäämas, nagu praegu on EKRE Tallinnas libisemas alla valimiskünnise. Aga kui Isamaa oleks Tallinnas neli aastat tagasi välja jäänud, kas ta oleks siis riigikogu valimisi üle elanud? Mina selles küll kindel ei ole.

Tegelikult oli Reinsalu neli aastat tagasi minu konkurent, Isamaa linnapeakandidaat, ja ta suutis tulla sellesse kampaaniasse, kehtestada seal ennast. Ta rääkis Keskerakonna-vastase rinde moodustamisest, ülikõva töö. Ja nüüd erakonna esimehena on Urmas Reinsalu, oleme ausad, toonud Isamaa väga tugevalt tagasi pildile.

Aga kampaaniast veel siiski rääkides, te ei vastanud: kas te näete, et kuskil praegu toimub seda tüüpi, põhimõtteliselt 24/7 kampaania tegemist?

Seda ma ei näe. Mis on minu jaoks huvitav, on see, et kui ma vaatan kasvõi valimisnimekirju, siis ma ütleks, et Reformierakonnal on ootuspäraselt päris tugev valimisnimekiri. Kuigi praegu neil ilmselt ei ole kõige parem aeg. Pink on pikk ja nad on suutnud selle ka valimistele välja tuua. Kui vaadata puhtalt Tallinna kaheksat valimisringkonda, siis Reformierakonnal on igas ringkonnas kaks-kolm-neli tuntud inimest kandideerimas. Kindlasti organisatsioonil on see tugevus olemas.

Aga kui ma siis vaatan sõnumeid, siis ma ei saa aru. Kui piltlikult öeldes valin ma neid, parempoolseid või kedagi kolmandat-neljandat, siis mida ma Tallinnas saan? Kas seal on mingi kontseptuaalne erinevus? Minu meelest ei ole.

No võiks öelda, et kampaania ei ole veel ka täies mahus käivitunud.

Aga praeguseks peaks. Me oleme nii lähedal juba valimispäeval. Valimiskampaania eripära on see, et sul peab olema hea sõnum ja siis sa pead seda kordama, kordama, kordama igas kontekstis. Lähiajaloo poliitikaajaloost, jättes kõrvale Donald Trumpi valimised, oleks üks professionaalsemaid kampaania sõnumi ja fookuse hoidmise näiteid Boris Johnsoni "Get Brexit Done" kampaania, kui ta sai peaministriks. Ta sai väga tugeva mandaadi ja tegi Tööpartei maatasa.

See lõppes tema jaoks küll üsna kehvasti, sest peaministrina ta enam nii hästi toime ei tulnud, aga see sõnum, teeme Brexiti ära, liigume edasi, oli sel hetkel väga kõva sõnum. Ja see, kuidas Boris Johnson suutis hommikul, lõuna ajal ja õhtul, söögi alla ja söögi peale igas kontekstis öelda seda ühte lauset, et Brexit tuleb ära teha, oli täiesti hämmastav.

Praegu ma seda ei näe. Ma ei näe, et keegi ehitaks mingit tugevat narratiivi. Ja ma arvan, et üks põhjus, miks Keskerakonnal nendel Tallinna valimistel läheb nii hästi, on see, et neil ainsana on see lugu minu meelest päris hästi välja joonistunud. Nad räägivad, et vahepeal tulid võimule teised ja see on olnud suur segadus – millele on raske vastu vaielda. Ei saa ju öelda, et see suvi on olnud tallinlastel kuidagi väga asjalik vaadata, mida kõike linnavalitsus arukat ja tarka on teinud.

See Reformierakonna algatatud kummaline protsess Tallinnas suvel aitas kindlasti Keskerakonna argumendil püstituda. Nüüd on nende lubadus väga lihtne: vaadake, meie ajal sellist jama ei olnud, valige meid tagasi ja kõik on jälle rahulik. Neil on see narratiiv olemas.

Keskerakonna toetus on praegu tõepoolest selline, millega võiks napilt rääkida ka ainuvõimust – sõltuvalt sellest, kes sisse saab ja kes mitte. Samas ei ole Keskerakonnal teatavasti praegu üldse raha. Kui palju on teistel erakondadel võimalik rahakraanid valla keerates ning meedia ja avaliku ruumi reklaamidega täites valimistulemust ja toetust muuta?

