Poolteist aastat tagasi sotsiaaldemokraadist ministri Riina Sikkuti eestvedamisel kehtima hakanud kohustuslik patsiendikindlustus pidi looma turvalisema ja õiglasema tervishoiusüsteemi. Idee ise oli mõistlik: kaitsta patsienti ja vähendada arstide hirmu kriminaalvastutuse ees.

Idee on niisiis hea, selle realiseerimine aga vilets. Tekkinud on kallis ja ebaefektiivne konstruktsioon, mis neelab tervishoiu raha ning annab väga vähe vastu. Selliseks hindavad süsteemi erialaliidud, haiglad, perearstid, kiirabi, hambaarstid, füsioterapeudid, esmatasandi tervisekeskused ja isegi patsiendid. Asi ei tööta.

Maksumaksja raviraha voolab erakindlustusse

Kindlustusmaksetele kulub tervishoiusüsteemis ligikaudu kümme miljonit eurot, aga patsientidele makstakse välja alla ühe miljoni. Teisisõnu on süsteemi kulud kordades ja kordades suuremad kui selle reaalne kasu patsientidele. Tervishoiu kroonilise alarahastuse taustal on see puhas laristamine. Haiglad võitlevad eelarvetega, tervisekassa otsib kokkuhoiukohti ja samal ajal suunduvad miljonid ebaefektiivsesse süsteemi ehk erakindlustusseltsi taskusse.

Turuloogika, millele süsteem algselt rajati, ei toimi. Kohustuslik kindlustus loodi eeldusel, et turul tekib konkurents, mis hoiab hinnad mõistlikud ja motiveerib efektiivsust. Seda ei ole juhtunud. Turul on sisuliselt üks pakkuja ning hinnakonkurents puudub. Kui riik loob kohustusliku nõudluse, kuid turul ei teki konkurentsi, tekib paratamatult monopol ja monopol on kallis. See on sisuliselt kohustuslik makse, mida me kõik erakindlustusseltsile maksame.

Patsiendikindlustus ei ole sisuliselt riskipõhine

Kõige probleemsem ei ole isegi mitte süsteemi vildakus. Probleem on see, et sellest teatakse. Ministrile on esitatud korduvaid ettepanekuid süsteemi parandamiseks. Probleeme on kirjeldanud nii erialaliidud kui ka tervishoiuasutused. Viidatakse karjuvatele puudustele süsteemi ülesehituses.

Näiteks ei ole patsiendikindlustus sisuliselt riskipõhine nagu kindlustuse loogika eeldaks. Võtame või kiirabi, kes töötab küll äärmuslikes tingimustes – sekundite ja minutite arvestuses ning sageli kontrollimatutes olukordades –, kuid samal ajal on kiirabiteenuse kvaliteet väga rangelt jälgitav. Üle 80 protsendi kiirabivisiitidest läbivad regulaarse kontrolli ning kvaliteedisüsteem toimib järjepidevalt. 2025. aastal ei tehtud kiirabiteenuse osutamisega seotud patsiendikindlustuse juhtumite puhul ühtegi väljamakset ning sarnane statistika on püsinud aastaid.

Sellest hoolimata ei ole neid häid tulemusi kindlustusmaksete kujundamisel arvesse võetud. Vastupidi, kindlustuse hinnad on tõusnud, kuna turul puudub sisuline konkurents ja valitseb monopol. Kui kindlustusmakse ei arvesta tegelikku riski, ei ole tegemist riskipõhise kindlustusega.

Süsteem pole läbipaistev. Näiteks ei ole alati selge, milliste kriteeriumide alusel eksperte määratakse ja kas neil on vastava eriala praktiline kogemus. Vahel edastatakse tervishoiuteenuse osutajale menetluse lõpus vaid otsuse kokkuvõte, kuid mitte terviklik eksperthinnang koos põhjendustega. Selline süsteem ei too kaasa õppimist ega paranda patsiendiohutust, vaid tekitab usaldamatust.

Kõigest sellest hoolimata on ministri sõnum olnud lihtne: süsteemi ei muudeta ja selle analüüsiga alustatakse alles 2028. aastal.

See on kummaline seisukoht ministrilt, kes räägib samal ajal tervishoiu rahastamise korrastamisest ja kvaliteedi parandamisest. Kui patsiendikindlustus neelab miljoneid eurosid, ei toimi ja tekitab laialdast rahulolematust, siis peaks just selle parandamine olema prioriteetne.

Tuleb muuta seadust

Patsiendikindlustus iseenesest on vajalik. Ravivea korral peab patsiendil olema võimalus saada õiglane ja adekvaatne hüvitis. Küsimus on selles, kuidas see on üles ehitatud. Praegune seadus vajab sisulist parandamist.

Esiteks peab kindlustus muutuma päriselt riskipõhiseks. Erinevate erialade riskitase on erinev ja kindlustusmudel peab seda arvestama.

Teiseks tuleb luua reaalne konkurents või pakkuda alternatiivset lahendust. Kui turul ei teki vähemalt kolme pakkujat, tuleb tõsiselt kaaluda keskse fondi või avalik-õigusliku mudeli loomist.

Kolmandaks tuleb parandada läbipaistvust ja ekspertiisi kvaliteeti. Ekspertide valik peab olema selge, erialapõhine ja põhjendatud ning tervishoiuteenuse osutajale peab olema kättesaadav täielik eksperthinnang, mitte ainult otsuse kokkuvõte.

Neljandaks tuleb süsteemi toimimist hinnata varem. Kui juba praegu on selge, et süsteem ei tööta, ei ole mõistlik oodata 2028. aastani.

Patsiendikindlustus pidi suurendama usaldust tervishoiu vastu. Praegu suurendab see kulusid ja tekitab nõutust. Kui me ei ole valmis süsteemi parandama, tuleb ausalt öelda, et see ei ole patsiendikaitse, vaid lihtsalt järjekordne varjatud tervishoiumaks.

Lauri Kõrgvee on Eesti Kiirabi Liidu juhatuse liige, SA Tartu Kiirabi juht ja sotsiaalministri juures tervishoiukorralduse küsimusi arutava ekspertkonsiiliumi liige.