Eesti inimarengu aruande järgmine väljaanne, mis ilmub veebruaris, räägib Eesti haridusest ja teie olete selle toimetaja. Aga te ei ole haridusteadlane, vaid majandusteadlane. Kas ma saan õigesti aru?

Täpsemalt olen ma juhtimisteadlane. Samal ajal töötan ka arenguseire keskuses, kus tegelen tuleviku-uuringutega. Seal saame andmepõhiselt jälgida, millised on tulevikutrendid ja märgid. Ühel hetkel avanes meil hea võimalus uurida ka haridust, täpsemalt õpetajate järelkasvu. See andis võimaluse teha põhjalikku andmepõhist analüüsi ning nii jõudsingi hariduse teema juurde. Minu vaade on pigem hariduse juhtimise ja haridusökonoomika tasandil. Ma ei sekku sinna, mis on pedagoogide professionaalne pärusmaa.

Igal juhul te olete sellisel juhul väga õige inimene, et küsida väga lihtne küsimus: millises seisus on täna Eesti kool?

Eesti kooli suurim pärand tuleb meie minevikust. Kui mõtleme, siis oleme vahepeal isegi riigikorda vahetanud, aga koolivõrk pärineb suuresti nõukogude ajast. Paljud koolimajad ja nende paiknemine, suurus ja õpilaste arv on kujunenud tolleaegse rahvastiku järgi. Selle pärandiga tegeleme siiani.

Koolivõrgu teema on olnud valus juba mitu aastakümmet. Küsimus ei ole ainult selles, kas külad või õpetajate töökohad säilivad, vaid pigem laste tulevikus: kas igal pool Eestis kasvavatel lastel on samaväärsed võimalused. Oluline on mõelda, millise kvaliteediga on meie koolid.

Täna on üldhariduses järjest selgemini näha hariduslõhe, sest koolide kvaliteet ei ole ühtlane. See mõjutab otseselt noorte edasisi õppevõimalusi. Ülikooli jõuavad sagedamini Tallinna, Tartu või tugevamate gümnaasiumide lõpetajad. Aga ideaal oleks, et igast Eestimaa nurgast võiks noor jõuda edasi, olgu see siis ülikool või tugev kutsekool.

Kas siis ei ole võimalik jõuda igast Eesti otsast ülikooli?

Ka haridus- ja teadusministeerium on oma sõnavõttudes toonud välja, et tasuta kõrgharidus ei ole suurendanud maapiirkondadest pärit noorte jõudmist ülikooli. See viitab, et rolli mängib endiselt raha, aga kindlasti ka eksamitulemused. Kui vaatame ülikoolide sisseastumisi, siis just matemaatika ja eesti keele eksamid on need, mis sageli määravad, kas noor pääseb edasi.

Ühesõnaga, te tahate öelda, et Eesti hariduse kvaliteet ei ole nii hea, nagu meile üldiselt meeldib arvata?

Jaa, täpselt seda. Kui vaatame andmeid, siis probleem on olemas ja see ei ole tekkinud ainult viimastel aastatel. Praktiliselt iga neljas õpilane kukub põhikooli matemaatika lõpueksamil läbi. See on suur mure, sest see eksam määrab suuresti, mida noor saab edasi õppida ja kuhu edasi minna.

Andmed näitavad ka, et matemaatika eksamitulemused on tugevas korrelatsioonis vanemate sissetulekuga, nii isa kui ka ema omaga. See tähendab, et kui õpilasel on õpilüngad, siis jõukamal perel on võimalik palgata eraõpetaja. Nii tekib variharidus, mis aitab neid, kellel on rohkem ressursse.

See ei ole Eesti hariduse kohta hea märk, kui meil tekib eraõpetajate buum.

Räägime sellest kindlasti, aga tulles nüüd hariduse kvaliteedi ja sellesama mainitud matemaatika juurde tagasi. Kindlasti mul ei ole pädevust või kogemust, et nüüd panna näiteks Euroopa riigid või maailma riigid mingisugusesse järjekorda, et kus on parim matemaatika üldhariduses ja kus ei ole, aga ikkagi inimestega laialt suheldes ja kokku puutudes ja kuuldes teiste käest, kes on käinud ja mujal elanud, ja mujal lapse kooli pannud, siis mulle tundub, et Eesti üldine haridustase on meil palju parem, kui näiteks siinsamas kõrval Lätis või Soomes. Või ma eksin? PISA test näitab ju, et meil on väga hea haridus.

Aga PISA testis ei ole tugeva haridusliku erivajadusega lapsi näiteks sees, mis juba kallutab seda pilti natuke, sest Eesti koolides käivad ju kõik lapsed. PISA tegelikult näitab väga väikest segmenti Eesti haridusest.

Aga sama on ju ka teistes riikides PISA-ga?

Sama on ka teistes riikides muidugi.

Kui halb siis näiteks Lätis peab veel matemaatika tase olema?

Ma ei ole Läti matemaatika taset eraldi uurinud, aga PISA testides on Läti Eestist tagapool. Eesti on matemaatikas ikkagi tippriik. Mina muretseksin aga pigem nende pärast, kes ei saa hakkama Eesti-sisesel tasandil – need noored, kes ei tule edasiõppimisega toime. See, et me oleme rahvusvahelistes pingeridades kõrgel, ei tähenda, et kõik Eesti lapsed saaksid ühtemoodi hea hariduse.

Meil on põhimõte, et igast koolist Eestis peab saama samasuguse hea hariduse. Mulle tundub, et vist saab ka. Või ei saa?

Kui vaatame ülikoolide sisseastumisi, siis kipuvad seal silma paistma ikka samad gümnaasiumid. See tekitab küsimuse: kas teiste gümnaasiumite õpilased ei kandideerigi või ei pääse nad sisse?

Aga kus see vahe jookseb siis?

Kui ma vaatan eksamitulemusi ja koolide keskmisi, siis variatsioon on päris suur. On koole, kus tulemused on maksimumi lähedal, ja koole, kus keskmised on väga-väga madalad. Kui ülikooli sisseastumise kriteeriumiks on näiteks matemaatika riigieksam, siis paljud lapsed ei saa isegi lävendist üle.

