Õpin perearstiks, sest see on üks raskemaid, aga ka väärtuslikumaid ameteid meditsiinis. Tean, et Eesti peremeditsiin on heal tasemel ja paljuski eeskujuks ka teistele riikidele. Rahvusvaheline kogemus kinnitab, et Eesti peremeditsiini õpet ja kvaliteedisüsteemi hinnatakse kõrgelt. Ometi kõlab aeg-ajalt meediast, et inimesed ei saa vajalikku abi.

Meditsiini olemus

Vaatame esmalt fakte. Eesti riiklik tervishoiusüsteem tagab universaalse perearstiabi kõigile. Inimesed on jagatud nimistutesse ja enamik elanikkonnast kasutab regulaarselt perearsti teenuseid. Tervise Arengu Instituudi andmetel tegid perearstid ja pereõed 2024. aastal kokku 7,6 miljonit vastuvõttu, neist ligi kolm miljonit olid kontaktvastuvõtud. Kantar Emori uuringute järgi jäi ligi 80 protsenti pöördunutest oma viimase perearstivisiidiga rahule.

Patsienti võib tabada pärast visiiti kahtlus, kas ta sai oma tervisemurele ikka õiget abi ja vajalikku tähelepanu. Üks põhjus võib peituda selles, et tervishoiu kvaliteeti on keeruline hinnata. Arstivisiidilt lahkudes tunneme kergendust, tänulikkust, aga ka kahtlust. Sama tunne on sageli ka arstil: kas ma tegin kõik vajaliku? Kahtlus on inimlik ja meditsiinis paratamatu. Meditsiin ei tööta absoluutse kindluse, vaid tõenäosuse alusel.

Sageli oodatakse, et hea arstiabi sarnaneks matemaatikaülesandega, leitakse üks konkreetne viga ja parandatakse see ära. Kui diagnoos või ravi hiljem ei osutu "õigeks", siis järeldatakse, et abi oli halb. Tegelikkuses ei ole meditsiin valem. Ravim, mis aitab üheksat inimest kümnest, võib kümnendale mitte sobida. Haiguse kulg võib muutuda. Ootamatu tulemus ei tähenda automaatselt ebakvaliteetset arstiabi, vaid peegeldab meditsiini olemust.

Perearsti töö on lisaks ravijuhendite järgimisele ka pidev otsuste tegemine konkreetse patsiendi eripärast lähtudes. Euroopa perearstide seltsi president professor Thomas Frese on tabavalt öelnud, et ravijuhendid on loodud justkui akvaariumis ehk kontrollitud tingimustes. Perearst teeb aga otsuseid merel seilates. Patsientidel on sageli mitu haigust korraga, erinev motivatsioon ja suutlikkus ravisoovitusi järgida, piiratud aeg ja ressursid. Mõne jaoks on tervisemure elu keskpunkt, teise jaoks kõrvalteema.

Visiidi lõppedes võib nii patsient kui ka arst jääda mõtlema, kas ikka sai kõik tehtud, kuid kindlasti tunnetavad mõlemad seda, kas tekkis kontakt ja vastastikune mõistmine või mitte. Inimlik suhtlus on perearstiabis sama oluline kui retsept või analüüs.

Paraku on just ajast kõige suurem puudus. Lühikese visiidi jooksul peab arst looma usalduse, kuulama mure ära, küsima õigeid küsimusi, tegema läbivaatuse, koostama raviplaani ja selle kõik dokumenteerima. Lisaks täidavad tööpäeva telefonikõned ja digipöördumised. Nii nagu paljudes inimestega töötavates valdkondades, tekivad ka tervishoius probleemid sageli suhtluse puudulikkusest.

Meditsiinis on nii arstil kui ka patsiendil oma roll

Digilahendused ja tehisaru on muutnud perearstitöö täpsemaks ja kiiremaks ning vähendanud vigade riski. Samal ajal tähendab see, et üha suurem osa arsti tähelepanust on suunatud arvutile, mitte patsiendile.

Olen märganud ka, et patsiendid ei tea aina sagedamini, milliseid ravimeid nad kasutavad või miks uuringuid tehakse, kuna "see on ju süsteemis olemas". Tervise eest vastutamine kipub hajuma, kuid tõde on ebamugav: meditsiin saab mõjutada vaid osa meie tervisest, hinnanguliselt 10–20 protsenti. Suur osa sõltub meie endi valikutest ja harjumustest.

Hea näide on krooniline seljavalu. Sageli on proovitud n-ö kõike ehk operatsioone, ravimeid ja protseduure, kuid valu püsib. Usaldus meditsiini vastu on kadunud. Meditsiiniliselt ei tähenda aga valu kestus või tugevus tingimata tõsist põhjust. Perearsti roll on saavutada patsiendiga ühine arusaam haigusest, ravi eesmärgist ja teekonnast sinna. Sageli tähendab see naasmist lihtsate põhitõdede juurde: liikumine ja treening. Mõnikord tuleb alustada väga väikestest sammudest, et jõuda suurema muutuseni.

Kuigi süsteem hindab kiirust ja efektiivsust, ei tohi inimlik kontakt meditsiinis kaduda. Usalduse taastamine – ka nendega, kes on pettunud – on vältimatu. Perearst on nüüd justkui lähemal kui kunagi varem, sest ühendust saab võtta igal ajal, kuid ka kaugemal, sest kontaktini viivad digipöördumised ja vahendajad. Usun, et nii patsiendid kui ka arstid väärtustaksid aeglasemat, mõtestatumat visiiti, isegi kui tulemused ei ole alati kohe nähtavad.

Hea perearstiabi tähendab koostööd. Patsient võiks tulla vastuvõtule valmisolekuga, et alati ei saa kohe lihtsaid ja kindlaid vastuseid, ning rääkida ausalt oma ootustest ja eesmärkidest. Arstil on lihtsam aidata inimest, kes ütleb ka näiteks ausalt välja, et on arstiabis pettunud. Parimat abi saab inimene, kes lisab arsti meditsiinilistele teadmistele oma panuse, olles avatud suhtlusega ja valmis tegema muudatusi oma eluviisides parema tervise nimel.