Mis aeg see on, milles me elame? Küsimus, mida viimasel ajal infoühiskonnas üha sagedamini kuuleme, on kantud justkui hoiakust, et kunagi varem ei ole maailm olnud nii ärev ja tasakaalust väljas. Sõjad, kriisid, majanduslik surve, terviseprobleemid – nii inimestel kui ka riigiinstitutsioonidel. Ka sead on katku küüsis ja lapsed jäävad haridussüsteemi lõhesse kinni. Need on teemad mis igapäevaselt meie uudiste toidulaule jõuavad. 

Aga ajaloos on nähtud ka hullemaid aegu – usu- ja kodusõdasid, maailmasõdu, majanduskrahhe. Meenutagem või New Yorgi börsikrahhi – sündmust, millest saab peagi mööda sada aastat.

Ent ometi on tunne, nagu lausuks Hamlet: "Aeg on liigestest lahti." Ja see segadus peegeldub meie igapäevases käitumises. Elame ärevushäire ajastul, kus hirmud seakatkust automaksuni, sõjast e-valimisteni, inflatsioonist elektrihindadeni, moodustavad omamoodi kobarärevuse. Hirmude ahel käivitab info- ja emotsioonitulva, mis paisutab mured üle pea. Kõik muutub ärevamaks, lärmakamaks, segasemaks.

Aga nii ei tohiks ega pea olema. Mis siis aitab? Siin on kogu ühiskonnal oma roll meediast kodanikuühiskonnani välja, kuid kandvaim nendest on kindlasti põhiseaduslike institutsioonide ning ennekõike parlamendi oma. Meil parlamendina on selleks põhiseadusele tuginedes kõik vahendid olemas. Kui kasutame neid vastutustundlikult, taastub usaldus. Ja usaldus ongi demokraatia toimimise alus. Parlament, valitsus, president – kõik põhinevad lõpuks rahva usaldusel.

Usalduse taastamine ei ole lihtne tee, aga see on käidav. Ehk aitaks meid see, kui loeme uuesti Ameerika kirjaniku Scott Fitzgeraldi 1933. aasta kirja oma tütrele, kus ta jagas mured kolmeks: asjad, mille pärast tasub muretseda; asjad, mille pärast ei tasu muretseda; ja asjad, mille üle peab mõtlema.

Aasta tagasi kõnelesin siinsamas riigikogu rollist ja visandasin kolm ülesannet. Heidame pilgu tagasi. Rääkisin vajadusest määratleda agressorriigi kodanike, otsesõnu Venemaa kodanike mitteosalemine Eesti kohalikel valimistel. Me otsustasime seda reguleerida põhiseaduse kaudu – keeruline, kiireloomuline samm, mis vajas laia toetust. See otsus on nüüd peaaegu ühehäälselt vastu võetud. Ma tunnustan kõiki riigikogu liikmeid, kes selle nimel panustasid. Demokraatia vajab pidevat hoolt – ja see otsus tõestab, et oleme õigel ajal tegutsenud. Valimised on juba pooleteise kuu pärast.

Mul on hea meel, et presidendivalimiste teemaline eelnõu on esitatud. Veelgi rõõmustavam on, et see pärineb mitmest erinevast fraktsioonist. Meil tuleb selle teemaga kiiresti edasi liikuda: presidendi volitused lõppevad järgmisel aastal ja reeglid peavad olema enne valimisaasta algust paigas.

Ka erakonnaseaduse muutmise vajadusest rääkisin aasta tagasi. Eelnõu on küll menetluses, kuid protsess on veninud. Sellegipoolest on oluline, et muude korrastamist vajavate teemade kõrval ei saaks korduvalt kriminaalkorras karistatud erakond nautida edaspidi riigi rahalist tuge. See on õiguse ja õigluse küsimus, kuid peamisena usalduse küsimus.

Ja viimaks tänan teid ka solidaarsuskärpe eest, millise otsuse tegemise vajadusele ma samuti aasta tagasi peetud kõnes viitasin. Kokku hoitud 400 000 eurot ei ole riigieelarve üldnumbreid vaadates suur, kuid märgiline on see kindlasti. 

Meid ootab ees väga tihe ja töine sügis. Kindlasti on kõige olulisem järgmise aasta riigieelarve vastuvõtmine. Sellest teie otsusest sõltub, kui palju vahendeid eraldame riigikaitsele, õpetajatele, politseinikele, tervishoiule. Kuid mitte vähem oluline pole see, kuidas me neid vahendeid kogume – maksud. Maksud ei tohiks olla segadust tekitavad hüüdlaused ega ideoloogiline vehkimine. Inimesed ootavad selgust. Ja seda saab anda parlament, kes kehtestab, muudab või tühistab makse – korraliselt, mitte erakorraliselt.

