Autotööstusturi Henry Fordi nimi andis termini fordism ehk massitootmise koos massitarbimisega. Fordism oli eelmise sajandi operatsioonisüsteem, kirjutavad Quinn Slobodian ja Ben Tarnoff oma raamatus "Muskism. Käsiraamat segaduses olijatele" (Quinn Slobodian, Ben Tarnoff, "Muskism. Guide for the Perplexed", 2026). Nad pakuvad meie sajandi operatsioonisüsteemi nimeks "muskismi" ja tuleneb see mõistetavalt Elon Muski nimest. Autorid pakuvad oma üllitist kui üldistavat nägemust, aga see tundub jäävat liiga Muski kui üksiktegelase elu ja tegemiste ülevaateks.

Üldistavaid seiku väljaandes siiski leidub. Muskismi loevad autorid moderniseerivaks projektiks, nagu seda oli omas ajas ka fordism. Muskism pürgib aga suveräänsusele läbi tehnoloogia. Ehk tegemist on nägemusega, mille kohaselt meie üha ebakindlamas maailmas võivad riigid ja inimesed muutuda iseseisvamaks, iseendale lootvamaks.

Muskism laiemalt ja Muski strateegiad kitsamalt peegeldavad Slobodiani ja Tarnoffi kohaselt üldiseid muudatusi kapitalismis. Oleme Elon Muski taustast varemgi rääkinud, kuid meenutan tema Lõuna-Aafrika päritolu. Apartheidiaegne Lõuna-Aafrika Vabariik näikse olevat Muskile – ja mitte ainult temale – mudel moderniseeruvast riigist, mis kujutas tehnopoliitilist projekti.

Selline militariseeritud, kaasaegne ja isoleeritud riik sobib tänapäeva maailma selle ekspordikontrolli, kaubandussõdade, taasrelvastumise ja tootmise ümberpaigutamisega. Slobodian ja Tarnoff nimetavad seda ilmavaadet kindlusefuturismiks ehk usuks, et tehnoloogia võib anda enesekindluse vaenulikus ja muutuvas maailmas. Lähtekoht on tehnosuveräänsus, kuid Muski maailmas ei ole see kõigile, see pakub autonoomiat ühtedele ja tõrjutust teistele.

Tehnoloogiline suveräänsus on autorite arvates nagu pääs Muski ja temasuguste piiratud aeda, mille värava võti on aga Muski käes. Kui tehnooligarhidest Peter Thiel näeb tehnosuveräänsust üksikisiku tasandil võimalusena vabastada inimene riigist kui mittevajalikust, siis Musk leiab, et riik võib olla hoopis kasulik ja seda saab rakendada muskistide sissetuleku tagamiseks. Omal ajal töötati internet välja ju riigi poolt sõjaliseks otstarbeks. Kuid siis läks see eraettevõtjate valdusesse ja kujunes Ränioru tõusu tagajaks.

Musk on seda riigi ja eraettevõtluse sümbioosi edukalt edasi arendanud. Pentagon ja kosmoseagentuur NASA on sõltuvad Muski SpaceX-ist, mis aastaks 2025 tagas 95 protsenti USA kosmosestartidest. Starlink loodi eeldusega, et see aitab tagada netiühenduse ka väheasustatud aladel USA-s, kuid praeguseks on see muutunud asendamatuks ka lahinguväljal.

Starlink on ka näide eraettevõtluse võimest soovi korral sekkuda rahvusvahelistesse küsimustesse ja see on SpaceX-i kõrval kujunenud riiklike projektide globaalseks platvormiks. Starlink näitas oma vajalikkust eriti Ukraina vastase suuragressiooni alguse järel. 2022. aasta septembris lülitas Musk küll Starlinki mõneks ajaks Krimmi ja Hersoni oblasti kohal välja ja seda pärast vestlust Venemaa saadikuga. Musk ise küll eitab seost…

Lugu näitab eraisiku kujunemist tegijaks riikide vahelises sõjas. Sümbioos riigiga aga kasvab. 2021 sõlmiti leping Starshieldi loomiseks, andmaks täiendavad võimalused krüpteeritud sideks, raadioluureks, objektide leidmiseks ja jälgimisel Maa peal. Musk panustab sellele, et suveräänsus on edenedes enne infrastruktuuriline kui territoriaalne

Musk näeb oma arendusi ökosüsteemina. Tesla puhul näiteks on lisaks autodele jutt ka kindlustustest, iseliikuvatest sõidukitest, tehisarust, robootikast, päikesepaneelidest, energiasalvestitest ja isegi liitiumi rikastamisest. Taustaks aga Lõuna-Aafrika Vabariigi kindlusefuturism ehk sissepiiratuse mentalitaadiga mõtlemine.

Muskism areneb praegu sotsiaalmeedia, inimese ja masina ühendamise ning globaalse süsteemi suunas. Sotsiaalmeedia platvormid nagu Facebook, Youtube ja Twitter võtsid suuna Google'i leitud ärimudelile, millele üks teadur pani nimeks "jälgimiskapitalism". Selle sisu on kasutajate kaasatuse maksimiseerimine, et nende kohta võimalikult palju andmeid koguda. Investoritele muutus see värk atraktiivseks ja platvormide tulu oli võimas.

Musk muutis Twitteri ostu ja selle X-iks nimetamise järel ka platvormi poliitilist suunitlust, suunates selle tema arvates liigselt vasakpoolsuselt teise äärde ehk parempoolsusesse. Samuti leidis ta, et tviitimine on ka võimalus aktsiaturgude mõjutamiseks, lisaks poliitilisele mõjule.

Algul tehisintellekti kahtlevalt suhtunud Musk leidis ka selles võimaluse ja lõi oma juturoboti Groki. Sotsiaalmeedial oli tema arvates üks puudus, ei olnud kasutajaliidest, võimaldamaks kontrollida digiseadmeid mõtlemise abil. Vastuseks oli Neuralink, mis pidi selle küsimuse lahendama, suurendades ülekandekiirust digitaalse ja bioloogilise süsteemi vahel.

Muskism on jõudnud arengujärku, kus nähakse juba inimkonna ümber kujundamist. Loogiline käik on kiibi paigutamine inimese ajusse. Kui ühendada sotsiaalmeedia, kiibistatud inimaju ja interaktiivne online koodikogu, siis võib rääkida niinimetatud supersarjast, mis hõlmab kogu maailma. Riik on seejuures ainult lihtsalt üks süsteem või andmebaas, mida on vaja puhastada ja optimeerida.

Lõppsiht on autorite arvates puhastatud kogukond, mida määratleb kuulumine valgenahalisse euroopalikku läände ja mida kaitseb tipptehnoloogia. Automatiseerimisega suunatakse inimene tootmisprotsessist välja. Sotsiaalmeedia, aju ja arvuti liideste ning tehisaru abil sulavad inimene ja masin ühte, moodustades küberneetilise koosluse.

Miks muskism just praegu näikse õitsevat? Ilmselt elame lihtsalt selleks sobival ajal. Usu kaotamine institutsioonidesse, rändevastasus, poliitiliste äärmuste tõus, ilmakorra fragmenteerumine, kõik see loob keskkonna, mis on muskismile sobilik. Suveräänsus tehnoloogia kaudu on häälestatud poliitikale deglobaliseeruvas maailmas, kus riigid kasvavalt hindavad iseolemist enam kui integratsiooni.