Palgadirektiiv ei tulnud piltlikult öeldes eile. Selle vastuvõtmise ajal oli Eestis võimul samuti Reformierakonna juhitud valitsus ning ettevalmistused selle rakendamiseks on olnud pikad ja põhjalikud. Seetõttu ei ole veenev väide, et nüüd äkki avastati ületamatu probleem, tont nimega halduskoormus.

Palkade läbipaistvuse direktiiv ei ole ideoloogiline "käskude-keeldude" dokument, nagu väitis välisminister Margus Tsahkna. Ei, see ei ütle tööandjale, kui palju peab maksma, vaid midagi palju elementaarsemat: kui samaväärse töö eest makstakse erinevalt, peab seda suutma põhjendada. Tegemist ei ole ideoloogia ega käskude ja keeldudega.

Riigis, mis on armastanud rõhutada turumajanduslikku loogikat ja käsitlenud töötajat ning tööandjat justkui võrdsete lepingupooltena, ei suuda me tagada isegi kõige elementaarsemat, nende võrdset kohtlemist. Ometi ütleb sama turuloogika selgelt, et parem ligipääs informatsioonile muudab turu toimimise efektiivsemaks, mitte ei moonuta seda. Seega peaks selle toimimise saavutamine olema valitsuse prioriteet.

Eestis on sooline palgalõhe Euroopa Liidu kõrgeim ja sellises olukorras direktiivi rakendamise pidurdamine tähendab sisuliselt, et me lepime selle ebavõrdsusega.

Veelgi enam, valitsusest on kõlanud mõte, et vajadusel võiks Eesti pigem maksta trahve kui suurendada ettevõtjate halduskoormust. Erakordselt küüniline seisukoht, mis tähendab, et riik on valmis maksma oma maksumaksja raha selle eest, et mitte rakendada meetmeid, mis aitaksid kaitsta töötajate (maksumaksjate) põhiõigusi.

Direktiivi kriitikud räägivad peamiselt bürokraatiast, aga kui vaadata fakte, ei ole see argument kuigi veenev. Aruandluskohustus puudutab vaid suuremaid tööandjaid ehk ligikaudu üht protsenti kõigist ettevõtetest (sh avalik sektor, mille palgad on niikuinii juba avalikud). Paljud protsessid on võimalik automatiseerida ning seda on ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium planeerinud.

Samuti kritiseeritakse nõuet luua läbipaistvad ja objektiivsetel kriteeriumidel põhinevad palgasüsteemid. Aga kas see ei peaks olema normaalsus? Kas me tõesti tahame kaitsta õigust maksta sama töö eest erinevalt ilma põhjenduseta?

Sageli kõlab ka argument, et probleem on olemas, kuid seda saab lahendada "bürokraatiavabamalt". See kõlab hästi, aga jätab ütlemata olulise asja, et ka seda on juba proovitud. Aastaid on panustatud vabatahtlikele meetmetele ja teadlikkuse tõstmisele. Tulemus? Eesti on endiselt Euroopa kõrgeima palgalõhega riik.

Kui senine lähenemine ei ole toiminud, siis ei ole usutav, et sama lähenemine hakkab äkki toimima.

Minu igapäevases praktikas ei ole see teema abstraktne. Need on konkreetsed juhtumid: naised, kes naasevad tööle pärast lapsehoolduspuhkust ja avastavad, et nende palk on ajas justkui seisma jäänud. Või olukorrad, kus lapsehooldusel olnud naise asemele on võetud tööle mees ja oluliselt kõrgema palgaga. Palkade läbipaistvus toob ebavõrdsuse nähtavale.

Ja just see ongi põhjus, miks sellised meetmed tekitavad vastuseisu. Need sunnivad tegelema probleemiga, mida on seni olnud mugav mitte märgata.