OECD-l (majandusliku koostöö ja arengu organisatsioon, mille liige Eesti on 2010. aastast) valmis mahukas majandusjulgeoleku teemaline aruanne "Majandusjulgeolek muutuvas maailmas". Püüan anda veidi tausta ja sisust osalise ülevaate.

Koroonapandeemia ja Venemaa

Üldiselt on keeruliste teemadega dilemma nagu ikka: kiusatus on otsustada kõhutunde põhjal, sest "teame ju niigi". Kui infot ei ole, on see kahtlemata parim võimalik toimimisviis, sest kogemus ja intuitsioon on abiks. Samal ajal teame, et vahel võivad viimased ka alt vedada. (kiusatus on andmeid ignoreerides otsustatut kutsuda "poliitiliseks", ometi võiks selline tiitel jääda keerukamatele ja infovaeguses otsustele). Kui on olemas süsteemsed andmed, siis ei ole liiast nendega tutvuda.

Seda teadmist kõnealune aruanne meile majandusjulgeoleku kohta ka pakub. Kuidas Eestilegi üliolulisele teemale läheneda? Praeguseni oleme majandusjulgeolekusse suhtunud stoilise rahuga (erandiks kolmandatest riikidest pärit investeeringute sõelumine, mida Eesti koos suurema osa EL-i liikmesriikidega juba teist aastat teeb).

Seni, kuni kauba saab piisavalt kiiresti ja odavamalt kätte, ei vaeva meid eriti, kas meil võib sellise kauba tarbimisest – või tootmissisendina kasutamisest – tekkida sõltuvus, mida hiljem saaks meie vastu ära kasutada, näiteks meie poliitilisi otsuseid mõjutades või kasvõi hindu kunstlikult tõstes. Hea näide on üha enam kasvav sõltuvus e-kaubandusest, sh ettevõtete tootmissisendina. Aga mis siis kui...?

Elu ise on andnud meile kaks õppetundi: koroonapandeemia 2020. aastal ja Venemaa täiemahuline rünnak Ukraina vastu alates 2022 aastast. Esimese mõju oli Eestile eelkõige majanduslik ja meditsiinisektorit puudutav, avastasime, et teatud asju ei suuda me Eestis ega ka Euroopas tervikuna toota ja varusid meil ka ei olnud. Teisel on palju enam poliitilist aspekti, näiteks soovime ka ise piirata Venemaa võimalusi Euroopa turul, millel on oluline mõju meie enda majandusele. Nende kogemuste najal on selge, et teema vajab edasist läbimõtlemist ja pikemat analüüsi.

Globaliseerumine tõi meile globaalsest tööjaotusest ja mastaabiefektist tulenevalt enneolematu majanduskasvu ja kaupade külluse. See oli keskkond, kuhu Eesti sisenes 1990. aastatel ja kus nüüdsed majanduse juhid kogu maailmas on oma kogu teadliku elu toimetanud.

Kuna transpordikulud moodustavat nüüdseks väga väikese kulu kaupade lõpphinnast, sai kaubanduses domineerivaks viimase hetke tarne (JIT ehk just in time) ning üha pikemad väärtusahelad. Kõik muud variandid, kohapeal või lähemal tootmine, ladustamine, olid oluliselt kallimad. See toimimisviis on seotud riskidega, mis on muutunud liiga suureks vähemalt osade toodete puhul (koroonapandeemia puhul olid selleks meditsiiniseadmed ja vahendid).

Mida teha ja mis see meile maksta võiks, sest kui vanamoodi oli odavaim, siis järelikult teisiti on kallim? OECD NAEC (OECD mitut uurimissuunda ühendav koostööprojekt "uued lähenemised majandusväljakutsetele") ongi teemat süvitsi lahanud. Täpsemalt puudutatakse nelja fookusvaldkonda: kaubandus, investeeringud, energia-rohepööre ja väärtusahelad/kiibid/kriitilised mineraalid.

Majandusjulgeolekut defineeritakse kui riigi võime kaitsta ja säilitada oma majanduslikku stabiilsust ja majanduskasvu sise- ja välisohtude vastu. Seega kattub teema oluliselt rahvusliku julgeolekuga. Eestile see definitsioon sobib. Järgnevalt mõned näited.

Üks oluline risk on väga pikad väärtusahelad ja mõnede oluliste tootmissisendite väga kontsentreeritud tootmine. Parim näide on uusimad pooljuhid/kiibid ja kriitilised toormed, mille turgu domineerib ca 90 protsendiga vastavalt Taiwan ja Hiina, mis omavahel vaenujalal.

Väärtusahelad omakorda tekitavad doominoefekti riski. Koroonapandeemia ajal autotehased seisid sest vajalikke komponente ei saadud kätte, kuna neid tootvad töölised olid karantiinis ja tehased suletud. Kuigi need komponendid moodustasid murdosa lõpptoote hinnast, muutus autode tootmine võimatuks, lõpptootjate ja ülejäänud osade tootjate laod aga ummistusid, sest kaup ei liikunud.

Ettevõtete omandisuhete keerukus võib rahvuslikule julgeolekule olulise kriitilise infrastruktuuri puhul tähendada täiendavaid riske, kui lõppomanik soovib toimida vaenulikult, või tuua kaasa intellektuaalomandi vargust ja ligipääsu rahvuslikule julgeolekule olulistele tehnoloogiatele.

Mudelid pole päriselu testi veel läbinud

Senise kogemuse baasilt on selge, et midagi tuleb ette võtta, aga halvasti kavandatud meetmed võivad omada väga suurt negatiivset mõju majandusele, st ka töökohtadele ja maksutuludele, samal ajal riske tegelikult maandamata. Maksudest omakorda finantseeritakse ka riigikaitset. Seega on ainuvõimalik püüda leida tasakaalustatud lahendusi.

Aruanne on ka püüdnud meetmete mõjusid modelleerida, aga peab arvestama, et majanduskeskkond muutub tollimaksude tõustes oluliselt ja oleme tagasi ajastus, kus me alates teise maailmasõja lõpust pole olnud, mis tähendab, et need mudelid pole päriselu testi veel läbinud.

Rahvusliku julgeoleku puhul on selle teema eest vastutajate riskiisu mõistetavalt nullilähedane ja kui kõiki soovitud piiranguid rakendataks, oleks mõju majandusele ilmselt katastroofiline. Niisiis peame aktsepteerima, et majandusmõju saab igal meetmel olema, aga meetme rakendamine eeldab riski ja kahju kaalumist. Lisaks ütlevad uuringu autorid, et halvasti disainitud tööstuspoliitika, näiteks kodumaise tootmise toetamine, on kulukas ega pruugi majanduse riskikindlust ehk majandusjulgeolekut suurendada.