Sõnavabadus on Eesti põhiseaduse ja demokraatia üks alustalasid. Aga kas sõnavabadus tähendab, et iga arvamus või väide on kaitstud, isegi kui see võib kedagi otseselt kahjustada? Just siin tulevadki mängu veel kaks mõistet, millest me liiga vähe räägime: sõnavastutus ja sõnakohustus.

Kolm mõistet, mis käivad alati koos

Sõnavabadus on õigus öelda, mida mõtled või usud. Kui inimene ütleb: "Mina joon sidrunivett ja tunnen end tervemana", siis on see tema õigus. Keegi ei saa keelata inimesel oma kogemust jagada.

Sõnavastutus rakendub siis, kui sama inimene kuulutab: "Sidrunivesi ravib vähki, ärge minge arsti juurde", ja see on see juba hoopis teine asi. See pole enam isiklik kogemus, vaid valeväide, millel võivad olla eluohtlikud tagajärjed. Kui libaravitseja müüb imetilku, on see tarbijapettus. Kui arst soovitab patsiendil loobuda ravist ja see võib lõppeda surmaga, siis kannab arst nii ametialast kui ka õiguslikku vastutust.

Sõnakohustus on kolmas mõõde, sõnavastutuse teine külg. On olukordi, kui vaikimine on sama ohtlik kui vale. Kui ühiskonnas levib väide, et "vaktsiinides on mikrokiibid", siis riigil ja arstkonnal on kohustus reageerida. Kui eksperdid vaikivad, siis jääb kõlama vale. Sama vastutus on ka meedial, kus vale või arvamuse ning teaduspõhise tõe esitamine "pool-pool" kujul ei loo tasakaalu, vaid külvab segadust.

Pandeemia õppetund

Koroonapandeemia raputas usaldust kogu maailmas. Eestis kaotas osa ühiskonnast usu ametlikesse otsustesse ja teaduslikesse soovitustesse. Põhjuseid oli mitu.

Teaduslik teadmine muutus kiiresti. Alguses öeldi, et maskidest pole kasu, hiljem, et need on vajalikud. See oli teadusprotsessi loomulik osa, aga paljudele tundus see lihtsalt ebajärjekindlusena.

Kommunikatsioon oli sageli käsuline "tehke nii, sest nii on kästud", mitte olles piisavalt selgitav ja argumenteeritud, andmaks käsu saajale täpsemat mõistmist eesmärgi vajadusest ja käsu järgi käitumisel kaasneva positiivse oodatava mõju tulemust.

Mõned riigi palgal olevad arstid ja avaliku elu tegelased levitasid vastuolulisi seisukohti. Kui arst ütleb, et vaktsiin on ohtlik, usaldab kodanik teda rohkem kui ministrit.

Tulemuseks oli skepsis, mida tunneme siiani. Usaldust on lihtne kaotada ja väga raske taastada.

Kuidas usaldust taastada?

Kui me tahame, et ühiskond liiguks edasi mitte hirmu ja valeinfo, vaid teadmise ja läbipaistvuse pinnalt, peame tegutsema kolmel tasandil korraga: riik, meedia, kodanik.

Viis sammu riigile

1. Läbipaistvus. Otsused peavad olema seotud konkreetsete andmete ja uuringutega. Avalikustada, kes ja mille alusel soovitused koostas.
2. Selgitamine lihtsas keeles. Mitte öeldes ainult "mida teha", vaid "miks just nii". Selgitada tagajärgi, kui tegutseda vastupidiselt.
3. Vigade tunnistamine. Näiteks kui pandeemia piirangud olid liialt karmid või otsused tulid hilja, tuleb seda ausalt öelda. See ei murenda usaldust, vaid taastab seda.
4. Luua arutelufoorumid, kus kodanikud saavad küsida ja eksperdid vastata. Usaldus sünnib dialoogis, mitte ainult käskudes.
5. Järjepidevus ja väärtuspõhisus. Riik peab näitama, et ei vali teaduse ja vabaduse vahel, vaid otsib tasakaalu.

Viis sammu meediale

1. Faktid enne klikke. Ajakirjandus ei tohi võrdsustada teaduspõhist fakti ja kontrollimata väidet. Arvamus, mis väärab teadust ise seda tõendamata, on vale ega kuulu avaldamisele. Küsimuse ja väite eristamine on oluline arvamuste avaldamisel.
2. Selgitage teaduse muutumist. Kui seisukohad arenevad, siis näidake, miks ja kuidas, mitte ärge esitage seda segadusena. Aidake selgust luua ning seda ühiskonda tuua.
3. Tooge esile pädevad eksperdid. Kõige kõvem hääl ei ole alati kõige targem hääl.
4. Näidake otsuste tausta. Millistel andmetel see põhines? Miks see otsus langetati?
5. Vastutage pealkirja ja tooni eest. Klikivajadus ei tohi õõnestada usaldust.

Viis sammu kodanikule

1. Küsi allikat. Kes seda väidab? On see arst, teadusasutus või tundmatu kasutaja?
2. Erista arvamust ja fakti. Arvamus võib olla siiras, aga see ei tee sellest tõde.
3. Kontrolli mitut allikat. Kui üks väide ilmub ainult ühes kohas, ole ettevaatlik.
4. Tunne ära emotsioonid. Kui sisu tekitab hirmu või viha, peatu ja kontrolli. Valeinfo mängib emotsioonide peale.
5. Vastuta oma jagamiste eest. Igaüks, kes jagab kontrollimata infot, muutub ise osaks probleemiahelas.

Meil on ühiskonnana tugevad eeldused, et taastada ühine turvatunne ja usaldus, mis vahepealse kriiside käigus on riivata saanud.

Sõnavabadus on väärtus, mida tuleb hoida. Aga kui seda kasutada ilma sõnavastutuse ja sõnakohustuseta, võib see muutuda relvaks, mis kahjustab ühiskonda. Pandeemia näitas, kui kiiresti usaldus mureneb ning kui raske on seda taastada.

Taastamine on siiski alati võimalik. Riik peab olema aus ja läbipaistev. Meedia peab olema täpne ja selgitav. Kodanik peab olema kriitiline ja vastutustundlik. Ainult nii saab uuesti tekkida turvatunne, et riik seisab koos oma inimestega, mitte nende vastas. Riik olemegi meie ise, igaüks individuaalselt ja kõik koos.

Lõpetuseks: kuigi loos on kasutatud näitena pandeemiat, on suurem eesmärk rakendada kogu kirjeldatut teemade ja valdkondade ülesena, meie igapäevases elus.