Viimastel nädalatel on palju arutatud sotsiaalministeeriumi kava üle võimaldada erakorralise meditsiini osakondades teatud juhtudel lõpetada patsiendi käsitlus juba triaaži käigus. Arutelus on kõlanud mure patsiendiohutuse, õigusliku selguse ja süsteemi valmisoleku pärast. Need küsimused on õigustatud ning väärivad tähelepanu. Samal ajal tuleb arutellu tuua ka patsiendi vaade ja erakorralise meditsiini osakondade igapäevane kogemus.

Erakorralise meditsiini osakondade igapäevane praktika näitab, et EMO-sse pöördutakse sageli ka kergemate tervisemuredega. Sageli juhtub see siis, kui inimene ei oska hinnata, kuhu oma murega pöörduda, kui sobiv abi ei ole mujal õigel ajal kättesaadav või kui loodetakse EMO-s kiiremat abi saada. Selle tagajärjel hajuvad erakorralise meditsiini ressursid, ooteajad pikenevad ning kannatada võib just nende patsientide käsitlus, kes vajavad kriitilist abi.

Arutelus on palju räägitud patsiendiohutusest, kuid siin on ka üks paradoks. Mõnikord võib patsiendiohutust parandada just see, kui patsient, kelle puhul kliinilise hindamise järel selgub, et erakorralise abi vajadust ei ole, ei jää EMO-sse tundideks ootama, et lõpuks arstilt kuulda soovitust kasutada käsimüügiravimit, jälgida sümptomeid ja pöörduda vajadusel perearsti poole.

Õendusjuhina näen seda küsimust väga praktilisest vaatenurgast. Kui patsient saab sama selgituse ja suunamise juba triaažis – näiteks soovituse pöörduda apteeki või perearsti poole –, ei pea ta veetma EMO ootesaalis kuus või kaheksa tundi selleks, et lõpuks arstilt sisuliselt sama soovitust kuulda. Selline olukord ei ole hea ei patsiendile ega ka erakorralise meditsiini süsteemile.

Oluline on mõista, et triaaž ei ole juhuslik vestlus patsiendiga. Triaaž tähendab patsientide jaotamist abivajaduse kiireloomulisuse alusel vastavalt patsiendi seisundile ning võimalikule ohule tema elule ja tervisele. Haiglasisene triaaž on patsiendi seisundi kliiniline hindamine, mille käigus võetakse arvesse nii patsiendi kaebusi kui ka tema tervisenäitajaid.

Arutelus on kõlanud kahtlus, kas triaaži teostaval õel peaks olema õigus hinnata, et patsient ei vaja erakorralist abi. Tegelikult hinnatakse patsientide seisundi kiireloomulisust triaažis juba täna kliiniliste tunnuste alusel. Kui kliinilise hindamise käigus ei ilmne riskitunnuseid ega erakorralise abi vajadust, võib patsiendi jaoks sobiv järgmine samm olla nõustamine ja edasine suunamine perearstile või apteeki.

See küsimus puudutab ka laiemalt õenduse professionaalset rolli tervishoiusüsteemis. Triaaži teostavad õed on spetsiaalse väljaõppega tervishoiutöötajad, kes peavad suutma eristada potentsiaalselt ohtlikke seisundeid nendest tervisemuredest, mis ei vaja erakorralist sekkumist.

Kui me usaldame õdesid otsustama, milline patsient vajab kohest elupäästvat sekkumist ja milline võib turvaliselt oodata, siis on loogiline usaldada neid ka olukordades, kus hindamise tulemusel selgub, et erakorralist abi ei ole üldse vaja.

Kindlasti tuleb rõhutada, et tervishoid on meeskonnatöö. Triaaži teostav õde ei tegutse kunagi üksi. Kahtluse korral on alati võimalik konsulteerida arstiga ning otsused tehakse vajadusel koostöös. Samuti ei lõpetata patsiendi käsitlust triaaži järel kergekäeliselt, otsused põhinevad kliinilisel hindamisel ja professionaalsel otsustusel.

Küsimus ei ole seega niivõrd uue kliinilise otsuse loomises, vaid pigem selles, kas süsteem lubab sellise hinnangu põhjal patsiendi käsitluse ka ametlikult lõpetada. Kaasaegne tervishoid põhineb meeskonnatööl ja usaldusel erinevate tervishoiutöötajate professionaalse pädevuse vastu. Triaaži teostavate õdede puhul on kliiniline riskihindamine just see pädevus.

Oluline on küsida, kuidas kasutada tervishoiusüsteemi olemasolevat kompetentsi nii, et patsient saaks võimalikult kiiresti õiget abi ning erakorralise meditsiini osakonnad saaksid keskenduda neile patsientidele, kes seda abi tõepoolest vajavad.