Kui meie tulude prognoos paika peab, paraneb olukord nii hariduses, tervishoius kui ka sisejulgeolekus. Ma ei hakka siinkohal osutama inflatsiooni juurpõhjustele, aga me teame, et erakorraline rahakülv helikopterilt ja ka teise pensionisamba lõhkumine vallandasid lumepalli, mille tagajärjed kestavad siiani.

Meie vastutus riigi finantside ees on lõplik ja absoluutne. Me vajame pühendumist, täpsust ja selgust – mitte odavat žongleerimist miljarditega. Eelarve peab olema mõistetav, mitte mõistatuslik. 

Sel kevadel allkirjastasime koos teaduste akadeemia presidendi Mart Saarmaga memorandumi, mis toob teaduse ja poliitika lähemale ning milliste arutelude tulemustena oleks võimalik valmistada ette veelgi paremaid teadmistel ja teadusel põhinevaid otsuseid. 23. septembril toimub selle raames meie järgmine koostöökonverents – teemaks energeetika tulevik. Kutsun teid kõiki osalema ning loodan, et sellest koostööst tuleb meile palju abi.

Ma tänan teid, lugupeetud riigikogu liikmed, ka kevadel langetatud otsuse eest viia sisse elulõpu tahtevaldus. See on väike samm inimese eluõhtu keeruliste teemade lahendamisel.

Kuid kutsun teid ühtlasi kaasa mõtlema laiemalt ka selle üle, kas ei vaja me siin järgmist sammu, mis ei määra patsiendi tahtest lähtuvalt inimest elus hoidvate masinatega toimetamise korra, vaid annaks lootusetult haigele ja valudes kannatavale inimesele võimaluse langetada ise otsuse väärikalt siit ilmast lahkumiseks. Väärikat viisi lõpetada talumatu valu ja ravimatu haigus saab kindlasti sõnastada moel, mis ei sea kahtluse alla elu väärtust, vaid tunnustab inimese õigust otsustada oma kannatuste lõpetamise üle.

Head ametikaaslased! Veebruaris tüürib Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu juba viiendasse aastasse. Teise maailmasõja ajagraafikut kõrvutades tähendaks see jõudmist 1943. aasta sügisesse. Ukraina on võidelnud vapralt ja on nii seisnud iseenda suveräänsuse kui kogu vaba maailma põhimõtete eest. Samas on vene kurjategijad eesotsas Putiniga andnud mõista, et oma vallutussõda nad lõpetada ei soovi ja selle märgiks on Ukraina tsiviilelanikkonna vastu suunatud terrorirünnakute hüppeline kasv. Me näeme ka seda, kuidas kõigi autoritaarsete maade diktaatorid ühinevad, et oma kurje plaane ühiselt vaba maailma vastu sepistada. 

Selleks, et kurjuse telg ei laieneks, on meil kõigil veelgi olulisem seista ühtselt Ukraina selja taga ja jätkata nende toetamist. Eesti roll ja eeskuju on olnud siin määrav ja me oleme teinud kõik meist oleneva,  et veenda selles ka meie partnereid. Samuti on siin suur kaal olnud parlamentaarsel diplomaatial, mille kaudu oleme tugevalt Ukraina eest seisnud. Ma tänan kõiki parlamendiliikmeid, kes on püsivalt andnud edasi Ukraina toetamise sõnumit. 

Augusti lõpus toimus Tallinnas Põhjamaade ja Baltimaade parlamentide esimeeste kohtumine. Töö oli sisukas ja tulemuslik. Arutasime koostöö tõhustamist ja sõnastasime Ukraina julgeolekuga seoses viis põhimõtet. Neist olulisim on, et ühtegi otsust Ukraina tuleviku üle ei saa langetada ilma Ukrainata. Läbirääkimiste eelduseks on täielik ja tingimusteta relvarahu, Ukrainale tuleb anda totaalsed julgeolekugarantiid ning Venemaal ei tohi olla mingeid õigusi, eriti mitte vetoõigust NATO ja Euroopa Liidu küsimustes. 

Mõistagi peab jätkuma surve agressorile. Meie endi ajaloost teame, et vaid nõrk ja surve all olev Venemaa lepib kaotuse ja anastatud territooriumite loovutamisega. Seejuures olen ma veendunud, et lisaks sanktsioonidele tuleb kiiremas korras Ukraina käsutusse anda Venemaa külmatutud varad. Riigikogu on oma otsusega siin otsa lahti teinud ja meie kõigi ülesanne on veenda selle olulisuses ka kõiki meie partnereid. 

Kõigi Eesti turvalisust ja kaitstust puudutavate otsuste ja arutelude juures kannate teie, lugupeetud parlamendiliikmed, erakordset vastutust. Soovin meile sisukat ja tegusat istungjärku. Teie ees laudadel on ka uued hääletuspuldid. Kohelge neid hellalt. Olgem põhimõttekindlad ja otsekohesed, aga ka inimlikud ja sõbralikud üksteise vastu. Jõudu tööle!