Kindlasti on see teatud ulatuses võimalik. Valimiskampaania käigus on väga keeruline veenda ümber inimesi, kes on oma valikus kindlad. Et elan Tallinnas, olen otsustanud kedagi valida, näen valimisreklaami ja nüüd mõtlen täitsa ümber – see on keeruline ülesanne. Aga on rida inimesi, kellel pole seda eelistust ja eelistuse kujunemist hakkab mõjutama valimiskampaania. Valimiskampaania on tööriist, millega erakond oma võimaliku toetuse maksimeerib, tuues võimalikult suure hulga oma toetajaid valima.

Kui valimiskampaanias jääda väga kahvatuks, kas rahapuuduse tõttu, et meediamaht on väga väike, või sellepärast, et kampaania on kehvasti teostatud, ei torka silma ega kõneta inimesi, siis see teatud määral piirab erakonna võimalusi. Teatud määral see muudab valimistulemust kehvemaks, sest erakond ei suuda oma potentsiaalseid toetajaid kõiki valima tuua, teha neile selgeks, et nad peavad kindlasti minema ja hääletama ka.

Seda riski on Eestis päris hästi analüüsitud. On osa erakondi, kes saavadki väikese eelise viimases valimiste-eelses võitluses just seetõttu, et neil on palju rohkem raha ja nad suudavad oma reklaamidega domineerida ning üle ujutada valimiste-eelsel ajal meediamaastiku.

Keskerakonna puhul on oluline ka see, et varasemalt on nende eeliseks olnud kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt väga palju Tallinna linnaga seotud inimesi, kes on nimekirjadesse kandideerima pandud. Need inimesed on moodustanud suure tasuta tööjõu, kes on siis erakonda igati toetanud ja valimiskampaaniat läbi viinud. Sellega on ju olnud ka skandaale, üks minu järel Põhja-Tallinna vanemaks saanud persoon, kes kasutas linnaosa bussi valimismaterjalide ja telkide transpordiks jne.

Seda eelist Keskerakonnal sel korral ei ole. Nii et kindlasti on asju, mis võivad Keskerakonna head praegust reitingut pisut tuua allapoole kui räägime reaalsest valimistulemusest. Ma vaatan, et ka erakonna juhtfiguurid on viimastel päevadel hakanud rääkima, et ärge nendest reitingutest eufooriasse sattuge, et need on alles reitingud ja tegelikult on tähtis valimistulemus.

Samas on teistel erakondadel ikkagi võimalus, kellel ma eeldan valimiskampaaniaks on raha rohkem, võimalus oma positsiooni pisut parandada. Kasvõi seesama Reformierakond, kuna neil on tugevad nimekirjad ja tuntud isikud, mis on juba suur eelis, siis sellest on neil kindlasti võita. Mõned neist kandidaatidest on inimestele kindlasti sümpaatsemad kui tänasel hetkel Reformierakonna bränd. Kui nad nüüd valimiskampaanias oskavad õigesti välja mängida oma nimekirja, on neil sellest võita kindlasti.

Aga kui teie tegite Keskerakonna kampaaniaid, kas te siis arvestasite linna ressurssi oma kampaania ressursina?

Ei arvestanud.

Aga ta oli seal.

Tänaseks on ju vaieldamatult selge, et ta oli seal. On ka mitmeid kohtukaasusi selles küsimuses, kõik astmed läbi vaieldud.

Teil endalgi oli üks.

Õnneks see, millega seoses mina pidin vaidlema, seal oli äkki kolm välireklaami, see oli väike asi. Aga Keskerakond viimati pidi maksma vist miljoni euro suuruse trahvi vms ja ka enne seda on Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoniga olnud vaidlusi, kus erakonnal on samuti tulnud märkimisväärseid summasid tasuda, just seetõttu, et on tuvastatud, et avalikku raha on kasutatud.

Aga muidugi, mis ma pean ütlema, et kui ma ise neli aastat tagasi selle sama aparaadi vastu kandideerisin, siis... kui Keskerakonnal veel olid nii head positsioonid Tallinnas, siis ma olen seda varem ka öelnud ja võib-olla pole seda tõsiselt võetud, aga Tallinnas ei olnud tegelikult enam päriselt vabad valimised. Ühel hetkel ta ületas sellise piiri, et ühe erakonna eelis, mis tulenes ta võimust, oli nii suur, et sellega ei jõudnud enam prokuratuur, ERJK seda kõike enam tõkestada või menetleda. See viis näiteks, kuidas linnameedias, nüüdseks vist suletud Stolitsas ja Pealinnas, tuimalt nädalast nädalasse konkurente peksti, mõnitati, halvustati ja tehti maha, sellel oli oma mõju.