Kui te ütlete, et mingites gümnaasiumites saavad peaaegu kõik sisse ja osadest ei saa mitte keegi – 25 protsenti õpilastest kukub matemaatika eksamil läbi –, siis ma oletan, et on mingeid koole, kus kukub läbi pool klassist.

Jaa, ka neid näiteid on, ja eriti just põhihariduses on see meil ju eriti teravalt üleval olnud. Et üheksanda klassi lõpus kukuvad väga paljud läbi.

Aga kuidas see jaotus siis välja näeb? Ma saan aru, et see ülemine ots on kõik ju teada, Tallinna-Tartu kesklinna koolid, aga mis seal tagumises otsas siis on?

Üllatav on see, et Tallinnas on see kihistumine kõige suurem, et need Eesti tipu- ja lõpukoolid tegelikult paiknevad Tallinnas. Tallinnas loomulikult on kõige rohkem koole üldse ju Eestis kokku.

Kui ma mõtlen rahvusvahelisi uuringuid, siis sageli nähtub, et õpetajate tööturg kipub kihistuma vastavalt koolidele. Kõige raskem on saada õpetajaid sinna, kus klassikoosseis on keerulisem, näiteks on seal palju erivajadustega lapsi, kehvem sotsiaalmajanduslik taust või piirkondlikud erinevused. Küsimus on, kas õpetajate tööturg suudab üldse hästi orienteeruda selles, mis klassis tegelikult toimub.

Aga Tallinnas võib meil olla niimoodi, et meil on siin eliitkoolid, kus on tõenäoliselt matemaatika põhikooli eksamitulemused head. Ja siis on kuskil sellest koolist mõne kilomeetri kaugusel mingi teine kool, kus pool klassi kukub läbi. Mis koolid need on?

Nimesid ma kindlasti siin ei nimeta.

Aga mis tüüpi nad on, kuidas me neid kirjeldame?

Tooksin välja ühe põhilise erinevuse. Kui mõtleme selektiivse vastuvõtuga ehk nii-öelda eliitkoolidele, kuhu tahavad jõuda nii lapsevanemad kui lapsed ise, siis seal on õpilased tavaliselt kõrgema motivatsiooni ja suurema õpitahtega. Nendega on palju lihtsam töötada kui õpilastega, kelle motivatsiooni tuleb nullist kasvatada ning keda tuleb iga päev veenda, miks nad koolis istuvad. Klasside tööraskus õpetajatele on seetõttu väga erinev.

Teisalt, koolides, kus konkurents ei ole nii suur ja kohti on vabalt saada, tekib küsimus, miks neid kohti ei täideta. Selliseid koole on meil Eestis ja need vajaksid tähelepanu.

Aga kas need on siis venekeelsed koolid, väiksemad koolid, on seal mingi asula tüüp?

Siin saan tugineda vaid minevikuandmetele. Vene koolide eksamitulemused kipuvad olema kehvemad, eriti riigieksamite puhul. Aga puuduvad andmed viimaste aastate kohta, nii et ei ole teada, kas olukord on ajaga muutunud.

Kas ma eksin, kui ma ütlen, et matemaatikaeksamit nad teevad ju vene keeles?

Teevad küll jah.

Seal ei saa siis keeleerinevus nii väga olulisel määral ju mängu tulla.

Siis on pedagoogilised erinevused, haridusteadlased oskavad seda kindlasti põhjendada, sealhulgas keelelist diferentsi. Mina tuginen siin haridusministri raportitele, mis võtavad minevikuandmed kokku: vene koolides on keskmised tulemused natuke kehvemad.

Vene kooli Eestis sellest aastast justkui enam ei ole.

Usun, et järgnevad kümnendid näitavad, et see hakkab aja jooksul ühtlustuma. Protsess on alles algusjärgus, seega on väga raske täpselt öelda, mida tulevik toob.

See ütleb meile siis seda, et tegelikult ühtluskool või võimalus minna oma kodulähedasse kooli ja saada sealt samasugune haridus nagu Tallinna prantsuse lütseumist, ei toimi.

See on teoorias väga hea, aga praktikas ma kardan, et ta täna ei toimi. Me tahaksime, et ta toimiks, aga kui me vaatame tegelikult kõiki neid andmeid, siis meil on väga suured käärid koolide ja piirkondade vahel.

Kui nüüd tsiteerida haridusministrit ja öelda, et kui teie oleksite haridusminister ja teil oleks sitaks raha, siis kuhu te selle raha siis paneksite, et see probleem ära kaoks?

Ma alustaksin sellest, kus on täna ilmselt valu kõige suurem. Kui ma võtan kõik need haridusvaidlused, siis need on suuresti täiskasvanute kaklused. Aga me ei tohi unustada, et haridussüsteem, eriti üldhariduskool, on lapse tulevik.

Kvaliteet on oluline, aga täna näeme, et iga neljas kukub matemaatika põhikoolieksamil läbi. Mina paneksin selle suure rahahunniku kvaliteetse matemaatikaõppe toetuseks. Miks ma seda julgen väita? Kui vaatan USA ja Inglismaa uuringuid, mis on tehtud kriminaalsetes piirkondades madala sotsiaalmajandusliku taustaga lastega, kes ei vali väga STEM-erialasid (lühend STEM tuleneb inglise keelest, eesti keeles koonduvad nende nelja tähe alla: loodusteadused; tehnoloogia; inseneeria; matemaatika - toim.), siis eksperimendid näitavad, et kui tuua sinna konkurentsi korras parimad matemaatikaõpetajad ja maksta neile väga kõrget töötasu, siis lapsed hakkavad tulevikus STEM-erialasid õppima.

Eestis, kui me näeme, et insenere napib ja tööstus vajab neid, siis juurpõhjus on tegelikult põhikooli tasandi matemaatikas, füüsikas ja keemias. Mida ma teeksin, kui mul oleks raha? Ma diferentseeriksin õpetajate palku.

