Kuu aega tagasi kogunes sigade Aafrika katku nakatunud Nurme farmi juurde hulk inimesi. Osa neist tegi traagilisest sündmusest oma poliitilise palagani, teised olid aga päriselt segaduses, miks hukatakse tuhandeid sigu, kui nakkus on tuvastatud ainult ühel. Vastus oli üsna lihtne: viirusel on pikk peiteaeg ning pisikud võivad ennast varjata kasvõi tolmu sees või sõnnikuresti all.

Kummalisel kombel levis see mõistlik sõnum üsna vaikselt ja harva. Ja mitte ainult vandenõuteoreetikute tekitatud infomüra tõttu.

Asjast rääkimise asemel esitasid ametnikud ja poliitikud järjepidevalt narratiivi, millega üritati vist vastutust kellegi teise kaela veeretada, aga valati paljude silmis hoopis õli tulle: Eesti käed olevat seotud Euroopa Liidu reeglitega, mis kohustavad kõiki loomi hävitama. Baltimaade ja Poola juhtivad veterinaarametnikud tegid 15. augustil lausa ühisavalduse, kus rõhutasid, et Euroopa Liidu õigusakte järgimata jättes võib riigi maine kahjustada saada ja Euroopa Komisjon võib rakendada sanktsioone.

See vastab muidugi ka tõele, aga põhjus ja tagajärg on võrrandis lootusetult sassis. Euroopa Liit ei ole neid reegleid kehtestanud Eesti seakasvatajate kiusamiseks või lihtsalt seetõttu, et Brüsseli joogivesi muudab kõik inimesed kurjaks, nagu mõni inimene näib uskuvat, vaid seepärast, et sigade Aafrika katk on äärmiselt ohtlik loomataud. Ilma väga drastiliste kontrollimeetmeteta võib see mitte ainult hävitada Eesti seakasvatuse, vaid tekitada kogu Euroopas laialdase sealiha defitsiidi ning teha searibi luksuskaubaks.

Seakatku saaga sai uue peatüki augusti algul, kui riik hakkas ette valmistama võimalikku taudisigade matmispaika Viljandimaal Metskülas. Nüüd oli juba hästi teada, et teema on ülitundlik ja vajab hoolikat käsitlemist.

Ent prohmakad jätkusid. Keskkonnaametist helistati potentsiaalse katkukalmistu kümnekonnale naabrile ja teatati, et tullakse mõõtma kaevude vee kvaliteeti. Kui üks kõne saanutest küsis, miks proove võetakse, vastas helistaja, et see on seotud Õisu metskonnaga.

Ehkki keskkonnaamet püüdis väita, et elanikele jagati matmiskoha kohta piisavalt infot, ei räägitud tegelikult matmisest poolt sõnagi. Isegi vallaametnikud olid infosulus ning tõdesid, et neil on keelatud sel teemal rääkida. Selle asemel, et avatud ja ammendava suhtlusega inimesi vandenõuteooriate vastu vaktsineerida, segati taas kokku kokteil, mis need ka praktilise meelega inimese peas susisema pani.

Ent seakatk on praegusel juhul kõigest ühe teise epideemia sümptom. See ühiskonda näriv viirus jätab õhku lihtsaid küsimusi ja pillub segaseid süüdistusi, hämab, varjab ja lahmib. See haigus on nagu Tootsi ishias, mis iga kord lööb välja erinevas kohas. Küll korraldatakse uhkeid suvepäevi ja püütakse neid siis saladuses hoida, küll ostetakse ära riigifirmat kritiseeriv sotsiaalmeediagrupp, küll lavastatakse Tallinna volikogus absurdset klounaadi…

Riik suhtleb kodanikuga kord haridusministri pesemata suu läbi, siis jälle sellises kantseliidis, millest pole võimalik tõlketa aru saada. Mõni tõvehoog on tõsisem, teine pigem naljakas, aga igaüks neist nõrgestab natuke inimeste usaldust.

Ma ei tea, millest see haigus tekib. Kas poliitikute ja ametnike usaldamatusest rahva vastu ja lootusest, et mida rohkem inimesi teadmatuses hoida, seda enam on nad rahul? See ju ilmselgelt ei tööta. Või elame maailmas, kus ka targad inimesed hakkavad tegelema lollustega, sest see tundub edu toovat? Ma ei tea, kas sellest pikas vaates väga kasu on. Pealegi on konkurents rumalate hulgas määratult suurem.

Sellistel puhkudel on tavaks süüdistada kommunikatsiooni, aga see jätab mulje, nagu oleks mõrane kõigest laia spektri üks kitsas riba. Ühiskond koosnebki kommunikatsioonist. Kui see ära võtta, ei jää tsivilisatsioonist suurt midagi järele. Aga valede suhtlusvalikute põhjused on kusagil sügavamal. Inimlikus meeldida tahtmises või nahahoidmises? Minnalaskmises? Väsimuses? Moraalsete majakate silmist kaotamises?

See haigus ei vaeva kindlasti kõiki. Vahel saame isegi elustava vitamiinisüsti, nagu augusti lõpus, kui statistikaameti peadirektor Urmet Lee vigaste palgaandmete avaldamise järel isiklikult vastutuse võttis ega püüdnud pead liiva alla peita. Ent negatiivseid näiteid tuleb välja rohkem ja need kipuvad positiivset ära sööma.

Riigikantselei tellitud uuringu järgi tegi usaldus riigiinstitutsioonide vastu küll väikse jõnksu üles, kuid varasemate aastatega võrreldes on see endiselt väga madal. Pealegi pole sellesse jõudnud veel paljud suvisedki sündmused, alanud valimiskampaaniast rääkimata.

Me arutleme palju kärbete, riigieelarve täitmise, tervisekassat ähvardava kriisi, kaitsevõime, haridussüsteemi, energeetika, regionaalarengu, tasuta lasteaiakohtade ja muu üle. Kõigi nende oluliste küsimuste pealisülesandeks peaks aga olema usalduse hoidmine ja taastamine. Ilma usalduseta ei taha inimesed makse maksta, kaitseväes teenida ega lapsi saada.

Kogu avalik sektor peaks pidevalt hoidma silme ees küsimust: kuidas langetatavat otsust või muud tegevust avalikkusele mõistetavaks muuta?

See ei ole võimatu. Selleks tuleb kommunikatsiooniosakondade asemel lasta rääkida spetsialistidel ja juhtidel, tuua välja sisulised põhjendused, mitte sisutühjad loosungid, võtta vajadusel vastutus, mitte süüd mugavalt kellelegi teisele veeretada ja teha kõik tõendid ja avaandmed juba eos kättesaadavaks. Ainult nii on võimalik, et riiki usaldatakse ka neil erandlikel juhtudel, kui näiteks julgeolekukaalutlustel kõike öelda ei saa.

Usaldus ei saa kunagi olla sajaprotsendiline. Isegi kui jätta kõrvale uhhuusektor, kelle arvates valitsevad maailma sisalikinimesed ja kes seetõttu niikuinii kedagi ei usalda, peab vabas ühiskonnas alati olema ruumi erimeelsusteks ja seega ka usaldamatuseks. Ent rumal on usalduskrediiti rumaluste peale kulutada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.