Seda, et asjad on Eestis halvasti, seda kuuleb viimasel ajal üha rohkem inimestega juttu ajades ja üha vähem usutakse, et midagi paremuse poole muutub. Huvitaval kombel kuuleb seda viimasel ajal mitte üksnes õppejõudude ja haritlaste seltskonnas.

Aeg-ajalt võtab keegi poliitikutest ja muudest avaliku elu tegelastest sõna ja ütleb, et nii ei tohi mõelda. Kuna 34 aastat tagasi, kui Eesti taasiseseisvus, oli veel halvem. Oli jah, aga siis läks ju paremaks. Mõeldi koos, tehti koos, hoiti üksteist, oli vabadus ja parasjagu segadust, aga tunne oli hea ja usk paremasse homsesse kandis elu edasi. Aga kui seda usku enam ei ole…

Teine levinud väide on, et "mis vaesuse suurenemine Eestis, vaadake Sudaani, kus inimesed magavad lageda taeva all, vaat seal on alles vaesus". Vaesus on tõepoolest suhteline mõiste, aga ma ei usu, et keegi Eestis tahaks vaesuda Sudaani väidetava tasemeni ja siis loota, et nüüd on õige aeg valitsusel majanduse ja inimeste heaoluga tegelema hakata.

Kui ühiskond ei ole enam oma

Minul on lihtne rääkida, kuna vaatan toimuvat distantsilt, vahel ütlen sõna sekka. Kui vaja, aitan nõuga, ja siis jälgin jälle pingsalt toimuvat, sest hoolin. Võiks ka ju ainult oma palgale mõelda, rääkida juttu, mis sobib kokku Eesti võimuringkondades valitseva ideoloogiaga ja loota, et tõstetakse tõlda. Aga nii ei saa, sest risk on kaotada oma.

Miks siis ikkagi ei usuta, et midagi paremaks hakkab minema? Miks lahkub Eesti päritolu kapital Eestist ja seda isegi Lätti, mis justkui peaks enamiku eestlaste arvates igatpidi veidi tagapool edetabelites olema. Mõned pangategelased on eraviisiliselt viidanud arvule, mis on ehmatavalt suur: aastas lahkub üle kahe miljardi euro Eesti päritolu raha. Miks jäävad ära suurinvesteeringud, mida oleks nii väga vaja?

Miks ei tunne järjest rohkem inimesi end Eesti ühiskonna osana (11 protsenti eestlastest ei tunne ennast Eesti ühiskonna liikmena ja muust rahvusest elanikkonnas on see 25 protsenti 2023. aasta Eesti ühiskonna lõimumismonitooringu andmetel.

On kaks mõtet, mis jäävad paljusi jutuajamisi kokkuvõttes kõlama ja mida võiks umbes sõnastada nii: usaldust ei ole ja omasid ei hoita. Ja need kaks fraasi võtavad kokku kõik selle, mis on viimastel aastatel viltu läinud ja mis on sisuliselt tekitanud kaks Eestit, mis on üksteisest üha kaugenemas.

Kaasamine ilma kaasamiseta

Kui vaadata, kui palju on Eestis müksatone, arvamusrännakuid, rahvakogusid ja muid kaasamisüritusi, peaks olukord tegelikkusele vastupidine olema. Peaks tekkima ühine arusaam sellest, mis on kogu Eestile parim, ja seega ka koostöö, mis viib ühise eesmärgi poole. Miks siis need ei tööta ja ei tekita usaldust? Miks ei ole inimesed rahul nende väidetavalt arutelude põhjal loodud seaduseelnõude ja arengukavadega?

Näiteks võib tuua kliimaseaduse, kus väidetavalt korraldati Eesti senini suurim kaasamine, mida toetasid arvamusrännakud ning mille uus variant meediasse jõudnu põhjal tundub olema suuresti sama, mis eelmine maha laidetud versioon, ainult lühem. Lisaks on kohe-kohe algamas riigikantselei rahvakogu, mis lubab tundma õppida "inimeste universaalseid põhivajadusi ning ühiskonna toimimist nende vajaduste rahuldamisel ning maailma ja Eesti kestliku tuleviku jaoks vajalike pöördepunktide üle viies valdkonnas: vaesus, ebavõrdsus, võrdõiguslikkus, toidujulgeolek, energiapööre (Earth4All)". Miks valitsus ei tea, kuidas nende oma ühiskond toimib?

Vastastikune usalduskriis

Järelikult on inimesi, kes tunnevad, et neid ei ole kuulatud ja kuuldud ning nendega ei ole arvestatud või siis tuntakse, et poliitikuid valides on petta saadud. Ja kui see kordub, siis kaob kiiresti ka üle pikkade aastate ehitatud usaldus. Seda tagasi saada on väga keeruline ja pikk protsess, aga mitte võimatu.

Usalduse kaotus näitab omakorda, et kadunud on võime teha sisulist koostööd ja leida lahendusi. On kas võimul olevate ideoloogiliste ametnike ja partei ladviku arvamus või vale arvamus. Ja kes julgeb teisiti arvata või vastupidiseid fakte esitada, on kas rumal või ta lihtsalt tühistatakse ilma igasuguse selleks alust andva põhjuseta.