Seda vist ei saa teha niisama lihtsalt. Meil on siin räägitud õpetajate karjäärimudelist ja kuidas seda palka diferentseerida vastavalt õpetaja staažile ja haridusele ja muule. Aga seda, et Tallinna või Kuressaare kooli õpetaja, kes õpetab matemaatikat, saaks rohkem palka kui tema kolleeg, kes õpetab kehalist kasvatust – seda ei olegi niisama lihtne koolidirektoril teha.

Ma arvan, et see on tehtav. Ma saan aru, et see võib olla ebapopulaarne otsus, aga ma tuginen andmetele. Õpetajate tööturg konkureerib muu tööturuga ja meil on konkreetsed andmed olemas. Kui arenguseire keskuses küsime statistikaametist, kui palju teenivad matemaatikaõpetajaks õppinud inimesed, kes koolis ei tööta, siis Harju maakonnas, Tallinnas teenib 2024. aastal matemaatikaõpetajaks õppinud inimene, kes ei tööta koolis, umbes 2800 eurot bruto. See on umbes 1,6 korda üle õpetajate miinimumpalga – täna räägime pigem 1,2-kordsest vahest. See on summa, millega peaks Tallinnas meelitama matemaatikaõpetajat tööle.

Ma julgustaksin Eestit, nii väikest riiki, katsetama hariduspoliitikas rohkem. Miks mitte diferentseerida palku seal, kus probleem kõige suurem on? Näiteks, kui Eestis tekib homme tõsine onkoloogide kriis, kas me tõstame kõikide arstide palku viie euro kaupa või keskendume konkreetse eriala palkadele ja töötingimustele? Matemaatika puhul ei ole küsimus ainult palga tõstmises. Uuringud näitavad selgelt, et töötingimused, sealhulgas klassi suurus, on väga olulised – klassid peaksid olema väiksemad, nagu keeleõppes, sest matemaatika on ka ülimalt raske aine. Seega klassi suurus ja palk on kaks võtmeasja, mis mujal maailmas on andnud päris häid tulemusi matemaatika puhul.

Suuremates linnades kipuvad klassid olema pigem suured: on küll mingisugused piirid, aga teame siin näiteid, kus gümnaasiumiklassis võib olla 35 või isegi enam õpilast, ja kus põhikooli klass võib olla kõvasti üle alampiiri, mis on 24. Milline klassi suurus võiks olla, et õpe oleks näiteks matemaatikas parem?

USA uuringud on näidanud, et kui klassis on 16–18 õpilast, hakkab õpetajate ametist lahkumise määr langema ehk õpetajad püsivad kauem tööl, kui klassi suurus on väiksem. Seda on tõestanud päris paljud uuringud.

Meil on klassid aga suured, eriti Tallinnas ja Tartus ning eriti gümnaasiumites. Ühelt poolt mõjutab seda koolimajade ruumipuudus, teiselt poolt õpetajate nappus: ühe õpetaja kohta pannakse klassi võimalikult palju õpilasi. Kui mõelda ökonoomiliselt, võiks teha kaks väikest klassi ja maksta õpetajatele rohkem palka. Pikas plaanis hoiab see õpetajad kauem tööl ja vähendab lahkumist.

Olin väga ehmunud, kui tuli välja, kes õpetajaametist lahkuvad, olles ise tööjõulised. Lahkuvad mitte ainult pensioniealised, vaid ka noored ja keskeas inimesed. See näitab, et töökeskkonnas on probleemid, ei ole nii, et on ainult loomulik kadu pensioniealiste lahkumise näol.

Pensioneeruvad õpetajad tavaliselt väga isegi ei lahku.

Täpselt nii, kusjuures see ongi huvitav, et ma just täna vaatasin, kui palju meil näiteks on matemaatikaõpetajaid gümnaasiumis, kes on 65 ja vanemad ehk siis 17 protsenti on gümnaasiumiastmel juba pensionieas õpetajaid.

Inglismaa uuringud on toonud välja selle, et õpetajaamet annab sulle sotsiaalses mõttes hästi palju ja vanemas eas sotsiaalsuse kadumine on hästi ränk inimestele, eriti kui sa oled tippspetsialist, siis sa tahad olla vajatud ja aktiivne.

Kui mõtleme näiteks ülikooli peale, siis ülikoolis on väga palju akadeemilisi töötajaid, kes on isegi üle 80 aasta vanad, täpsemalt on Tartu Ülikoolis 41 akadeemilist töötajat, kes on 80 pluss vanuses.

Kas aitaks ka see, kui me ikkagi Tallinnas ja Tartus, kus on eliitkoolid, valikulise vastuvõtuga koolid, selle süsteemi ära lõhuksime? Et ütleksime, et ei ole midagi teha – meil jääb kodukohajärgne kool.

Siin tasuks tegelikult korra paberile teha selline mänguteoreetiline skeem, et kui me ei selekteeri enam vastuvõtukatsetega, siis kus need koolid paiknevad Tallinnas, ja kes suudab kesklinnas kinnisvara omada?

See on pigem keskmisest jõukam inimene, nii et see kihistumisest tegelikult ei päästa. Ja kuna see pärand on nii suur, siis me ei muuda seda kuvandit, et seal on parem. Pluss veel Eesti puhul hästi fenomenaalne on see, kui kergesti me saame sissekirjutustega manipuleerida.

Ühesõnaga, see ei oleks lahendus.

See ei päästa, sest inimkäitumine on natukene keerulisem ja inimene leiab kindlasti nutika tee sinna kooli tagasi.

Samasuguseid näiteid on meil siinsamast kõrvalt Soomest. Helsingis, kus ju tegelikult on selline süsteem, et vähemalt formaalselt ei eksisteeri eliitkoole, siis kõik teavad, et on mingid koolid, kust saab paremat haridust. Naljakal kombel paiknevad need Helsingi rikkamates piirkondades, kus on vähem immigrante. Inimesed slikerdavadki kuidagi oma elukohtadega, et laps sokutada sellesse eliitkooli, mis tegelikult formaalselt ei ole eliitkool.

