Eesti peab 7. juuniks üle võtma Euroopa Liidu palkade läbipaistvuse direktiivi, mida kutsutakse ka võrdse palga direktiiviks. Samas on mitmed ettevõtted öelnud, et see suurendab bürokraatiat. Mis on valitsuse seisukoht – kas me peame selle üle võtma või kuidas sellega edasi minnakse?

Me oleme seda valitsuskabinetis arutanud. Meie jaoks on põhimõtteline probleem, et see, kuidas direktiiv palkade läbipaistvust ette näeb, suurendab kahjuks ettevõtjate halduskoormust.

Oleme nii siseriiklikult kui ka Euroopa Liidu tasandil teinud ettepanekuid, sest me tahame suurendada ettevõtjate konkurentsivõimet ning vähendada bürokraatiat ja aruandlust. Meie arvates ei lähe see algatus Euroopa Komisjoni praeguse suunaga kokku.

Siinkohal on oluline rõhutada, et me ei eita probleemi olemasolu. Eestis on sooline palgalõhe suur ja see on murekoht, küll aga tuleb sellega tegeleda viisidel, mis ei suurenda ettevõtjate halduskoormust ega bürokraatiat.

Mis me siis Euroopa Komisjonile ütleme?

Olen juba isiklikult vastava töövolinikuga kohtunud ja saadan talle ka kirja. Meie esimene soov on, et direktiivi jõustumise tähtaeg lükataks vähemalt mõned aastad edasi.

Seejärel tuleks direktiiv sisuliselt üle vaadata eesmärgiga, et inimesed saaksid võrdse töö eest võrdset palka ja puuduks sooline diskrimineerimine.

See eesmärk on inimlikult arusaadav, aga me ei saa nõustuda viisiga, kuidas seda teha tahetakse. Praegune plaan tekitab ettevõtjatele liiga palju halduskoormust ja bürokraatiat.

Kindlasti on võimalik seda teha bürokraatiavabamalt. Soovimegi aega, et vaadata otsa sellele, kuidas mure lahendada, ilma et me vähendaksime oma ettevõtjate konkurentsivõimet.

Mida teised Euroopa liikmesriigid on selle kohta öelnud? Kas me oleme üksi?

Me ei ole õnneks selle murega üksi. Näiteks Rootsis on samasugune suund nagu Eestil. Kuigi Rootsis on olukord teine, sest neil on juba ranged siseriiklikud reeglid, teatas ka Rootsi valitsus märtsi lõpus, et nad soovivad alustada läbirääkimisi direktiivi taasavamiseks ja edasilükkamiseks.

Mitmed riigid on sellega hädas. Ühtepidi tuleb direktiiv üle võtta, aga teistpidi näevad nad täiendavat halduskoormust ja murekohti selles, kuidas aruandlus ja palgastruktuurid reaalsetes süsteemides tööle hakkavad. Me otsime liitlasi.

Nagu öeldud, olen suhelnud nii voliniku kui ka komisjoniga. Kuna Euroopa Komisjon on ise öelnud, et nende prioriteet on ettevõtluse konkurentsivõime, siis oleks õige ja aus see direktiiv lahti võtta. See algatus tuli eelmise komisjoni koosseisust ja nüüd, kus prioriteedid on üle vaadatud, peaksime leidma lahenduse, mis ei koorma ettevõtjaid liigselt.

Saate tuua mõne konkreetse näite, kuidas direktiiv ettevõtjaid liigselt koormama hakkab?

See oleneb ettevõtte suurusest, aga suuremad ettevõtted peavad looma konkreetse struktureeritud palgatabeli, kus on võimalik võrrelda samaväärset tööd tegevate inimeste palgavahemikke.

Direktiiv näeb ette, et kui samaväärset tööd tegevate inimeste palk erineb rohkem kui viis protsenti, on võimalik teha täiendav päring, miks see nii on ja kas inimesi on koheldud ebavõrdselt.

See tähendab, et tuleb luua reaalsed süsteemid ja vajadusel täiendavad personali tööriistad. Osadel suurettevõtetel on need andmed ja tehnilised struktuurid tänu oma personalipoliitikale juba olemas, aga mitte kõigil.

Seetõttu ongi oluline, et kohustuslikud nõuded oleksid minimaalse halduskoormusega. Ma ei arva, et riik peaks igat detaili ette kirjutama.

Kriitikud ütlevad, et tööandjad tahavad lihtsalt säilitada praegust olukorda. Kuna töötajad ei tea üksteise palku, saab mõnele maksta oluliselt vähem, mis on ettevõttele majanduslikult tulus olukord…

Ma ei ütleks nii. See eeldaks, et kõik ettevõtjad on liigkasuvõtjad ja kaabakad, aga see pole õige. Palk lepitakse kokku läbirääkimistel – millise tasuga on inimene valmis tulema ja tööandja teda võtma.

Riik peab looma keskkonna, et murest rääkida. Sooline palgalõhe on Eestis üks Euroopa suurimaid ja see on murettekitav, kuid selleks ei pea looma kõikidele täiendavat halduskoormust.

Meil on juba olemas lahendus nagu palgapeegel, mis võimaldab tööandjal ilma bürokraatiata jälgida oma organisatsiooni soolisi palgaerinevusi. Pigem anname tööriistu ja loome keskkonna, kus mõistetakse, et ebavõrdne kohtlemine pole õige.

Ka täna on inimestel võimalik diskrimineerimise korral tööinspektsiooni poole pöörduda. Ma ei usu, et mure lahendab täiendav bürokraatia, vaid pigem parem ennetus ja tööandjate teavitamine.

Kas soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikku Christian Vesket on teavitatud, et te ei võta direktiivi 7. juuniks vastu ja soovite hoopis selle ümbertegemist?

Seaduse vastuvõtmine on valitsuse ja hiljem riigikogu pädevuses. Oleme komisjonile kirjutanud, et toetame sisu ja eesmärki, aga me ei toeta direktiivis ette nähtud viisi, mis tähendab täiendavat bürokraatiat.

Soovime direktiivi ümber vaadata ja jõustumist mõned aastad edasi lükata. Volinikuga ma seda täiendavalt arutanud ei ole.

Kui komisjon siiski nõuab direktiivi ülevõtmist, siis kas meid ootavad trahvid? Kas me maksame seni, kuni läbirääkimised käivad?

Meie esmane soov on, et trahvi ei tuleks ja direktiiv vaadataks Euroopas üle. Praegune komisjon on selgelt öelnud, et ebavajalikku bürokraatiat pole vaja, ja me lähtume sellest.

Kui olukord peaks tõesti jõudma trahvini, siis on summat raske prognoosida, aga see on kindlasti väiksem kui kulu, mis tekiks direktiivi praegusel kujul ülevõtmisest.

See tähendaks ettevõtlussektorile tohutut kulu läbi töötundide ja halduskoormuse. Meie eelistus on läbi rääkida ja ma loodan, et komisjon on valmis seda sisuliselt üle vaatama.

Nii et trahve on odavam maksta, kui süsteemi ümber teha?

Eelistus on trahvi mitte maksta, aga igasugune täiendav halduskoormus on kulu meie majandusele. Oleme juba aruandlusnõudeid vähendanud ja hinnanguliselt hoiavad ettevõtted kahe aastaga kokku 115 miljonit eurot, mis puudutab näiteks kestlikkuse aruandlust. Aruandluse vähendamisel või automatiseerimisel on selge positiivne mõju majandusele.