Samamoodi milline oli see seltskond, kes tegeles praktiliselt ametisoleva linnavõimu promomisega.

Mäletan, et oli üks üritus vahetult enne valimisi, kus olime sotsiaaldemokraatidega väljas ja seal oli vist kolm erinevat Tallinna linna palgal olevat võttemeeskonda, kes tulid linnapea Kõlvartit filmima, sest ta pidas seal kõne. See oli täiesti absurdne: laupäeva hommikul kaheksa inimest, kes saavad Tallinna maksumaksjalt palka, kes tulevad pildistama ja filmima linnapead. Nagu Tallinn oleks Los Angeles, mis on tohutult suur linn, kus saaks aru, et linnal on oma tele- või raadiokanal. See süsteem oli lõpuks muutunud tõeliseks koletiseks.

Rääkisime Tallinna süsteemist ja nelja aasta tagusest ajast. Siis te olite sotsiaaldemokraatide linnapeakandidaat ja peale valimisi ütles Kõlvart isiklikult, et teiega ta laua taha ei istu.

Aga ta istus. Ma olin ju sotsiaaldemokraatide läbirääkimisdelegatsiooni juht ja me pidasime temaga läbirääkimisi, leppisime kokku linnavalitsuse moodustamises ja siis andsin selle headele kolleegidele üle.

Jah, aga ta ei nõustunud teiega koos valitsema.

Ma arvan, et see ei ole kõik päris nii ühemõõtmeline. Kui te küsiksite minu käest, kui suur entusiasm minu hinges neli aastat tagasi oli minna, pärast seda, kui ma olin 2019. aastal Keskerakonnast ära tulnud, sest nad tõid EKRE valitsusse – mis oli minu arvates väga suur viga ja kahjustas Eestit. Kui te arvate, et mul oli tohutu sisemine põlemine, et tahaksin täpselt samade inimestega koos veeta palju aega, arutada ühiselt, millist Tallinna parki ja millises järjekorras rekonstrueerida, siis ei, mul ei olnud sellist tohutut entusiasmi.

Neli aastat tagasi lootsin siiralt saavutada kaks asja. Punkt üks, et ükski erakond ei saa enamust. See õnnestus saavutada, koos teiste heade kolleegidega. Tegime tol hetkel opositsioonierakondadega, palju rohkem koostööd, kui ette kujutati.

Kaasaarvatud EKRE-ga?

Jah. Kui vaatame asju, mida tol ajal opositsioonis tehti, näiteks umbusalduse avaldamine jne, seda tegi opositsioon ühiselt. Ma usun, et see aitas kaasa sellele, et Keskerakond enamust ei saanud. Teine eesmärk, mida lootsin, oli teha võimuliit, kus ei ole Keskerakonda ega EKRE-t. Selleks meile Tallinna valija meile võimalust ei andnud.

Valimisõhtul loomulikult helistatakse üksteisele, mis edasi saab. Oli selge, et ei ole võimalik minna nii, et EKRE ei ole sinna kaasatud. Oli selge, et see punane joon, et ei tehta koostööd EKRE-ga, oli mitme erakonna osas nii tugev, et sellest üle ei astuta, ja seetõttu plaani teine osa ei realiseerunud.

Sealt edasi tekkis võimalus, mida nägi Jevgeni Ossinovski, moodustada Keskerakonnaga kaksikliit. Seda tehti.

Teid tõrjuti kõrvale?

Ma kindlasti ei ole nõus, et mind keegi kõrvale tõrjus. See, et ma sinna linnavalitsusse ei läinud ega taotlenud ühtegi positsiooni, oli täpselt sama palju ka minu valik. See, et Keskerakond seda samuti soovis – väga hea, meie huvid langesid kokku. Aga veel kord: kui te küsite, kas keegi polnud nõus maha istuma, siis oldi ikka küll. Pidasime mitu nädalat edukalt läbirääkimisi, saime koalitsiooni kokku, ametikohad jagatud ja see koalitsioon toimis. Mul on Keskerakonnas endiselt väga palju häid sõpru ja ütleme ka Mihhail Kõlvartiga teineteisele kenasti tere, kui kusagil näeme.

Tere ütlete, aga kas ta peab teid jätkuvalt reeturiks?

Seda ma ei tea, mida tema peab või ei pea, ja ausalt öeldes see mind väga ei huvita ka. Oleme juba 45 minutit rääkinud ja ega minu tööst riigikogu riigikaitsekomisjonis polegi rääkinud. Sellel väljal meie teed ei ristu. Sellel väljal ristuvad minu teed keskerakondlastega, kellega oleme koos opositsioonis riigikogus.