Mulle tundub, et kui me täna mõtleme haridusvaidlustele, siis süüdlase otsimine on muutunud normaalsuseks. Püüame süüdlasi leida nii-öelda eliitkoolide seast ja viime tähelepanu tegelikest probleemidest kõrvale. Päris probleem on hoopis see, miks ülejäänud koolid ei suuda samal tasemel kvaliteeti pakkuda. Tähelepanu peaks olema alumise otsa koolidel, mitte ülemise otsa koolidel.

Aga mis nende alumise otsa koolidega peaks tegema?

Üks tugev soovitus uuringutest on see, et me peame hakkama mõtlema palkade diferentseerimisele aine raskusastme, klassi raskusastme ja õpimotivatsiooni äratamise põhjal. See töö on väga nõudlik ja vajab kõrgetasemelisi oskusi, seetõttu tuleks parimaid õpetajaid meelitada just nõrgematesse koolidesse.

See ei ole ainult raha küsimus, vaid ka töötingimused: väiksem klass ja kõrgem palk aitavad. Samas võiks julgemalt mõelda ka kastist välja: miks mitte tuua siia eraraha? Ei pea olema, et riik tagab kogu õpetaja palga; võib-olla tagab riik miinimumpalga ja ülejäänu tuleb erarahast. Näiteks, kui tööstus vajab insenere, võib tööstus ju toetada ka matemaatikaõpetajate palku.

Seda ma elu sees ei usu, et mingisugune tööstusettevõte annab kuskile lihtsalt niimoodi blankovekslina raha välja, et äkki saab siit kunagi mingid insenerid. Pigem see eraraha kaasamine Eestis näeks välja nii, nagu ta tihti huvihariduses välja näeb, et lapse trenn maksab 100 eurot kuus ja seda pakub erakool. Nii see läheb. Aga sellest võiks ka veel pärast eraldi rääkida. Ma küsin veel, et Eestis on nüüd teist aastat selline jaotus õpetajate palgas, kus me Ida-Virumaal maksame õpetajatele kolmandiku võrra kõrgemat palka kui mujal Eestis. Kas seda on keegi uurinud, ja kas sealt on näha, et see oleks andnud tulemusi, nagu me lootsime?

Nii palju, kui ma aru sain, siis palga tõttu läks sinna väga palju õpetajaid. Küsimus on aga, kas nad ka püsima jäävad. Mitte ainult palga määr, vaid ka töökeskkond määrab palju.

Siiski tekkis väga suur huvi – see on hästi tuvastatud – ja õpetajad tulid nii Tallinnast kui mujalt Eestist. Kui mõelda sealsele palgatasemele, see on 2600 eurot, siis matemaatikaõpetaja palk Tallinnas peaks olema konkurentsivõimeline muu tööturuga ja ta peaks saama umbes 2800 eurot. Tegelikult näitab praktika, et palgaefekt töötab.

Te mainisite siin varanduslikku kihistumist ja ma saan aru, et te olete uuringute käigus tuvastanud, et on matemaatikaeksami tulemuste ja lapse ema ja isa sissetuleku vahel üksühene otsene seos.

Just täpselt, mida kõrgem on aastasissetulek emal-isal, seda paremad on kooli keskmised matemaatika tulemused.

Aga kuidas see niimoodi läheb?

Ühelt poolt, kui mõelda, kuhu Eestis koonduvad rikkamad inimesed – vähemalt Tallinnas on see kesklinn – siis see mõjutab tipukoolide asukohta ja kättesaadavust. Teiseks, nagu ma enne mainisin, on olemas erapedagoogide turg: koolides tekkinud lünki on võimalik mingil määral tasandada, kuid see ei ole lihtne valem, seal on palju erinevaid komponente.

Lõhestumine tekib peamiselt sellepärast, et riigis on õpetajate puudus, eriti heade õpetajate puudus, siis paratamatult hakkavad teatud koolid õpetajaid kaotama, eriti raskesti täidetavatel ametikohtadel. Sellised ametikohad on põhimõtteliselt matemaatikaõpetajad, aga ka keeled – eesti ja inglise keel. Statistika näitab, et kõige rohkem töökuulutusi ja kõrgeim lahkumise määr ongi matemaatika, eesti keele ja kohati inglise keele õpetajate puhul.

Ilmselt see varanduslik kihistumine peaks peegelduma ka Eesti üldises sissetulekute skaalas. Kui vaatame näiteks keskmise palga andmeid, sest need on võib-olla kõige lihtsamini kättesaadavad sissetuleku andmed, siis 2025. aasta teise kvartali andmete kohaselt on see vahe ikkagi väga suur. On Tallinn ja Harjumaa ja Tartu, kus on 2400 euro kandis kuu keskmine brutopalk ja siis on Valgamaa, Ida-Virumaa ja veel ääremaid, kus see on 1000 euro võrra väiksem see kuupalk. Kas hariduses paistab see ka samamoodi silma?

See paistab eriti teravalt silma, kui mõelda sellele, mis juhtub pärast keskkooli.

Kui noor tahab ülikooli minna, siis näiteks Valgast või Saaremaalt tulles tuleb mõelda, kui palju maksab lapse ülikooli saatmine. Kui piirkonna mediaanpalk on 1300–1400 eurot, siis kas on üldse võimalik maksta üüri ühiselamutoa ja toidu eest ja muid elamiskulusid? Kui peres on kaks last, kes tahaksid ülikooli minna, muutub see praktiliselt võimatuks.

Raha mängib siin väga suurt rolli. Kui ma mõtlen enda ülikooliaega – näiteks 2005. aastal – siis ei tajunud ma sellist probleemi nagu täna. Kinnisvara hinna ja äärepiirkondade palga suhe on selline, et väga raske on Tallinnas või Tartus oma lapsele üüripinda leida.

Tollal oli see samuti väga keeruline, aga eks kinnisvaraturg on selles suunas liikunud, et Tallinnas on hinnad kiiremini kasvanud.

