Kohalikud valimised lähenevad ja tunne on veidi nagu viimasel jõulueelsel nädalavahetusel kaubamajas. Kirju kaubavalik võtab silmad krilli ning helisüsteemist kaiguvad reklaamid, mis kutsuvad üles mitte ilma jääma sellest või teisest ahvatlevast pakkumisest. Seda iseäranis suuremates keskustes.

Väiksemates maakohtades paistab ehk selgemini välja, et väikevalda spaad ei ehita või siis istub see hiljem aastaid veskikivina valla eelarvel kaelas. Või kui naabri-Andres lööb rusika lauale ja teatab, et tema peatab maksutõusu või toob toiduainete käibemaksumäära alla, siis on ta ilmselt ühe pitsi liiast võtnud.

Ülelubamine on ohtlik värk. Seda näitavad nii majanduse kui ka poliitika uuringud. Kui tarbijale lubatakse rohkem kui toode väärt, siis võimaldab see müüjal teenida lühiajalist tulu, aga samal ajal peab ta maksma pikaajalist reputatsioonivõlga. Poliitikas on asjad veelgi halvemad: isegi kui osa erakondi või poliitikuid jäävad vastutustundlikuks, võivad ülelubajad viia langusse usalduse kogu süsteemi vastu.

Miks seda tehakse?

Esiteks, valimiskampaania toimib põhimõtteliselt tähelepanumajanduse pinnalt. Kui kõik erakonnad korraga kampaaniat teevad, siis on ülioluline eristuda ja meelde jääda. Uuringudki näitavad, et ahvatlev pakkumine, isegi, kui tundub see jabur, lihtsalt jääb meelde. Ja kui üks erakond juba seda teeb, on teistelgi raske jääda vaikseks ja vastutustundlikuks.

Teiseks, eks me ju tegelikult ootamegi poliitikutelt visiooni ja ideid, mida meie naabruskonnas paremaks saaks teha. Ja kes siis ei tahaks näidata, kui palju häid ideid ta partei osakonna ajurünnakul välja suutis käia. Aga tervitatav oleks, kui need seataks prioriteetide järjekorda, et mida kindlasti ära teha püüame ja mis on kaugemad tulevikuplaanid.

Ja kolmandaks on valimised see hetk, mil korraga püüab oma eelistust määratleda suur hulk väga erinevate huvide ja vaadetega valijaid. Sestap on erakonnad motiveeritud lubama paljusid asju korraga, et meelitada enda poole üle võimalikult suurt hulka valijaid.

Nii lubabki üks erakond mulle minu kodulinnaosasse ehitada uue gümnaasiumi, kino, sotsiaalmaja, mäesuusakeskuse, ehitada uusi tunneleid, maa-aluse jalakäijate ala, pargi-ja-reisi parklad, teha ümber bussiliikluse, fooritsüklid, parandada tänavad, linnahaljastuse ja jäätmekäitluse. Nelja aastaga? Ei tundu realistlik. Aga kandidaadil on lootus, et äkki mõni nendest teemadest läheb just minule korda ja seetõttu võiksin ma oma hääle ka temale anda.

Ebarealistlikke lubadusi on võimalik anda ka teisiti. Sealsamas kõrval seisab nii mõnigi teine erakond, mis lubab mulle muutust terves riigis, panna majanduse kasvama, peatada maksutõusu ja lahendada rahvastikukriisi. Täitsa huvitav, kuidas mu linnaosavanem neid makse langetab või rahvastikukriisi peatab. Sellistel lubadustel on mõistagi veel üks konks, nimelt on nende täituvust raskem hinnata kui seda, kas too tunnel või koolimaja ikka valmib või mitte.

Uuringud näitavad, et üle lubama ollakse agaramad nendes oludes, kus institutsionaalne raamistik on nõrk, näiteks erakonnad või valimisliidud vahetuvad pidevalt, või ei suuda ajakirjandus vastutustundetutel lubajatel pilku peal hoida. Karta on, et kuna meil on 84 valimisringkonda ja rõhk kohalikel huvidel, siis on ajakirjandusel pea võimatu selgemalt survet avaldada. Või siis on kodanikuühiskond savijalgadel ja inimesi enam väga ei huvitagi, kes päriselt millegi eest on valmis seisma. Kus aga tuleb kohalikele elanikele valimisdebatil silma vaadata ja kõigi kuuldes välja öelda, et meil on kindel plaan ära teha see või teine, on ka vastutus hoopis suurem.

Uuringud näitavad, et valijad peavad valimislubadusi väga oluliseks, ent need pole ainus tegur, mille alusel valitakse. Väga olulisel kohal on ka retrospektiivne hääletamine ehk valiku tegemisel arvestatakse, kas eelmisel korral antud lubadusi on ka täidetud. Samuti on osa valijaid nii-öelda isikuvalijad, kes valivad pigem kandidaadi kogemuse ja isikuomaduste põhjal, kui et keskenduvad valimislubadustele. Kohalike omavalitsuste valimiste kontekstis pole see üldse halb valik. Eriti kui valida peibutuspardi asemel kandidaati, kes ka reaalselt volikogus või vallavalitsuses lubatud muutusi ellu viima võiks hakata.

Mõistagi on nii majanduses kui ka poliitikas omal kohal pime usk (teadusterminoloogias motiveeritud põhjendus). Kui oled ikkagi pannud sada tuhat eurot huugama, et soetada endale luksusauto, on raske tunnistada, et tegelikult saaks suurema osa käikudest tehtud ka kordi odavama masinaga. Poliitikas saad ennast vähemalt sellega lohutada, et tegid väärtuspõhise otsuse ning seisid ideaalide eest, mida õigeks pead. Kas pead? 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.