On üks teema, probleem, mis alati kordub Eesti kohalikel valimistel. See on meie poliitika korraldusse sisse ehitatud, seda ei ole võimalik maandada või välja juurida. See ei ole võib-olla soovitav, aga see on paratamatus. Ehk ilma selleta oleks parem, aga pole midagi teha. Selleks on kohaliku ja riikliku tasandi segunemine.

Poliitikat kohalikul tasandil teevad samad inimesed ja samad erakonnad kui riigikogus. Ja Eesti on väike, siin on inimestevahelised kaugused ja võimuhierarhiad väga lühikesed. Aga kohalik mõõde pole siiski kunagi kuhugi kadunud. Suures pildis on seda erinevatel viisidel näha.

Toon järgnevalt ühe hiljutise ja natuke ebastandardse näite sellest, kuidas kohalik poliitika on paratamatult ka riigi tasandi poliitika ja ühe väga lihtsa ja ilmeka näite sellest, kuidas kohalik poliitika on äratuntavalt kohalik.

Kohaliku ja riigi tasandi seotusest on heaks näiteks hiljutine võimuvõitlus Tallinnas, kuigi suund oli tavapärasest vastupidine: mitte riiklik tasand ei varjutanud kohalikke probleeme, vaid kohalikud käigud mõjutasid poliitikat riigi tasandil. Tasub see tagantjärele tarkuse terava pilguga natuke lahti harutada.

Paistab, et kõik algas sellest, et Reformierakond oli mures, kuidas pärast valimisi Tallinnas linnavalitsusse jääda ning oma erakonna kui võitjaerakonna kuvandit taasluua.

Toetuste jaotust ja erakondade väljavaateid vaadates oli Reformierakonna Tallinna piirkonna juhil Pärtel-Peeter Perel loomulikult õigus, kui ta ütles, et koostöö Keskerakonnaga on paratamatu. Keskerakond saab olema Tallinnas valimiste võitja ja väga suure tõenäosusega moodustavad nad linnavalitsuse. Keskerakond saab valida endale sobiva koalitsioonipartneri. Algne plaan teha Tallinnas koostööd Keskerakonnaga paistis kui katse siduda Keskerakonda endaga juba enne valimisi ning seeläbi kindlustada, et pärast valimisi valitakse just nemad oma koalitsioonipartneriks.

Tundub aga, et unustati ära, et Keskerakonnal ei ole mingit soovi ennast niimoodi siduda. See oleks neile väga selgelt kahjulik. Ja küllap selle pärast ka algsed plaanid läbi kukkusid.

Kui see teadmine kohale jõudis, viidi käiku plaan B, milleks oli katse muuta Keskerakond koalitsioonikõlbmatuks. Just seda Reformierakonna teadaanne, et Keskerakonnaga koostöö on välistatud, tähendas. See oli suunatud sotsiaaldemokraatidele ja Isamaale, et ka nemad selle positsiooni omaks võtaksid. Ajalooliselt madala toetuse taseme juures ning ajal, mil nii sotside kui ka Isamaa valijad eelistaksid võimuliitu Keskerakonnaga, oli see käik aga läbikukkumisele määratud.

Mis on selle käigu tõenäoline tulemus? Esmalt vähenesid veelgi Reformierakonna šansid pääseda pärast valimisi Tallinnas võimule. Nii Isamaa kui ka sotsiaaldemokraadid eelistaksid ilmselt koalitsiooni Keskerakonnaga ning Keskerakonna valijate jaoks oleks koalitsioon Reformierakonnaga midagi, mida nad väga näha ei taha. Reformierakonna jaoks on võimuliit Keskerakonnaga nüüd Tallinnas omakorda välistatud. Ühesõnaga, üks kahest võimalusest linnavalitsusse pääseda tõmmati päevakorralt maha ning teise tõenäosus kindlasti ei kasvanud.