Meie suur eelis Eestis on ikkagi see, et meil on tasuta kõrgharidus, et see tegelikult leevendab väga palju asju meil täna, aga lihtsalt, et ligipääs sinna kõrghariduseni on ikkagi natuke rahas kinni.

Kui üldhariduses joonistuvad eksamitulemuste põhjal varandusliku seisu erinevused välja, siis kas riik saab teha siin midagi? Kas ametnikud ja poliitikud saaksid midagi ette võtta, et seda meie jaoks eksistentsiaalselt keerulist ja rasket muret lahendada?

Üks asi, mida ma enne mainisin, on see, et meil on ülimalt head pikad andmeread. Kui vaatame koolide ja laste tulemuslikkust, siis näeme, et seal, kus süstemaatiliselt eksamitulemused on kehvad ja rahulolu madal, peaks hakkama palku diferentseerima ning tekitama konkurentsi õpetajatele nendesse, nii-öelda kehvematesse koolidesse, et neid aidata.

Täna püüame kõigile jagada ühtemoodi raha. Jah, meil on koefitsiendid, mis arvestavad, kas kool on ääremaal, aga ma arvan, et klassi raskus ja sotsiaalmajanduslik taust peaksid mängima suuremat rolli.

Paratamatult, kui mõtleme maapiirkondadele, tahavad pensioniealised õpetajad lõpuks lahkuda. Keda me sinna asemele võtame? See on lähima viie kuni kümne aasta teema: väga paljud õpetajad maapiirkondades lahkuvad ja noori, kes nende asemele tuleksid, jääb järjest vähemaks.

Nii Tallinna kui ka Tartu ülikoolis on viimased paar aastat olnud õpetaja erialale ikkagi tähelepanuväärselt suur tung.

Seal on üks konks, et väga paljud nendest on tegevõpetajad, kes omandavad magistrikraadi.

Teiselt poolt, kui vaatame statistikat, näeme, et paljud, kes õpivad õpetajaks, ei lähe kunagi kooli tööle või lahkuvad koolist pärast ühte, kahte või kolme aastat. Täna ei ole küsimus mitte sisseastumise suurendamises, vaid püsimajäämise kasvatamises.

See sõltub nii palgast kui töötingimustest. Juhtimisuuringud näitavad selgelt, et inimesed lahkuvad kümme korda tõenäolisemalt töötingimuste kui palga pärast. Palk on oluline faktor, aga kui töökultuur on toksiline või klassid liiga suured, et tööd jõuaks teha, siis ei aita isegi 5000-eurone palk. Kui klassis on 40 last ja töö on väga raske, ei jääks ka mina sinna püsima.

See on ilmselt ebaviisakas küsimus ja ebapopulaarne, aga ma küsin siiski, et kas te olete kaasavat haridust ka vaadanud? Seletan kuulajatele, et kaasav haridus tähendab seda, et kõik lapsed, erivajadustega lapsed, need, kes ei saa õppimisega väga hästi hakkama ja need, kes saavad hästi hakkama, on ühes klassis. Tihti juhtub niimoodi, et selliseid väga laia skaalaga klasse on rohkem Tallinnast 200 kilomeetri kaugusel kui Tallinna kesklinnas. Kas võib olla, et õpetaja ei taha sellisesse klassi minna, kus tal on küll võib-olla 10 väga tublit õpilast, aga siis on ka neli inimest, kellega ta peab iga tund igas mõttes väga erineval moel vaeva nägema?

Uuringud näitavad seda, et kui sul on pigem väike klass, siis õpetaja saab hakkama.

Kaasava hariduse puhul on klassi suurus väga määrav, see peab olema palju väiksem. Kui räägime ainetest, siis juba ainete lõikes tuleks klassi suurust arvestada, sest raskusaste erineb. Samuti on oluline õpilaste taust, mis muudab valemi koolijuhtidele keeruliseks.

Kaasava hariduse puhul näitavad uuringud Eestis, et paljudel õpetajatel puudus algselt ettevalmistus. Kaasav haridus tuli enne, kui õpetajad olid saanud koolituse ja vajalikud nipid. Kui oskused tulevad alles hiljem, võib see õpetajaid päris palju läbi põletada.

Meil oli siin hiljuti üks näide ühest koolist, mis ka ei asu Tallinnas, ja kus kool oli jaganud kahe klassi vahel paremini edasi jõudnud õpilased ja halvemini edasi jõudnud õpilased juba põhikoolis. See ei ole päris kooskõlas ilmselt sellega, mida Eesti hariduspoliitika ütleb, aga ma saan aru, et väga paljud lapsevanemad, see kool, see omavalitsus, olid kõik selle situatsiooniga rahul.

Jah, sest ühes rühmas ei pea tegelema õpimotivatsiooniga, ilmselt teises pead. Aga mul on pigem küsimus, miks osad ei olnud hästi edasi jõudnud, mis seal põhjused on? Ma tahaks neid hoopis uurida.

Eks sotsiaalmajanduslik taust on erinevatel peredel väga erinev ja sealt see algab. Kool ei saa neid tegureid ilmselt ükskõik kui heade õpetajate või motivatsiooniga muuta.

Mina vaataksin juurpõhjuseid ka, sest väga kerge on alati lapsi süüdistada. Tegelikult, kui me mõtleme, et kui laps tuleb kooli, tal on kõht tühi, tal on võib-olla kodus perevägivald, siis kuidas ta suudab siis keskenduda matemaatika õppimisele. Ta ei suuda paratamatult. Meie tänane ühiskond on klassiruumis kõikide probleemidega ja me ei pääse sellest. Me kõik tahaksime kindlasti õpetada klassiruumis neid kõige andekamaid, kõige paremaid, kes tõstavad käe püsti ja kunagi ei virise. See ei ole reaalsus.

Aga kas selline õpilaste rühmadesse jagamine tundub õige? Või siis kas lihtsalt lahendus on see, et teeme kahe eri õpitulemustega klassi asemel kolm klassi ja jagame ikkagi ühtlaselt õpilased ära? Kuidas see peaks teie vaatest olema?