Pigem oli mu küsimus ajendatud sellest, et Keskerakonnast on aja jooksul lahkunud suur hulk inimesi, kes on leidnud kodu teistes parteides, aga just teie suhtes tundub vähemalt osa keskerakondlasi tunnevad sügavamat okast. Kas te olite siis Keskerakonnas nii oluline või lähedane, et teie lahkumine või teod on muutnud teid nende jaoks ebameeldivamaks?

Ma arvan, et põhjus on teine. See on see, et 2019. aastal, kui erakond otsustas moodustada valitsuse paremäärmuslastega, olles lubanud, et nad seda ei tee, oli tegelikult võimalus see ära hoida. Selleks oleksid pidanud toonased Keskerakonna poliitikud – eriti need, kes said hääli vene kogukonnalt, kelle suhtes EKRE oli väga verine – parlamenti tulema. Aga nad ei tulnud. Ja ma arvan, et see, mis neile ei meeldinud, oli see, et ma juhtisin sellele tähelepanu.

Need olid inimesed, kes olid saanud tuhandeid ja tuhandeid hääli – me räägime Kõlvartist, Jana Toomist ja veel mitmest peamiselt vene perekonnanimega keskerakondlasest, kellel läks valimistel ülihästi. Kellele inimesed panid oma lootused, aga nemad võtsid need hääled ja viskasid lihtsalt prügikasti. Nad ei tulnud ja rääkisid avalikult, et justkui vastustavad otsust kutsuda EKRE valitsusse, aga tegelikult erakonna sees töötasid selle nimel, et see õnnestuks.

Ma arvan, et mida mõni siiamaani andeks ei anna, on see, et ma lihtsalt ütlesin, et see on jama, millega te tegelete, ja et te valetate inimestele. Ma arvan, et sel hetkel sai ka Keskerakonna valija aru, et neile valetatakse, ja kindlasti see erakonnale tervikuna hästi ei mõjunud. Ühe erandiga – ma saan aru peaministrist ja oma heast sõbrast Jüri Ratasest, miks tema selle otsuse tegi. Aga neid inimesi, kes rääkisid üht ja tegid teist, ega ma lõpuni siiamaani ei mõista.

Aga peaministritest rääkides, saate aeg hakkab meil armutult otsa saama. Võtaks korra ka üleriikliku küsimuse. Te olete võrdlemisi pika poliitilise kogemusega – kas meil on sügisel või järgmise aasta kevadel uus peaminister?

Sellele on praegu võimatu vastata, see sõltub sellest, millised saavad olema kohalike omavalitsuste valimiste tulemused, ja mitte ainult Tallinnas.

Eeldame, et nad tulevad sellised, nagu praegu prognoositakse.

See sama eesmärkide seadmise ja visiooni omamise küsimus. Selleks, et tekiks uus peaminister ja eeldusel, et püsib kas praegune koalitsioon või Reformierakond jätkab valitsuse juhtimist, peab Reformierakonna sees tekkima keegi, kelle suhtes kriitilisel osal erakonna sees on veendumus, et see inimene suudab olukorda muuta paremaks.

Ja kuni seda ei ole – ja minu parim teadmine täna on, et seda inimest ei ole. Ma pole kunagi varem sellist asja näinud – Reformierakond on omavahel väga-väga tülis, isiklikud suhted on halvad ja sassis, pinged on suured. Aga vähemalt mina ei näe veel kedagi, kes veenaks ära valdava osa oma kolleege, et "mina suudan paremini". Teine asi, millega peab arvestama: isegi kui ametisolev peaminister on ebapopulaarne, tal ei lähe hästi, on erakonnal jube keeruline oma peaministrit kukutama minna. See on väga keeruline protsess. Öelda siin jah või ei, see on spekulatsioon.

Mõnes mõttes võib tunduda, et käib siiski teatav maastiku kujundamine nende poolt, kes sooviksid olla mantlipärijad. Aga ilmselt see, kes iganes peaks partei seest peaministrile kinda heitma, ei ole kindlasti see, kes uueks peaministriks saab.

Ma olen ise viimasel ajal mõelnud selle peale, et millal meil viimati Eestis oli valitsus, mille puhul tavalisel Eesti inimesel, kes ei ole poliitikaga ise seotud, oleks olnud selline hea tunne, et tõepoolest on moodustunud meeskond, kellel on plaan ja kes teeb koostööd selle plaani elluviimise nimel.