Ühes teises sellises riigis olen mina ja on minust vanemad inimesed elanud ja siis ei olnudki muud teha kui vait olla ja ebaõiglus või ametnike rumalus alla neelata, nagu enamus seda tol ajal tegi. Aga praeguse demokraatliku riigikorra ajal, kui usaldust ja kindlustunnet tuleviku, ka lähituleviku suhtes ei ole, on parem mitte investeerida ja hoopis oma raha mujale viia.

Muidugi on ka Eestis riigiametnikke, kes ei lähtu ideoloogiast, vaid faktidest, aga paljud neist hoiavad sageli madalat profiili. Ei taheta kaotada häid suhteid ja töökohta, sest laenud tahavad maksmist ja pere toitmist. Sõna riigiteenistuja (civil servant) annab aimu sellest, mis peaks olema laias laastus ametniku töö sisu ja see on teenida riiki ehk inimesi.

Seda, et ametnikud inimesi vastu ei usalda, oleme näinud hiljutise numbrituvastuskaamerate ja pangakonto andmete skandaalidega. Viimase puhul tuleks vabandada kõigi ees, kelle pangaandmeid ilma selleks oleva õigusliku aluseta vaadati, nende inimeste nimed on pankadel teada.

Samamoodi näitab usalduse puudumist see, et valitsus ei usalda kaupmehi. Viimased pidavat toiduainete käibemaksu langetamisel toiduhinda mitte langetama ja hoopis selle pealt teenima.

Mina olen elanud pikalt kapitalistlikus riigis, Suurbritannia koosseisu kuuluval Inglismaal, kus põhitoiduainete käibemaks on null protsenti ja kuigi viimasel ajal on ka siin hinnad tõusnud põhiliselt Euroopa Liidust lahkumise ning energia- ja toormehinna tõusude tuules, on need üldjoontes palju madalamad kui Eestis. Siin see lihtsalt aitab vaesematel peredel toime tulla ja nii läheb toimetulekutoetusteks vähem raha. Jah, võib olla raske uskuda, aga vaesust on siingi.

Eestis ei ole tehtud ettepanekut toiduainete käibemaksu nulli viia, seega on lootust, et madalamate hindadega koos suureneb käive ja seega ka maksulaekumine, mis osaliselt maksumäära suurenemisest vähenenud käibemaksu laekumist kompenseerib. Need kellel on suurem sissetulek ostavad enne toidule läinud raha eest muid kaupu ja ka sealt laekub käibemaksu ning omakorda elavdab see ka muud majandust lisaks põllumajandusele.

Hiljutine Eurobaromeetri uuring küsis inimeste arvamust kliimamuutustest ja nendega tegelemisest. Paljud Eesti inimesed arvavad, et valitsus teeb liiga palju kliimamuutuste leevendamiseks, ei toeta kliimaneutraalsuse saavutamist ja seostavad kliimamuutusi eelkõige prügi sorteerimisega. Ka sellest paistab välja, et valitsust ei usaldata, ja on ka põhjust, kui mõelda meretuuleparkide skandaalile ja kuidas inimestele ei räägitud tõtt ning suhtumisele "me teame paremini, mis teile hea on".

Inimesed kuulevad, et nad peavad valitsuse plaane toetama, aga näevad hoopis hinnatõuse ning ei saa aru, kuidas see neile hea on. Kui kaasamised oleksid tegelikud ja sisulised, kus üksteist kuulatakse ja üksteisega arvestatakse ning koos otsustatakse, siis ilmselt oleks see pilt ka teistsugune. Praeguses olukorras on paljudele lihtsam vaimselt terveks jäämise nimel probleemi eitada. Ja kõike seda oli võimalik ette näha.

Kes kaitseb Eesti inimest?

Lisaks mõlemapoolsele usaldamatusele tunnevad paljud, et omasid ei hoita. Ei seista piisavalt oma riigi huvide eest Brüsselis ja võetakse kõik sealt poolt pakutu vastu maksimaalselt või rohkemgi ning sellega võetakse omale nii mõnigi kord kohustusi, mida tegelikkuses peaks kandma teised Euroopa Liidu riigid, kelle seast on paljud rikkamad kui Eesti. Selline suhtumine meenutab jällegi Nõukogude Liitu, kus Moskva poole kummardati.

Samuti ei aidata Eesti inimesel leida lahendust, kui avastatakse, et tema maal võib leiduda ohustatud liik, kas siis on kuulnud kassikaku huiget või on hobiliblikapüüdja näinud rohkem kui kümme aastat tagasi kolmanda kategooria kaitsealust ööliblikat. Pigem keerab ametnik vindi üle ja ei aita inimest seaduse piires lahendust otsida või ei kompenseerita eraomandile tekitatud kahju. Ja siis inimesed tunnevadki, et neid ei hoita, nad saavad millegi eest karistada, mida nad teinud ei ole ja seega nad ei ole ühiskonna osa.

See kõik viitab tahtmatusele või oskamatusele koostööd teha ja empaatiavõime kadumisele ning seega suutmatusele üksteist hoida.

Mind jäänud kummitama kaks mõtet, mida selle aasta laulupeol ütles president Alar Karis. Esiteks, et eestimaalased ei saa lakata üksteist hoidmast, kui laulupidu on läbi, ja et ka riik võiks mõelda rohkem üheskoos. Mõlemad on hädavajalikud selleks, et Eesti riik püsima jääks.

Veel on võimalus… Võimalus keskenduda Eestile ja kui saab usaldus taastatud ja omasid jälle hoitakse, küll siis tahab, jõuab ja jaksab eesti inimene ka suure maailma asjadesse väärilisemalt panustada.