See on jälle selline pedagoogiline küsimus, aga siin kindlasti haridusspetsialistid oskavad paremini vastata.

Ma vaatan seda natuke metatasandilt. Kui on tekkinud sellised vajadused, tähendab see, et inimesed ei ole rahul hariduse kvaliteediga ja tahavad midagi muuta. Küsimus on, kuidas me sekkume: kas keelame lihtsalt ära või otsime lahendusi.

Mina ei muretse niivõrd edasijõudnud klassi pärast, vaid nende õpilaste pärast, kes on teises klassis või halvemas klassikomplektis. Mis neist saab? Kas neile pakutakse tuge, et nad saaksid tegelikult edasi areneda? Olen näinud väga häid õpetajaid, kes võtavad teadlikult kõige kehvema klassikomplekti ja viivad nad palju paremale järjele.

Siin on õpetajameisterlikkus väga oluline. Kui saaks midagi muuta, tooksin parimad õpetajad sinna, kus on suurim vajadus ehk klassidesse, kus tuleb tegeleda õpilaste motivatsiooni ja õpilünkadega, kus on vaja väga kõrgetasemelisi oskusi. Tihti mõtleme, et tuleb valida kas tipud või lõpud, aga tegelikult ei pea. Võiksime mõelda, kuidas aidata mõlemat otsa.

Te olete ka haridusrännet uurinud. See on võib-olla paljude kuulajate jaoks üllatav, aga väga jämedalt öeldes pooled õpilased Eestis ei käi oma kodule kõige lähemas koolis, ja seda ka põhikoolis.

Algkoolis ei käi kodulähedases koolis 45 protsenti õpilastest. See on Eesti keskmine, aga meil on väga suured erinevused haridusastmeti. Gümnaasiumiastmes on see protsent juba 59.

Suur vahe on regiooniti. Näiteks Tallinnas, eriti Tallinna kuldse ringi valdades, on gümnaasiumiastme puhul 80–90 protsenti õpilastest, kes käivad koolis väljaspool oma kodukohta. Nad rändavad Tallinna keskele.

See on selline number, kus tegelikult ei saa ju kokku tulla 100 protsenti. Seal rännatakse ka ühe hea kooli juurest teise hea kooli juurde ilmselt.

Absoluutselt, Tallinna haridusrändlus on minu jaoks kõige huvitavam, sest seal on näha, et kui vaatame algkooli, siis isegi madalaimad näitajad on siiski kõrged võrreldes Eesti keskmisega. Gümnaasiumiastmes on protsent väga kõrge – 70-90 protsenti, nagu ma mainisin.

See näitab, et Harjumaal on kvaliteedi ja parima tuleviku otsimine ülimalt intensiivne. Märksõnaks on siin lapsevanemad, sest lapsed ise ei pruugi neid katseid tahta, aga lapsevanemad, eriti algkooli ja põhikooli tasemel, on need, kes tegelikult tekitavad haridusrännet Tallinna piirkonnas.

Niimoodi keskselt positsioonil seda asja vaadates võiks öelda, et aga keelame ära. Ütleme, et on kodulähedane kool ja tehke, mis tahate.

Kui see oleks nii lihtne… Tartu näide on väga hea. Statistikaamet vaatas 2015. või 2016. aastal, kus elavad esimesse klassi minevate laste vanemad aasta enne kooliminekut ja mis juhtus pärast seda.

Mis siis juhtus? Sissekirjutused hakkasid aasta jooksul kolima. Võib mõelda, et põhjuseks oli uusarendus, aga tegelikult hakkasid inimesed sissekirjutust kolima. Meie registrid on selles mõttes fenomenaalsed ja me võiksime Eestis mõelda andmepõhiselt, vaadata, kuidas inimesed käituvad, ja teha hariduspoliitikat selle alusel.

Kui teha Tallinnas sarnane uuring, näeksime samuti, kuidas sissekirjutused hakkavad liikuma enne esimest klassi ja kuhu nad liiguvad. See oleks väga väärtuslik info, sest aitab mõista inimeste liikumismustreid.

Meil on olemas see info tegelikult.

Meil on see registrites olemas, aga me ei ole neid analüüse teinud, aga Tartu näide oli väga hea. Ma mõtlesin, et miks me seda korranud ei ole Tallinna näitel.

Aga ilmselt see keelamine või sundimine ei aitaks?

No kuidas seda teha?

Samas on meil pool Eestit, kus lapsevanemad ja lapsed on sellises olukorras, et laps peab käima kodulähedases koolis. Kui pere elab Kiviõlis, siis ta ei hakka last panema Tartusse kooli.

Kui mõtleme Tartu või Tallinna peale, siis kui palju koole, on 20 kilomeetri raadiuses? Aga kui sa lähed näiteks ühte maakohta, siis kui palju koole on 20 kilomeetri raadiuses?

Üks.

Täpselt. Sul ei ole valikuid.

Aga see on ebavõrdsus.

Ta ei oleks ebavõrdsus, kui kool oleks väga hea tasemega. Ta on ebavõrdsus aga siis, kui laps tahaks paremat haridust, aga ta ei saa minna kaugemale kooli.

Kas seda on ka võimalik kuidagi uurida, et kui palju seda haridusrännet on tegelikult nii-öelda moe pärast? Kui kodulähedane kool tegelikult on väga hea kool, aga lapsevanemale tundub, et Tallinna kesklinna kool on lihtsalt parem juba sellepärast, et ta on Tallinna kesklinnas ja seal on direktoriks proua või härra X?

Tihtipeale oleks väga huvitav uurida, millistest koolidest on tulnud lapsevanemad ise. Ma usun, et siin on väga tugev korrelatsioon: kui sa oled ise käinud Treffneris või inglise kolledžis, võib see väga tugevalt mõjutada, kuhu sinu laps läheb.