Kui ma hakkasin mõtlema, siis tuleb tunnistada, et vähemalt Taavi Rõivase peaministriks saamisest alates kuni tänase päevani on kõiki Eesti valitsusi iseloomustanud see, et seal on alati olnud mõni erakond, kes on valitsuses ja justkui samal ajal opositsioonis. On olnud tohutu enda suunas teki sikutamine. Jah, osad on sellest mõne poliitilise punkti saada. Aga üldjoontes on valitsuses olemine mõjunud päris halvasti erakondadele ja koostöövaimu pole olnud.

Ja ma olen teise poole pealt mõelnud, et kas praegu mitte pole just aeg, kus meil seda kõige-kõige rohkem oleks vaja? Et saada tagasi punkti, kus poliitilise kultuuri osaks oleks see, et valitsuses vaidleme nii, et suled lendavad, aga siis me otsustame ära, läheme välja ja ütleme, et see oli enamuse hinnangul parim otsus. Ja me ei võitle kuskil Delfis või ERR-i portaalis, Facebookis või Tiktokis iseenda tehtud otsuse vastu.

Viimane hea näide on automaks. Ma sõitsin siia taksoga, juht just meenutas mulle, kuidas Reformierakond räägib sellest, justkui nemad poleks sellega seotud, selle tegi keegi teine. Andke andkes, see oli Reformierakonna valitsus, rahandusminister oli Reformierakonnast, koalitsioonikõnelustel pani selle lauale Reformierakond, nemad töötasid selle välja ja nad kõik hääletasid selle poolt. Ma arvan, et mõtlevale inimesele on see pettumust valmistav ja vastik, kui saad aru, et sulle lihtsalt proovitakse musta valgeks rääkida või valetada.

Valija mälu on teatavasti siiski lühike.

Ei ole ta nii lühike midagi. Ma kardan, et seda, et paremerakonnad, mitmed neist valetasid, et makse pole vaja kuidagiviisi puutuda või tõsta eelmiste riigikogu valimiste eel, seda kindlasti mäletatakse järgmistel ja võib-olla ka ülejärgmistel valimistel. Ja ma arvan, et mõne erakonna käsi käib sellepärast väga halvasti.

Ma olin siinsamas ERR-is riigikaitse teemalistes debattides, sel hetkel riigikaitsekomisjoni esimees, laua taga istusid – see ei olnud ju ainult Reformierakond, see sama Eesti 200, Isamaa – kõik rääkisid, kuidas tuleb suunata miljardeid täiendavalt riigikaitsesse, ja kõik proovisid täiesti kalanäoga väita, et seda saab teha nii, et makse ei puututa või hoopis langetatakse.

Nad kõik on ju mõtlevad, targad, riigieelarvet koostanud, valitsuskogemusega inimesed, kes teadsid, et see pole mingi poliitiline retoorika, vaid lihtsalt vale. See ei ole võimalik.

Mäletan, üks nendest poliitikutest, kes on olnud kaitseminister väitis, et seda saab teha kärbete arvelt. Ütlesin, et palun väga, valimisteni on kuu aega, avaldage, kust te võtate miljardi eest kärpeid. Ta ütles, et avaldame selle oma partei kodulehel. Mitte kunagi seda ei avaldatud. Ja muidugi lõpuks valitsuse laua taga selgus, et selliseid kärpeid ei ole võimalik teha ilma, et hakkaksime massiliselt koole sulgema, õpetajaid ja politseinikke koondama, paneksime kinni viimasedki päästekomandod ja nii edasi.

Me pole jõudnudki rääkida näiteks Poolas toimunud drooniintsidendist, aga arvan, et peaksime Eestis hakkama tõsiselt rääkima terviseolekuvaldkonna uhhuu kõrval ka julgeoleku uhhuust, mida ka tehase.

Väga sageli, kui mõni selline intsident juhtub, on meil mitmed poliitikud, eksperdid ja arvamusliidrid, kes ütlevad kindlas kõneviisis, mis see nüüd oli, omamata mingeid tõendeid selleks.

Ja kui hiljem tuleb välja, et see oli hoopis midagi muud – nagu Läänemere kaablikahjustuste puhul, kus ju räägiti, et see on hübriidsõda ja rünnak, meid pannakse proovile, me peame koheselt hakkama ostma allveedroone, mida kõike tegema, Läänemere laevaliikluse seiskama… Tänaseks on ju isegi avalikult siin-seal ikkagi juletud tunnistada, et suure tõenäosusega olid need õnnetusjuhtumid, hooletus.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05