See välistus jääb ilmselt kehtima ka järgmiste riigikogu valimiste kontekstis ning sellele järgnevas valitsuse moodustamise protsessis. Nendest sõnadest nii lihtsalt ja nii varsti veel taganeda ei saa, selleks peaks erakond juhti vahetama ja oma poliitilist kurssi väga selgelt pöörama.

Kui mõtleme selle peale, kuidas kohad järgmises riigikogus võiksid jaotuda, siis olukorras, kus välistatud on korraga nii EKRE kui ka Keskerakond, pole uues riigikogus ilmselt sellist koalitsioonikombinatsiooni, milles oleks sees Reformierakond ja kuhu ei kuuluks Isamaa.

Isamaal oleks variante mitu. Ehk siis teisisõnu oleksid võimalikud ainult sellised valitsused, mille moodustaks Isamaa. Niisiis, välistades Tallinna võimuvõitluse käigus Keskerakonna võis juhtuda, et oravad välistasid järgmises riigikogu koosseisus ka ennast võimupositsioonilt.

Lähme nüüd kohaliku mõõtme juurde. Lisaks kohalike probleemide eripärale on kohalike valimiste kohalik mõõde väga hästi näha muuhulgas erakondade toetuse erinevas jaotuses valdade ja linnade lõikes. Kui parteisüsteem koosneb nii erakondadest kui ka nendevahelistest käitumismustritest, mida määrab erakondade suhteline suurus, siis on meil igas kohalikus omavalitsuses mingis mõttes erinev parteisüsteem.

Kohalikel valimistel üldiselt on alati väga hea tulemuse teinud valimisliidud, kuid seda ainult väljaspool Tallinna ja Tartut. See näitab ka kohaliku poliitika erineval määral parteistumist. Mida suurem on omavalitsus, seda rohkem on poliitika parteistunud.

On ka väga ilmekaid erinevusi erakondade ja omavalitsuste vahel. Näiteks Isamaa toetus on üle kogu Eesti võrdlemisi ühtlane, kui ainult välja arvata teatud pigem venekeelsed piirkonnad (Lasnamäe, Maardu, Loksa, Kirde-Eesti). EKRE omab suuremat kandepinda väljaspool Tartu ja Tallinna ümbrust, seal, kus keskus on väga kaugel. Kõige tugevam on nende positsioon Kagu-Eestis omavalitsustes.

Keskerakond eksisteerib kohalikul tasandil ennekõike Tallinnas ja Kirde-Eestis. Seal, kus on rohkem vene keelt kõnelevaid valijaid. Selles mõttes on nende üldised kohaliku tasandi toetusnumbrid natuke petlikud. Kui Tallinn ja Ida-Virumaa välja jätta, siis on Keskerakonna positsioon mujal Eestis ikkagi nõrk.

Reformierakond on säilitanud mõningase kandepinna Tallinnas (Nõmme) ja Harjumaal (Rae vald) ning Tartus. Väljaspool Harjumaad ja Tartu ümbrust on nende toetus väga madal. Ning praegu ollakse ka oma kantsides Isamaa järel teisel kohal. Sotsiaaldemokraatide kohalolu on märgata ennekõike Tallinnas, Tartus ja Võrus. Kui viimane välja arvata, siis on nad Eesti mõttes pigem suurlinnaerakond.

Poliitiline konkurents igas kohalikus omavalitsuses on erinev ja juba see on poliitika üks väga oluline kohalik mõõde. Toompeal toimuv jõuab paratamatult igasse omavalitsusse, kus need samad erakonnad tegutsevad.

Kõige selle taustal on loomulikult ka kohalikud probleemid ja küsimused, mida iga omavalitsus peaks oma parema äranägemise ja kohalike valijate soovide järgi lahendama. Kui need jäävad erakondade üldise kempluse varju, siis lühiajaliselt on see kindlasti esindusmehhanismide toimimise probleem, aga pikaajaliselt peaks see vabas ja demokraatlikus ühiskonnas olema poliitiline ressurss. Kus on piisavalt nõudlust, sinna tekib ka pakkumine.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.