Mina tean näiteks lapsevanemaid, kes ise on pärit väikelinnast võ lausa maa-asulast ja ei ole saanud seda koolirännet oma lapsepõlves kaasa teha ja kes teadlikult sellelt kogemuse baasilt on öelnud, et mulle sobib täiesti Tallinna lähedase valla X gümnaasium ja ma panengi oma lapse sinna. Ja selgub, et ongi täitsa hea gümnaasium.

Mis on hästi positiivne, on see, et Tallinna koolides-lasteaedades tehtud uuring näitas, et lapsevanemate uued generatsioonid on tegelikult natuke muutunud. Nad tahavad pigem rahulikku ja tervislikku keskkonda lastele. Ma tahaks loota, et konkurents ja selektiivsus hakkavad vähemalt osaliselt kaduma.

Täna vaatavad lapsevanemad kooli rahulolu näitajaid haridusilmast. See on minu arvates hea märk, nad soovivad, et lapse vaimne tervis ja see, et ta jääks koolis terveks, on olulisem kui see, et kool kannaks eliitkooli nimetust.

Kas riigigümnaasiumid, mis tegelikult peaks olema nii sisuliselt kvaliteedilt kui ka koolikeskkonnalt täiesti uus tase, on muutnud kuidagi haridusrände olukorda?

Ma usun küll, et kui vaatame riigigümnaasiumeid, siis tahaksin ise seal õppida, sest valikainete hulk ja noore inimese maailmapildi avardamine on seal fenomenaalsed. Õpilased on aktiivsed ja mõtlevad kaasa. Mingis mõttes on seal kvaliteet muutunud väga huvitavaks ja heaks, teistsuguseks.

Tahaksin väga loota, et meie riigigümnaasiumid seavad hea eeskuju ka vanadele eliitkoolidele, eriti valikainete osas. Sellised huvitavad, praktilised ja olulised valikained avardavad noorte maailmapilti.

Usun ka, et koolikultuur on seal teistsugune, eriti õpetajate mõttes. Huvitav oleks võrrelda, milline on õpetajate ametis püsimise määr riigigümnaasiumites võrreldes teiste gümnaasiumidega.

Ma olen ise märganud käies ajakirjanikuna erinevates riigigümnaasiumites ja ka mõnedes nii-öelda klassikalistes kohaliku omavalitsuse koolides, siis torkab silma, et õpetajad on riigigümnaasiumites palju nooremad. See on väga tore muidugi iseenesest.

Siin on hästi nähtav juhtimislik psühholoogia: inimesed kipuvad värbama enda sarnaseid. Kui kooli direktor on keskmisest vanem, võib ta pigem valida vanemaid inimesi, seda näeb ka juhtimisteoorias.

Huvitav on aga demograafia aspekt: kas maapiirkonna gümnaasiumites on üldse noori õpetajaid võtta? Tihti ei pruugi olla. Riigigümnaasiumid linnades meelitavad nooremaid õpetajaid, kes on 20+ vanuses, sest seal on midagi uut. Riigigümnaasiumite mudel tõmbabki osad õpetajad enda juurde: see on uudne, õpetajad mõtlevad teistmoodi, töökultuur on teistsugune ja, kui aus olla, siis majad on ka päris ilusad.

Eestis on üks suur linn, siis on teine palju väiksem linn ja siis on väga palju väikseid asulaid ja mõned kohad kaardil on täiesti tühjad. Kui me sinna kaardi peale piltlikult öeldes sisse suumime, siis me näeme, et selle väikese asula keskmes on üks koolimaja. Ja kui see koolimaja seal veel tegutseb ja kui seal on ka näiteks kunagise 35 aasta taguse 400 õpilase asemel 50 õpilast, siis see on omaette väärtus ja seda see kohalik omavalitsus küünte ja hammastega hoiab. Kas ma kirjeldasin seda pilti enam-vähem õigesti?

Üsnagi tabavalt. Suur osa haridusvõrgust rajati aegadel, kui sündimus oli 25 000 last aastas ja praegu on see alla 10 000. Meie koolivõrk on loodud kaks korda suuremale laste hulgale.

Paljusid koole muidugi ei ole ka enam.

Tõepoolest, kolhoosimaja suurused koolimajad maapiirkondadest kaovad. Olen varem rääkinud, et kui mõelda koolivõrgule väljaspool Tallinna ja Tartut, siis seal on tugev nõukogudeaegne pärand ehk monofunktsionaalsed majad. See on ka natuke regionaalpoliitiline teema.

Me peame korraga päästma nii raamatukogu, koolimaja, kultuurimaja kui ka võimla. Ei saa päästa ainult ühte asutust, sest muidu kaob kogu küla nagunii. OECD on seda huvitavalt uurinud: üks raport toob välja, kui suure osa ajast on koolimajad kinni.

Koolitunnid lõpevad näiteks kella kahest või kolmest, ja maja pannakse kinni. Aga miks ei võiks samal ajal toimuda huviringid, täiskasvanute õpe või raamatukogu teenused? See tooks juba olulist kulusäästu, inimesed tulevad kokku ja näiteks raamatukogu töötaja saaks teha ka muid ülesandeid samas majas. Sellist kogukonnamaja mudelit soovitab OECD tugevalt väikeriikidele.

Kui mõelda koolimajale, siis õhtud, nädalavahetused ja suveperioodid on tihti kinni. Kas see on mõistlik? Omavalitsus peab otsustama, kas panna kinni raamatukogu, kool või kultuurimaja. Mina paneks need teenused kokku ja looks uusi mudeleid. Kui päästa ainult üks teenus, hääbuvad teised nagunii. Maapiirkonnas on lapsed olulised, aga ka vanemad inimesed vajavad teenuseid – raamatukogu, kultuurimaja. OECD uuringud tuleb selles osas tõsiselt võtta: kogukonnamaja mudel ja teiste avalike teenuste integreerimine on meie jaoks väga oluline.

Tegelikult saavad koolid niimoodi ka tugevamaks: koolil on võimalik olla väiksem, sest ruum on kasutuses. Samuti saab õpetajale anda lisakoormuse: näiteks kehalise õpetaja võib lisaks tunni pidamisele juhendada ka huviringi, või kirjanduse õpetaja viia raamatukogus läbi seminare teistele külaelanikutele.

