Joel Starkopf: kas väärtuspõhine tervishoiu rahastamine on võimalik?

Väärtuspõhine tervishoid ja seda toetav hinnastamismudel võiks koosneda kolmest komponendist, need on valmisolek, mahupõhisus ja tulemuspõhine rahastus, kirjutab Joel Starkopf.
Väärtuspõhine tervishoiu rahastamine on maailmas palju arutatud kontseptsioon. On mõistetav, et rahastamine peaks põhinema ravitulemustel, sest inimesed tahavad ennekõike saada terveks või vähemasti ootavad oma tervise paranemist.
Ravitulemusteni jõutakse enamasti mitme tervishoiuteenuse osutaja ja erialade ülese koostöö tulemusena. Näiteks perearstide ja teiste erialaarstide koostöös, haigla vaates statsionaarse ja ambulatoorse ravitöö kombinatsioonis, kus ravimeeskonda on kaasatud paljud erialad ja lisaks arstidele mitmed teised tervishoiutöötajad ja spetsialistid (eriõed, füsioterapeudid, logopeedid, proviisorid jt).
Krooniliste haiguste ravi kestab sageli aastaid, kohati kogu elu ja nii mõnelgi juhul on tulemuseks olemasoleva terviseseisundi säilitamine, mitte paranemine. Sellistes olukordades on oluline ka patsiendi roll, tema valmisolek ja soov oma ravis ise aktiivselt osaleda.
Taolises kontekstis on keeruline ette kujutada ainult väärtuspõhist, patsiendikogemusele põhinevat rahastamist.
Tervishoius kehtivad lihtsad majanduspõhimõtted samamoodi nagu igas teises eluvaldkonnas. Ressursside ökonoomse kasutamise eeldusteks on piisav töömaht ja hea intensiivsus. Mahupõhine rahastamine võimaldab selgelt ennustatavatele tuludele põhinevat majanduslikult efektiivset juhtimist. Tervishoiuteenuste rahastamise juures ei saa ignoreerida veel ühte olulist ülesannet, see on valmisoleku tagamine ööpäevaringseks erakorraliste seisundite raviks.
Seega võiks väärtuspõhine tervishoid ja seda toetav hinnastamismudel koosneda kolmest komponendist:
- Valmisolek. Erakorraliste tervishoiuteenuste ööpäevaringne tagamine ja kättesaadavus elanikkonnale (näiteks erakorraline abi, sünnitusabi, kirurgia, intensiivravi jne).
- Mahupõhisus. Tervishoiuasutuse osutatud raviteenuste maht (näiteks vastuvõttude, operatsioonide, voodipäevade arv).
- Tulemuspõhine rahastus. Milline on ravitulemus patsiendi jaoks? Ennekõike ravikvaliteet, aga ka patsiendikogemus ja patsiendi hinnatud tervisetulemid. Ravikvaliteedi hindamine on võimalik kasutades erialapõhiseid indikaatoreid, mis on paljudel erialadel rahvusvaheliselt defineeritud ja kasutusel ka Eestis. Patsientide raporteeritud tervisetulemite ja ravikogemuse hindamine on Eesti veel arengustaadiumis, see vajab sihipärast arendustööd enne rahastusmudelis kasutuselevõttu.
Kvaliteet tähendab definitsiooni kohaselt vastavust eeldatule, ootustele. Tervishoiuga on seotud mitmed osapooled, kellel võivad olla erinevad, kohati ka vastandlikud ootused tervishoiule.
Patsient ootab, et ta saab arstile kohe, kui haigus teda tabab (ootus kättesaadavusele). Riik ja ühiskond ootavad, et tervishoid oleks korraldatud kulutõhusalt. Tervishoiutöötajate ootus on parimad võimalikud ravitulemused, st ravikvaliteet. Ravikvaliteet võiks ja peaks olema tervishoiu rahastamise üks komponent.
Tartu Ülikooli Kliinikumis on ravikvaliteeti tähelepanelikult mõõdetud, analüüsitud ja parendatud aastakümneid. Oluline osa kliinikumi ravikvaliteedi näitajatest on avalikkusele kättesaadavad statistika töölaual.
Mitmetel erialadel on meie ravikvaliteet võrdväärne Euroopa parimatega, näiteks insuldi ravis, sünnitusabis ja vastsündinute ravis, intensiivravis. Ravitegevuse tüsistused on kliinikumis täpselt registreeritud ja analüüsitud. Ülikoolihaiglale kohaselt on valvsa tähelepanu all haiglatekkesed infektsioonid ja antibiootikumide kasutus.
Eesti on e-riik. Meil on head eeldused kasutada ravitöö käigus tekkivaid terviseandmeid teisese analüüsi jaoks, et jälgida ja hinnata ravikvaliteeti, see on vältimatult vajalik tulemuspõhise rahastamise juurutamiseks. Terviseandmetel põhinevad analüüsid peavad olema usaldusväärsed, ajakohased ning tervishoiutöötajale hõlpsalt kättesaadavad.
Tartu Ülikooli arvutiteadlastel on olemas vajalik kompetents ja kogemused vastava arendustöö tegemiseks, sealhulgas tehisintellektil põhinevate rakenduste loomiseks. See oskusteave, kombineerituna arstiteadlaste ja klinitsistide panusega, tuleks rakendada ühiskonna hüvanguks ehk tervishoiu arendamiseks ning väärtuspõhise rahastamismudeli väljatöötamiseks ja rakendamiseks.
Toimetaja: Kaupo Meiel