Peame natukene avaramalt mõtlema. Vana süsteem ja pärand on see, mis meid täna haridussüsteemis alla viib. Me hoiame kinni vanast mudelist. Miks ma pakun sellist lahendust, sest tihti mõtleme vaid binaarselt: kool kinni või kool lahti. Kolmas variant võib olla see, et mõtleme laiemalt avalikele teenustele.

Aga kuidas hääbumine tavaliselt sellises väikeses külamõõtu kohas juhtub? Kas kõigepealt kaob ära suurem tööandja, siis pannakse kinni apteek, postkontor ja kas siis kool on viimane või see läheb tihti niimoodi, et ikkagi mingil põhjusel, kuna lapsi on vähe, kool suletakse ja siis kaovad sealt kähku kõrvalt ära tööandjad ja postkontor ja apteek? Kumba pidi see tavaliselt käib?

Inimese sissetulek mõjutab tulevikku kõige rohkem. Kui suur tööandja kaob, määrab see perede tulevikku väga palju. Haridusränne on selles kontekstis samuti tugev: kui vanemad käivad kaugel tööl, pakivad nad lapsed kaasa ja kolivad mujale. Tööandja on sageli see, mis määrab väga palju, ja koolivõrgu jaoks on saatuslik, kui tööandjad maapiirkondadest kaovad – nii erasektoris kui ka avalikus sektoris.

Seega kui tahame hoida koolivõrku või avalikke teenuseid väljaspool Tallinna ja Tartut, siis tuleb eelkõige panustada sellele, et tööandjad ei jookseks sealt minema. Aga kool on selles protsessis väga oluline komponent: inimesed ei taha elama minna kohta, kus kooli ei ole, ja nad ei tule sinna tööle. Sellepärast peab leidma argumente, miks töötajad sinna tuleksid, muidu võib olla odavam, et ettevõte kolib mujale.

Ma arvan, et ettevõtja kindlasti ei vaata seda koolivõrku, kui ta hakkab mõtlema, kuhu järgnevat tehast või muud asutust rajada. See pigem on lapsevanema teema.

Ettevõtja tihti vaatab ühendusi, ettevõtja vaatab seda, et kas tema sinna ettevõtte asukohta saab tuua elektri. Kas tuleb maantee või raudtee. Mingi spetsiifilisema ettevõtte puhul võib-olla veel mingisuguseid infrastruktuuriga seotud eeldusi, aga siis ta vaatab muidugi ka tööjõudu tegelikult.

Tegelikult on taristu küsimus väga oluline. Hea näide on Iirimaa: Covidi-järgselt hakati rajama kogukonnamaju selle mõttega, et inimesed saaksid teha kaugtööd. Kodus hea ühenduvuse loomiseks kaablit vedada on väga kulukas, aga kui maapiirkonnas on üks maja, kus on kaugtöökontorid ja väga hea internetiühendus, võimaldab see näiteks videokõnesid Tallinna ja teeb maaelus elamise palju atraktiivsemaks.

Üks hea uuring mõni aasta tagasi küsis, mis tingimustel pered maale koliksid. Üks peamine tingimus oli internetiühendus ja võimalus kaugtööd teha. Lisaks soovitakse rahulikku ja tervislikku keskkonda lastele. Kui kool on väike, hea keskkonnaga ja lapsed on vaimselt terved ning õnnelikud, võiks riik sellist taristut natuke toetada.

Võib-olla mitte ainult taristut? Äkki oleks hea mõte, kui näiteks kolida, justiitsministeerium Narva ja mingisugune tükk tervisekassat näiteks Räpinasse?

See kahtlemata tooks rohkem kõrgharitud inimesi maapiirkonda, mis on väga suur boonus ja nende peresid samamoodi. Aga samas, kui mõelda, et riik on kolinud maapiirkondadest ära asutusi, siis seda tagasi viia on palju raskem.

Tuleme varandusliku kihistumise juurde veel tagasi. Kui palju haridustaset on meil mõjutanud see, mida me siin kõik viimastel aastatel oleme näinud: kõrge inflatsioon, majanduse stagneerumine. Kas vahetu majanduslik situatsioon on ka meie haridusnäitajatest juba näha?

Huvitav on see, et olukord on kindlasti suurendanud õpetajate nappust. Kui õpetajad peavad lisatööd tegema või minema tasuvale palgale, tekib probleem, eriti noorte õpetajate puhul, kes sooviksid näiteks kodulaenu võtta. Nagu Janar Holm ETV-s hästi tõi välja, et see on probleem, kui päästja ei saa pangast kodulaenu. Ka noor õpetaja ei saa pangast laenu, sest sissemakset, mis on 10-15 protsenti kinnisvara maksumusest, on väga raske kokku säästa.

See on koht, kus riik võiks appi tulla. Inglismaa näitel on võtmetöötajatele loodud riigi poolt soodustingimustel pangalaenud. Selline lahendus aitaks noortel õpetajatel stabiilselt tööturule jääda.

See on administratiivne meede, aga võib-olla oleks lihtsalt parem, kui majandus kasvaks ja inimeste palgad tõuseksid.

Kui see nipsust käiks, oleks tore, aga see ei käi niimoodi.

Jah, kindlasti mängib majanduslik taust suurt rolli. Kui vaadata näiteks nelja aasta tulemusi vanemate sissetulekute ja matemaatika tulemuste vahel, siis näeme, et lõpukoolide tulemused on järjest allapoole läinud. Minu jaoks on see tugev märk sellest, et sotsiaalmajanduslik taust mõjutab väga tugevalt koolitausta – seda näitab kooli keskmine tulemus.

See tähendab ka väga ränka vaesumist. Kui mõelda täna, kui kõrge on suhteline vaesusprotsent Eestis, on see päris ehmatav.

Meie jutuajamise lõpuks võiks tõdeda, et kõige paremini aitaks tegelikult Eesti haridust edasi see, kui meie majandus kasvaks.

Just.